Ivan Makarov. Gerli Tali foto

Miks eestlased ise ei taha enam oma emakeele eest hoolt kanda? Kas eestlastel endil on „kopp ees", eestlased enam ei viitsi, eestlased enam ei usu, eestlastel on ükskõik, küsib Ivan Makarov seekordses Objektiivi arvamusloos.

On kujunenud välja arusaam, et Tallinn on praegu venelaste võimu all ehk venekeelsete poliitikute poolt üle võetud. Sealt ka eesti keele kohati nutune olukord pealinnas, võõrkeelsete siltide ja kommete vohamine, Raadiku kvartali vene gängid ja muu sarnane. Et eestlased ei ole oma kõige tähtsama linna peremehed. 

Teatud mõttes peab see kõik paika, aga kui vaadata tähelepanelikumalt, siis võib märgata, et „linna ülevõtjatel" on selles asjas väga palju eestlastest abilisi, nii aktiivseid kui ka passiivseid. 

Kasvõi eelmise riigikogu koalitsiooni moodustanud eestlaste reformierakond ja poolenisti Eesti keskerakond, kes mõlemad ei ole nüüd nõus võtma Venemaa kodanikelt nendele kergekäeliselt kingitud õigust valida Eesti kohalikku võimu.

Kasvõi õiguskantsler Ülle Madise, kes lubab vaidlustada katset võtta valimisõigus sõjaroimar Putini alamatelt, kes teda jäägitult toetavad.

Kasvõi keskerakonna esimees Jüri Ratas, kellel ei ole mitte mingeid etteheiteid tema poolt määratud aseesimehele Yana Toomile, kes sisuliselt ässitas televisioonis Narva elanikke, et nad kordaksid seal pronksiööd, ja nüüd veel kaebas omaenda riigi peale Euroopa komisjoni, taotledes Eesti karistamise protseduuri algatamist selle eest, et me ei taha lasta riiki Ukrainas genotsiidi teostavale sadistile võimu andnud venemaalasi. 

Kasvõi Eerik Roose, kelle vastutusalas juhib riikliku ETV+ tööd Putini alam, mistõttu see vene sõjaseriaale näidanud kanal muutus veel ka paadunud estofoobi Toomi taskutelevisiooniks.

Kasvõi Urmo Soonvald, kelle vastutusalal juhib vene Delfit Venemaa meediast tulnud ja Venemaa kodanike huve esindav peatoimetaja.

See nimekiri on pikk ja kõiki loetleda ei ole ju mõtet, seda enam et asi pole ju mitte niivõrd kellegi isiklikus pahatahtlikkuses, võimuahnuses ja äraostetavuses, kuivõrd sellega, et aina rohkem eestlasi lihtsalt lööb käega. Et kui trumm läinud, mingu ka pulgad. Niikuinii on nendega riisi söömine valge inimese jaoks piin.

Üldiselt on Tallinna linnal veel vedanud, sest praegused pealinna juhid on vähemalt mõlemad intelligentsed inimesed: hea huumorisoone ja kadestamisväärse eesti keelega linnavolikogu esimees Jevgeni Ossinovski ning oma temperamendi ja arukuse poolest eestlast meenutav Mihhail Kõlvart. Aga me võisime ju linna etteotsa saada ka kellegi Toomi või Stalnuhhini suguse, sest sedatüüpi tegelaste pink keskerakonnal näib olevat lõputult pikk. Pangem ka tähele, et viimase kahe isiku skandaalidest on Tallinna linnapea distantseerunud.

Jah, Tallinna linnavolikogus läbisurutavad otsused on nii mõnigi kord kas korruptsioonimaigulised või lausa eestivastased, nagu kõigi opositsiooni eesti keelt kaitsma kutsuvate ettepanekute regulaarne mahahääletamine, ka viimasel istungil. Aga koos kas toimuvast üsna ähmaselt aru saavate või siis mobiiltelefonides nägupidi tukkuvate venekeelsete mutikestega hääletavad ju eesti keele vastu ka täie mõistuse juures mitteraugastunud eestlastest keskerakondlased.

Ja kui eestlased ise hääletavad eesti keele vastu ja ka näiteks lasteaia kohatasu tühistamise vastu, mille poolest nad siis erinevad Vene kodanike poolt valitud kolleegidest? Mille poolest erineb Yana Toomist teda poputav Jüri Ratas? Et härra Ratas on mees ja ei ole punapea? Seda kindlasti. Et Jüri Ratas on eestlane? Tõesti? Kui teda poleks oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud, siis ei ütleks küll. Oletaks, et tema neitsipõlvenimi on Tšernomor. Sest selle asemel, et käituda mehena – tunnistada, et jah, mulle ei meeldi see, mida teeb Eesti vastu Yana Toom, aga minu käed on seotud – peksab härra Ratas segast, et Toomil on õigus. Aga sellisel juhul see, kes hääletab Ratase poolt, saab tema kaasosalise Toomi. 

Üks ere näide selle kohta, kuidas just eestlaste poolt põlatakse Tallinnas ära eesti keel, on 17. augustil toimunud Tallinna linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni koosolek, kus arutati ka Isamaa fraktsiooni initsiatiivi „Ülesande andmine Tallinna Linnavalitsusele tegeleda Eesti Keele kaitsega Tallinnas." 

Ettekandja Tarmo Kruusimäe tutvustas ettepanekut, mille hulka kuulusid sellised punktid: kontrollida ja tagada, et Tallinna haridussüsteemis töötavad inimesed, linnaametnikud ja linna asutuste ja äriühingute töötajad valdavad nõuetekohaselt eesti keelt; vabastada ametist eesti keelt mittevaldavad koolijuhid; esitada nelja-aastane tegevuskava Tallinnas elanike eesti keele õppe toetamise ning riigi kehtestatud keelenõuete järgimise kohta oktoobriks 2022; tagada koostöös keeleametiga linna haridusasutustes eesti keele kasutamise, sh asjaajamise ja töökeelena ning eestikeelse õppe nõuete täitmine; teha EV valitsusele ettepanek kehtestada Tallinnas B1 tasemel eesti keele oskusnõuded taksoteenust pakkuvatele juhtidele ja teenindus- ja müügitöötajatele; tagada, et linnaruumi avalikud sildid, viidad, välireklaam ja muu teave oleks eestikeelsed või eesti- ja muukeelsed, kus eestikeelne teave on esikohal; esitada volikogule rakenduskava venekeelsete koolide ja lasteaedade üleminekuks eestikeelsele õppele oktoobriks 2022; tagada, et linna poolt korraldatavad ametlikud pressikonverentsid ja muud ametlikud üritused on eestikeelsed; Tallinna kultuuritegevuse rahastamisel seada eraldi eesmärgiks eestikeelse kultuurivälja kasv Tallinnas. Linnapoolsete toetuste andmisel kolmandatele isikutele võimaldada rahastust ainult keeleseaduse nõuete täitmise korral.

Täiesti mõistlikud ja keeleseadusega kooskõlas ettepanekud. Tundub, et sellele polekski midagi vastu väita – aga komisjon kukutas selle läbi. Hääletustulemused: 3 poolt (Ivan Makarov, Mart Rannut, Toivo Tasa), 7 vastu (Irina Antonjuk, Olga Barabaner, Andrei Kante, Merle Klandorf, Deniss Presnetsov, Märt Sults, Eduard Toman), 1 erapooletu (Izabella Riitsaar).

Seega viis venekeelset liiget said kahe eestlase toel jagu paarist eestlasest ja eesti keelest. Kas sellest võib järeldada, et riigikeele kaitsmise vastu Tallinnas olid venelased? Ärgem kiirustagem.

Protokolli kohaselt (see informatsioon on avalik ja saadav linnavolikogu ametlikul internetileheküljel) puudus istungilt lausa kaheksa hääleõiguslikku eestlast: komisjoni liikmed Kristina ŠmigunVähi, Toomas Kruusimägi, Kadri Kõusaar, Heidy Purga, Toomas Uibo, eksperdid Peeter-Eerik Ots, Karolina Klimberg, linnavalitsuse esitatud liige Andres Pajula. Nii et eestlased on komisjonis valdavas enamuses, aga vaid kaks (!) nendest hääletasid eesti keele poolt, ülejäänutel oli „sügavalt poogen".

Kas nad on süüdi? Jah, aga mitte ainult nemad. Süüdi on ka kõik need kümned tuhanded eestlased, kes ei tulnud omaenda pealinnale head eestimeelset võimu valima. Nii et antud juhul ei ole süüdi mitte niivõrd paljukirutud „vandid", kuivõrd oma emakeele ja pealinna saatuse vastu ükskõiksed eestlased.

Kas see on nii ainult mõnes Eesti linnas? Paraku ei, tegemist on ka suhtumisega riiklikul tasemel. Kahjuks ei informeerita kõigest eestikeelse peavoolumeedia tarbijaid ja vastava informatsiooni peale võib juhuslikult sattuda näiteks venekeelsetes väljaannetes.

Ajal, kui koalitsioon hõiskab vene koolide peatse eesti keelele üleviimise teemal, avaldas rus.err pealtnäha igava uudise: „Haridus- ja teadusministeeriumi pilootprojekt „Kolmas professionaalne õpetaja venekeelsetes lasteaedades" on pausile pandud vaatamata positiivsele tagasisidele lasteaedade endi, lastevanemate ja pedagoogide poolt. 2018. aastal käivitatud pilootprojekti raames töötas venekeelsetes gruppides kolmas eestlasest pedagoog, kes rääkis lastega ainult riigikeeles. Kuni 2022. aastani ühines algatusega 60 lasteaeda ja 151 eestikeelset õpetajat. Sellest aastast pani haridus- ja teadusministeerium projekti pausile, loobudes edaspidisest õpetajate ja õpilaste arvu suurendamisest. Haridusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhi Ingara Dubolazova sõnul on projektis osalevate õpilaste arv niigi suur." 

Kas on tekkinud liiga palju eesti keele oskajaid? Kas haridus-ja teadusministeeriumi keelepoliitika osakonda ei võiks juhtida keegi, kes nii ei arva? Ja kellelt peaksime me seda küsima – äkki isamaaliselt ministrilt Tõnis Lukaselt, kes lubab meie haridusmaastiku platsi vene koolidest puhtaks teha? Kas tõesti? Äkki alustaks sellest, miks eestlased ise ei taha enam oma emakeele eest hoolt kanda? Miks ka näiteks Tallinna linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni, kus hiljuti käis külas minister Lukas, juhib venekeelne koolidirektor, kes mõni päev tagasi lubas vene meedias esinedes võtta „probleemideta" tööle Mihhail Stalnuhhinit? Miks ka Eesti pealinna haridus- ja kultuurikomisjoni aseesimees on venelane Ivan Makarov? 

Kas eestlastel endil on „kopp ees", eestlased enam ei viitsi, eestlased enam ei usu, eestlastel on ükskõik?

Kas te saate aru, kui kurb see on?