Leonid Brežnevi rind ei mahutanud kõiki autasusid, mis olid temale omistatud. See tekitas palju rahva seas sarkasmi ja anekdoote. Kaja Kallase rinnal on veel ruumi uuteks autasudeks, aga ilmselt mitte enam kauaks. Euroopa Liit sarnaneb aina enam N.Liidule, kirjutab Ivan Makarov.
See, mis toimub praegu Euroopas, on täiesti ulmeline.
See, kuidas sisserännanud islamistid tapavad euroliidu tänavatel „valgeid" inimesi, pussitavad kooli- ja lasteaialapsi, rammivad autodega rahvast, lõikavad otsast päid, korraldavad plahvatusi, panevad põlema kirikuid – kõik see on saanud igapäevaseks rutiiniks, kusjuures selle häirijatest kriitikuid nimetatakse kohe rassistideks, islamofoobideks jne. Ja Euroopa rahvad selle asemel, et kaitsta oma riikide piire, taanduvad Aafrikast sissevoolava meesteväe ees.
Rootsis käib juba kodusõda, mida nimetatakse ettevaatlikult gängide sõjaks – iga päev kõlavad plahvatused. Vaatamata sellele jätkab Eesti valitsus meie kordades väiksema riigi immigrantidega üleujutamist.
Venemaa keelab nimetamast Eestit OSCE eesistujaks ja terroririigi üks põhitimukaid Lavrov sõidab kohale Balti riikide ja iga päev pommitatava Ukraina esindajate asemel.
Eesti peaminister Kaja Kallas läheb ühele pildile verise Lukašenkaga, järjekordselt valetades, et too saabus viimasel hetkel, kuigi Valgevene diktaator tuli kohale 10 minutit enne pildistamist, et oma prussakavuntse ära kammida.
Ja sõdiva Venemaaga verist pereäri ajav Kaja Kallas sai järjekordse autasu: ta viibib 3.–5. detsembrini Saksamaal, kus talle anti Hamburgis Marion Dönhoffi auhind, ja osaleb 4.–5. detsembril Elmaus toimuval julgeolekukonverentsil „Munich Strategy Retreat".
"Kallast autasustatakse selleks, et tõsta esile EV peaministri tegevust demokraatlike väärtuste eest seismisel ja Euroopa Liidu ning NATO ühtsuse tagamisel vastusena Venemaa agressioonile Ukraina vastu."
See kõlab nagu järjekordne halb anekdoot: sarivaletaja ja parlamentaarsest süsteemist vene tankiga üle sõitev elektrimolekulide leiutaja on ühtäkki demokraatlike väärtuste eest seisja. Oma mehe äri sõdiva Venemaaga rahastamine on jah hea vastus Venemaa agressioonile Ukraina vastu.
Loomulikult ei tasu igasuguste auhindade tähendust ülehinnata. Näiteks Eesti presidendi väljastatud orden on olemas isegi Lehtmel, kes samuti väga tõhusalt vastas Venemaa agressioonile Ukraina vastu.
„Punase krahvinna" Marion Hedda Ilse Gräfin von Dönhoffi auhindade laureaadid on enamjaolt üsna kitsalt piiritletud etnilise ja maailmavaatelise kuuluvusega. Kusjuures Kaja Kallas sobibki selle autasu laureaadiks nii oma äärmuslikult vasakliberaalse poliitika kui väidetavasti ka rahvusliku päritolu tõttu.
Mõne sõnaga siis teistest Dönhoffi autasu laureaatidest,
Seyran Ateş on kurdi rahvusest moslemi feminist, kes sündis Türgis ja kolis perega Saksamaale, nii et sisuliselt juurteta inimene. Ta avas 2017. aastal esimese meestele ja naistele mõeldud mošee Saksamaal Ibn-Rushd-Goethe-Moschee, kus saavad käia ka LGBT esindajad ja mis ehtis ennast 2022. aasta juulis vikerkaarelipuga.
Egon Bahr on saksa pankurite juudiperest sotsialist, kelle kantsler Brandt nimetas oma kantselei riigisekretäriks ja kelle juhtimisel oli 1969. aastal tekitatud salajane sidekanal Saksa Föderatiivse Vabariigi ja NSVL juhtkondade vahel, kus nõukogude poolt esindas KGB kõrge ametnik Vjatšeslav Kevorkov ning nende koostöös valmis 1970. aasta Moskva leping, millega Lääne-Saksamaa esmakordselt tunnistas sõjajärgse Euroopa piiride puutumatust, ehk loovutas Venemaale kõik punaarmee okupeeritud territooriumid.
Daniel Barenboim on Berliinis elav Iisraeli dirigent ja klaverimängija, kel on nii Iisraeli kui ka Argentiina kodakondsus. Ta on veel ka Hispaania ja Palestiina aukodanik, ehk sisuliselt on tegemist maailmakodanikuga. Barenboimi naine on endine Gidon Kremeri esimene abikaasa, kelle isa oli Anna Solomonovna Sterni lapselaps Dmitri Baškirov.
Gerhardt Rudolf Baumi, saksa demokraadist endise siseministri ema oli venelane, Baum oli veel ka advokaat, kes ajas taga Saksamaale tööle saadetud nõukogude kodanike huve.
Margrethe Vestager Hansen on Taani sotsliberaalist eurokomissar, „Det Radikale Venstre" sotsiaalliberaalse erakonna (koalitsioon „Punane blokk") liige.
Gesihe Schvan (Schneider) on saksa sotsiaaldemokraadist politoloog, immigrantide vastuvõtmise tuline toetaja, kes toetas ka Euroliidu föderaliseerimise eest võitleva initsiatiivi Spinelli Group Euroopa Parlamendis, ehk rahvusriikide suveräänsuse keskusele delegeerimise eest võitleja.
Desmond Mpilo Tutu oli LAV-i esimene mustanahaline piiskop, kes on elu jooksul vahetanud konfessioone, apartheidi vastu võitleja ja rassist, kes ise süüdistas Iisraeli apartheidis. Paar tema tuntud ütlust: „Ma kujutan ette, kuidas Jumal nutab, nähes seda, kuidas tema kirik lubab endale raisata aega homoseksuaalide hukkamõistmisele…" ja „Olge head valgete vastu, kes peavad taasavastama oma inimlikkuse". Tutu sai kriitika osaks ka selle eest, et üritas muuta liturgiate tekstid sooneutraalseteks. Tema keha on pärast surma õkoloogiliselt resormeeritud ehk lahustatud, sete välja sõelutud ja kõik ülejäänu kallatud kanalisatsiooni.
Fritz Richard Stern, Ameerika ajaloolane, sakslaste natsismi ja antisemitismi uurija, kelle pere vahetas XIX sajandil judaismi luteri usu vastu, Berliini Juudi muuseumi preemia laureaat.
Hans-Dietrich Genscher, elupõline liberaaldemokraat, lubas Venemaale kindlalt, et NATO „ei laiene mitte kunagi ja mitte kuhugi", ja tema üks kuulsamaid fraase on „Venemaa oli ja on maailma suurriik ja selleks ka jääb."
Laura Poitras on USA ajakirjanik ja kineast, kes 2004. aastal ronis Iraagis maja katusele, kust filmis 8 minutit ja 16 sekundit iraaklastest mässajate varitsust, siis sai üks ameerika sõdur surma ja mitu haavata. Alates 2012. aastast elab Berliinis, kuna ei taha kohtuda FBI ja teiste eriteenistuste agentidega. 2014. aastal kohtus Moskvas Edward Snowdeniga, kellega kohtus ka 2013. aastal Hongkongis.
Hildegard Hamm-Brücher oli juudi päritolu veendunud liberaal, töötas 6 aastat Saksamaa välisministeeriumi riigiministrina (välisminister oli tollal Genscher). Lahkus erakonnast 2002. aastal selle aseesimehe iisraelivastaste (palestiinameelsete) avalduste tõttu.
Bronisław Geremek oli Poola poliitik ja ajaloolane, välisminister, Euroopa Parlamendi saadik jne. Pärit juudiperest, tema vanaisa oli magiid (rändav misjonär), isa juudiõpetlane ja loomanahkade kaupmees. 2007. aastal keeldus deklareerimast, kas ta tegi koostööd kommunistliku režiimi julgeolekuga ja astus välja lustratsiooni vastu. Ka paljude riikide autasude kavaler.
Mihhail Gorbatšov, klassikaline nõukogude idioot kolhoosiperest, kelle kui NLKP KK peasekretäri käsul algas 17. mail 1985. a. alkoholivastane kampaania, mis päädis viinamarjaistanduste hävitamise, suhkru defitsiidi, toidutalongide ja 62 miljardi rublase (tolle aja väärtuses) kahjumiga riigi jaoks (alkoholipoliitika mõttes on tema kääbuseline järeltulija Eestis Jevgeni Ossinovski). Gorbatšov tunnistas oma seda viga alles 2015. aastal, ehk see jõudis temani alles 10 aasta pärast. 1. mail 1986. a. pärast Tšernobõli tuumajaama avariid aeti Gorbatšovi käsul Kiievis, Minskis ja teistes tolle kandi linnades inimesed „paanika tekitamise vältimiseks" maidemonstratsioonidele – kui palju neid suri hiljem piinades, ei ole täpselt teada. Gorbatšovi käsul toimusid rahva meeleavalduste verised laialiajamised Kasahstanis, Aserbaidžaanis, Gruusias, Lätis, Leedus jne, Gorbatšov algatas sisuliselt Mägi-Karabahhia verise ja aastakümneid kestnud konflikti. Loomulikult oli Gorbatšov ka progressiivsete reformide, „glasnosti" ja „perestroika" algataja, aga siin vaadeldava teema kohaselt on vaid üks tema mõistlik tegu: Leonid Brežnevilt „Pobeda" ordeni äravõtmine postuumselt septembris 1989. a.
Jah, NLKP KK kauaaegse peasekretäri Leonid Brežnevi rind ei mahutanud kõiki autasusid, mis talle olid omistatud, mis rahva seas tekitas palju sarkasmi ja anekdoote. EV praeguse peaministri Kaja Kallase rinnal on veel ruumi uuteks autasudeks, aga ilmselt mitte enam kauaks. Euroopa Liit aina enam sarnaneb N. Liidule, nii et kui Kallasel õnnestub püsida võimul veel mõni aasta üldrahvalikule põlgusele vaatamata, nagu oli ka Brežneviga, siis ilmselt tuleb palgata käsundusohvitser, kes kannaks Kallase järel spetsiaalsel padjal rinnale mittemahtunud autasusid.
Targem aga oleks Kaja Kallasel veidigi kriitilisemalt hinnata oma teeneid ja ikka uurida, kellele on neid enne teda omistatud ja mille eest. Tegemist on sotsiaaldemokraatliku ja vasakliberaalse maailmavaate, multikultistamise, homostamise, Euroopa kättemaksu korras koloniseerimise ja globalismi eest antava auhinnaga, mis on omistatud põhiliselt ikka juudi päritolu inimestele. Kes kahtlemata seda ka väärisid. Kuidas näeb Kaja Kallas välja teiste Dönhoffi autasu laureaatide kontekstis? Küsimus on retooriline – kas ajab naerma või siis paneb tõsiselt mõtlema, kellega on meil meie peaministri näol tegemist.
Miks selline auhind absoluutselt ei sobi Eesti rahvusriigi peaministrile? Nii Tartu rahu kohaselt Eesti territooriumideks tunnistatud ja praegu Venemaa võimu all olevate maade kui ka venelaste poolt praegu anastatud Ukraina territooriumide valguses?
Marion Dönhoff oli alistuja ja oma kodu ehk Saksamaa reetur. Kui ta üle mitme aastakümne külastas 1989. aastal oma endist kodukanti, oma esivanemate Ida-Preisimaad ehk praegust Venemaa Kaliningradi oblastit, ei leidnud ta oma peredünastia lossi enam üles, kuna venelased arvasid, et Herrenhaus tähendab „Hermann Göringi maja", siis kirjutati dokumentidesse „Усадьба бывшего рейхсминистра нацистской Германии Генриха Геринга" ja lammutati 116 toaga lossi 15 aasta jooksul ehitusmaterjalideks lähedalasuvate asulate tarvis. Immanuel Kanti pronksist ausammast aga ei ole seniajani leitud.
Kuid Dönhoff väitis korduvalt, et tal ei ole kahju sellest, mis on kaotatud. Ta deklareeris, et armastuse kõrgeim ilmutus on armastada seda, mis sulle ei kuulu.
Kaja Kallase autasustamine sellise „Punase Krahvinna" auhinnaga, mis on tõepoolest nii punane, et otsekui tilguks Euroopa põlisrahvaste verd, on kooskõlas reeturlikus Läänes viimasel ajal kõlavate avaldustega, et Ukraina peaks loobuma Venemaa kasuks vaenlase poolt okupeeritud territooriumidest. Ja tervel Läänel – mitte Venemaal, nagu prognoositi veel aasta tagasi – ongi otsakorral laskemoon, mis pidi aitama ukrainlastel oma kodu kaitsta. Kujutage ette: tervel Euroopal ja USA-l ei ole enam piisavalt laskemoona lokaalse konflikti tarvis. Et kapitalistlik majandus ei suuda seda toota kasvanud nõudlusele vaatamata.
Milline jultunud jaburus!
Kõik kordub: MRP, okupatsioonid, vene genotsiid, küüditamine ja kümnete tuhandete laste röövimine, millele lisandub ka islamiseerimine. Suurriigid lepivad jälle kokku üle „väiksemate vendade" peade
Eesti on aga liiga väike selleks, et eestlastele sobiks oma kodu võõrastele loovutamist lubav platooniline armastus kaotatud isamaa vastu.
Ega niivõrd spetsiifilist auhinda vääriv valitsusjuht.