Meie süvariik oma ustavaid töötajaid jõuludeks rahva silmis hiiglaslike preemiatega, olgu see ministeeriumides või presidendi kantseleis. See on maksumaksjatelt väljalüpstud raha patriitside hüpertrofeerunud tarbimisvajaduse rahuldamiseks ajal, kui peaminister kutsub eestlasi vähem tarbima, kirjutab Ivan Makarov.

Selle aasta jõulud möödusid eelmistega võrreldes tunduvalt suurema poliitilise ja majandusliku arutelu tähe all, mis ei vaibunud päevakski. See on ka arusaadav: sõda Ukrainas, enneolematult kõrge elektrihind ja inflatsioon, ülitähtsateks riigikogu valimisteks ettevalmistumine ja sadakond tuhat põhiliselt venekeelset sissesõitnut, kelle hulgas on kindlasti ka ukrainlastest sõjapõgenikke, aga kui palju täpselt ja kes on kõik need ülejäänud, Eesti riik paraku ei tea.

On toimunud ka päris rabavad muutused peavoolumeedias: see on täiesti radikaliseerunud, piir riigi- ja erameedia vahel on aina ähmasem, kuna riiklik ERR on heitnud kõik maskid ja asunud juba täiesti varjamatult teenima vasakliberaalset valitsust, näidates ülimat põlgust ja vaenulikkust kõige konservatiivse ja rahvusliku vastu ning võttes peavoolumeedialt üle tühistamispoliitika. Vastutasuks sellise „litsentsi" eest voolasid riigikassast erameediasse miljonid eurod maksumaksjate raha.

Suur osa sellest ladestus erameedia venekeelsetes toimetustes, mis on juba suures osas komplekteeritud Venemaalt siia kolinud „teisitimõtlejatest", kelle lahkhelid Putini režiimiga seisnesid põhiliselt selles, kes peaks seal naftat ammutama (Hodorkovski), võimule tulema (Navalnõi) jne.

Küsimus ei ole mitte niivõrd inimõigustes (tulles Baltimaadesse ei tunnista Vene propagandistid ukrainlaste inimõigusi, vaid võitlevad fašistliku Venemaa kodanike õiguse eest reisida vabalt, nagu nad ei toetakski sajandi verisemat sõjakurjategijat; Venemaa „liberaalse" meedia töötajad nimetavad genotsiidi teostavaid vene terroriüksusi „meie armeeks" ja vene sõjavormis sadiste ja kurjategijaid „meie poisteks". Nad tõstsid siin Eestiski kõrvulukustavat hala, kui lätlased ei soovinud enda kodus kuulda enam Doždi šovinistlikku propagandat ja taluda seda, et putinistideks osutunud „liberaalajakirjanikud" eirasid ja rikkusid Läti seadusi. Ka Eestis sekkuvad Venemaalt siia „põgenenud" ajakirjanikud meie siseasjadesse ja poliitikasse, enamasti mitte osates keeltki. 

Jah, nad on sõnades sõja vastu, aga vaid sellepärast, et näeksid parem Ukraina ülevõtmist rahumeelsel teel, et Venemaa ei kannaks selliseid materiaalseid ja inimkaotusi. Nad on sõja vastu, sest ei taha tõesti linnade, tööstuse ja infrastruktuuri hävitamist, saades aru, et Venemaal oleks kasulikum ärastada haritud põllumaid, töötavaid tehaseid, arenenud linnu koos „vennasrahvaga", keda oleks palju lihtsam russifitseerida, kui näiteks leedulasi või eestlasi.

Aleksei Navalnõi oleks samamoodi hoidnud Krimmist kümne küünega kinni, ja kuna tal ei ole selliseid tihedaid korruptiivseid sidemeid Läänega, nagu Putinil, oleks tal selles sõjas kaotada palju vähem ja ta oleks sõjas tõenäoliselt veelgi jõhkram. Ja kõik Eestiski kanda kinnitanud vene „liberaalid" oleksid tema käepikendused.

Kui rääkida möödunud jõuludest, eemaldudes veidi võõramaalaste, sõja ja rahvusvahelise poliitika teemadest, siis tuleb tõdeda, et jälle tekkis meie ühiskonnas poleemika nende sakraalsete pühade kommertsialiseerimisest. Juba aastaid tagasi tõdeti, et jõulud on muutunud aasta suurimaks tarbimispeoks, aga see pole küll täpne diagnoos. Praegu on inimestel põhjust kurta kalliduse üle, aga veel mõni aeg tagasi olid Eestis tarbimise mõttes aastaringsed jõulud: ka keset tööpäeva ükskõik mis aastaajal olid suuremate kaubanduskeskuste parklad täis, igasugustest pühadest rääkimata.

Jõulud erinevad ostlemise intensiivsuselt muudest pühadest kõigepealt selle poolest, et tegemist on pikkade pühadega ja inimestel ongi vaja varuda söögikraami. 

Teiseks on valitsus seoses majandusliku ja äreva rahvusvahelise olukorraga manitsenud meid looma varusid, eriti talvisel ajal, ja ärgem ajagem seda jõulude kraesse.

Kolmandaks eelnevad jõulud uue aasta saabumispäevale, seega ostavad sööke ja kingitusi topelt kõik, kellel selleks raha on. Ja paistab, et raha on paljudel. Kuna aga järgnevad veel ka „vene jõulud", siis ei taha õigeusklikud ja nende suguvendadest mitteusklikud jõulumüükide heast kraamist ilma jääda ning lülituvad ostukaruselli nendele omase slaavi temperamendiga.

Neljandaks moodustavad suure osa Eesti elanikest nende põlvkondade inimesed, kes on elanud nõukogude defitsiidiajastul. Tollal paisati muidu pooltühjadele lettidele palju rohkem kaupu, kui tavaliselt, seepärast on paljudel siinsetel inimestel lausa tinglik refleks varuda „näärideks" defitsiiti ja haarata kõike, mis hetkel saada on. 

Viiendaks ei olnud vanasti sellist tarbekaupade ületootmist ja konkurentsi, kus kõik üritavad teineteist üle trumbata. Avaldatakse nii palju ahvatlevat reklaami (mis on näiteks televaatajate suhtes jõhkralt sunniviisiline), et peavoolumeedial peaks olema piinlik arutleda selle üle, kui tarbimishullud, söödikud ja ahnepäitsid on eestlased. Ise te, kes te rahvuselt ka poleks, ahnitsete oma reklaamimüügiga, telekanalites on iga kümne minuti tagant psüühikat kurnavad kümneminutilised reklaamiplokid. Seoses ajakirjanduse digitaliseerimisega on ka trükiajakirjandus muutunud reklaamivägivalla kohaks: paberlehte sai lehitseda, internetis aga paisatakse sulle reklaame kogu aeg näkku, segades lugemist, vaatamist, kuulamist… 

Kuuendaks premeerib meie süvariik oma ustavaid töötajaid jõuludeks rahva silmis hiiglaslike preemiatega, olgu see ministeeriumides või presidendi kantseleis. See on maksumaksjatelt väljalüpstud raha patriitside hüpertrofeerunud tarbimisvajaduse rahuldamiseks ajal, kui peaminister kutsub eestlasi vähem tarbima. Nii et ei ole üldse kena süüdistada liigtarbimises rahvast, kes saab kordades väiksemaid sissetulekuid. 

Isiklikult minu jaoks olid isegi mõne riigikokku pürgiva kahtlase erakonna juhi peavoolumeedias avaldatud etteheited jõulude ajal liigtarbimisega tegelevate kaasinimeste aadressil köömes võrreldes sellega, mida tegi Postimees. Ka paljud mitteusklikud on kuulnud lugu, kuidas Jeesus ajas kaupmehed templist välja. Ja nüüd esimesel jõulupühal avaldas Postimees EELK peapiiskopi Urmas Viilma jõuluõhtu jutluse Pärnu Eliisabeti kirikus „Inglid ja põgenikud jõululauas", mille lugemine on tasuline. Ajaleht teenib raha peapiiskopi jõulujutluse pealt!

Samal päeval oli Postimehes avaldatud ülipikk lugu „Vaata, kuidas tuntud eestlased jõulurõõmu jagavad" koos kümnete fotodega – ja kõik tasuta!

Lenna Kuurmaa, Birgit Sarrap, Jaagup Kreem, Jüri Butšakov, Jan Uuspõld, Saara Pius, Luisa Rõivas, sootu Inger, Robert Rool, Pille Minev, Keit Pentus-Rosimannus, Rahulate pere, Kristjan Jõekalda, Tanja Mihhailova-Saar, Jalmar Vabarna, Jüri Ratas koeraga, Anu Saagim, Gerli Padar, Martin Parmas, Kristel Aaslaid, perekond Mart Haber ja Taivo Piller ning paljud teised kollased painajad. Täiesti tasuta ja piiramatus koguses. Kirikujuhi jumalasõna aga raske papi eest. 

„Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade," selgitab Postimees. 

Arusaadav ja usutav. 

Nendest jõuludest jääb ilmselt kauemaks meelde paraku mitte EELK peapiiskopi jõuluõhtu jutlus, mida tuli osta, andes oma pangasõrme peavoolu kuradile, vaid ERR-i poolt tasuta jagatud aastalõpu intervjuu president Alar Karisega. Eriti jääb see usutlus meelde maainimestele, sest rääkides võimalikest elektrikatkestustest ütles president järgmist: „Ma usun, et maapiirkondades on see lihtsam. Ühest küljest seal ollakse juba harjutud sellega, et aeg-ajalt elekter läheb ära… Seal ei olda väga palju sõltuvuses ka sellest, kust vesi tuleb ja kuhu pärast kanalisatsioonivesi läheb… Maal on tõesti lihtsam," märkis president.

See on siis veel üks, juba „kolmas" Eesti: maal elavad EV riigipea arvates ürgsemad, umbes Venemaa elektrifitseerimise alguse aegsed inimesed, kes ei kasutagi nendele ammu lubatud kiiret internetti, kel pole ei külmkappe, õhksoojuspumpasid ega televiisoreid, kes käivad oma loomulikke vajadusi rahuldamas puukuuri taga ja võtavad vett lähedalolevast tiigist ning kasutavad imikute mähkmetena kasetohtu. 

President ilmselt arvab, et maal asuvad suurfarmid saavad vabalt hakkama ka elektrita.

Ta arvab ka, et ürgeestlased maal „on juba harjunud" elektrikatkestustega, kuigi esiteks ei ole need elektrikatkestused maal seni olnud sugugi nii sagedased, ja teiseks ei saa ja ei peagi 2022. aasta Eesti, ühe maailma arenenuima digiriigi elanikud, sellega harjuma. Nad ei pea harjuma ei valitsusega, kui see laseb asjadel nõnda laguneda, ega presidendiga, kes peab maainimesi piiratud vajadustega metslasteks. 

Seda suhtumist kommenteeris tabavalt foorumis Eero Ko, kes kirjutas: „Olen aastakümneid maal elanud, aga ma küll ei ütleks, et olen sellega, et aeg-ajalt elekter läheb ära, harjunud. Ma isegi ei leia, et keegi kusagil sellega harjunud peaks olema, pealegi riigis, millele meeldib end esile tõsta kui e-tiigrit! Tundub, et eestlased vajavad sellist asendustoodet, kes rahvale näkku sülitab. Juba kolmas selline ajugeenius järjest. Maainimesed on tema nägemuses nagu aborigeenid, kes lõkkel süüa teevad, vihuvad katla ümber tantsu, ja kui kõht tühjaks läheb, siis võtavad puutoika ning hakkavad maa seest ussikesi ja juurikaid otsima."

Aga see-eest oli 2022. aasta Eestis üks avastuste aasta. Vaatamata sellele, et omaenda meedia ja pseudoeliit tembeldasid eestlasi sallimatuteks inimesteks, osutus meie väike rahvas kõige suurema südamega rahvaks maailmas, mida kinnitab ka Ukrainale ja ukrainlastele osutatava abi statistika. Me oleme kõige rohkem abi andnud ja kõige rohkem põgenikke vastu võtnud. 

Ja muidugi need elektrimolekulid.