Eestis on üritanud provotseerida russofoobiat Kaljulaid, kes kutsus eestlastele väga tähtsal päeval roosiaeda kõnelema Sveta Grigorjeva. Eestlaste solvamine ja alandamine nende enda kodus nendele üliolulisel tähtpäeval vene nimega inimese suu läbi oli sama alatu, kui Eesti hümni ärajätmine uusaastaööl. Alatu nii eestlaste kui ka venelaste suhtes, aga õnneks said mõlemad aru, kes liigutas esineja papist lõugu, kirjutab Ivan Makarov.
„Kord sul otsa saavad sendid ja on söödud hing sul seest… Eesti vajaks presidenti, Eesti vajaks riigimeest!" – Ivanhoe, Eesti laulik
See, et Eesti presidenti eesti rahvas ei vali ja seega ei ole ei KK-l ega koalitsioonil antud juhul mitte mingit mõtet arvestada mitte ühegi valijaga, olgu ta eestlane, venelane või Fuflolai Abrugam Daisjuda, kerkib vene teema ikka kangekaelselt esile. Ja mitte ainult sellepärast, et vene hääli enne kohalikke valimisi kiiresti kaotav keskerakond haarab „eesti natsionalismist" nagu viimasest õlekõrrest kinni ja juba jälle hirmutab venekeelseid valijaid veel savisaareaegse lemmikkolliga. Ei, lihtsalt pikk ajalooline seotus suure naabriga avaldab pikaajalist mõju ja me ikka jälgime seda, mis toimub piiri taga, ja võrdleme, imestame, prognoosime.
Eestlased saavad vene olustikust ja huumoristki palju paremini aru, kui näiteks ameeriklased, ja see on meie trump. Kunagi rääkis Tõnis Erilaiu aegse Õhtulehe särav ajakirjanik Ille Grün loo, kuidas ta rääkis perestroika ajastul oma ameerika tuttavaga sellest, et ei saanud auto jaoks bensiini. Ameeriklanna imestas – mis mõttes ei saanud bensiini? Ille vastas: bensiini ei olnud. Sõbranna USAst jälle ei mõistnud nalja: mis mõttes ei olnud? Aga siis seda saab ju osta?
See „mis mõttes" on tegelikult hea küsimus sellegi kohta, mis toimub praegu Eestis. Veerand miljonit vaktsiinidoosi kolme miljoni euro eest on pandeemia ajal kaotsi läinud. Mis mõttes on Tanel Kiik veel vabaduses? Siia lähetatud ülimalt sallimatu, ebapopulaarne ja edev eurostruktuurides kosunud poliitbroilerist reisisõltlane Kersti Kaljulaid on kõvasti lõhestanud Eesti ühiskonda ja tagant utsitanud Eestis toimunud putši, kui võimule tuli kaks kriminaalselt ülikorrumpeerunud erakonda. Mis mõttes tahab ta jätkata seda oma tegevust veel viis aastat? Mis mõttes pole meil teist presidendikandidaati? Mis mõttes ei ole kahe näoga Tarmo Soomere, kes rääkis ühele erakonnale üht ja teisele vastupidist, presidendikandidaadina maha kantud?
Olukord presidendimääramisega Eestis, kui peavoolumeedia pressib nagu hullunud seksuaalvähemusest võsavägistaja Eestile peale uut Kaljulaidi viisaastakut, meenutab neil päevil Moskvas juhtunut, kus ansambli Pussy Riot liige, seksikas Rita Flores istus 15 päeva aresti ära ja just väljus vangla väravast, isiklikud asjad kaenlas, kui talle lähenesid politseinikud ja viisid neiu tagasi kambrisse veel 15 päevaks istuma, kuna kohus oli vahepeal otsustanud karistada teda topelt. Nüüd Eestigi pääseb pärast viieaastast I-hate-you-Kaljulaidi haardes pantvangiks olemist vabaks, aga tahetakse kohe pista rahvas viieks aastaks tagasi samasse umbsesse kongi. Mille eest? Mis mõttes?
Aga tuleme tagasi vene küsimuse juurde, millest, nagu ka eesti või siis juudi küsimusest ei sõltu ei homokantsleri ega presidendi palkamine, aga sõltub üsna kõvasti kohalike valimiste tulemus. Venemaal on arreteeritud stand-up koomik Idrak Mirzalizade, kes heitis oma saates nalja venelaste üle. Ta sai 10 päeva vabadusekaotust seaduse paragrahvi järgi, mis karistab „vihkamise või vaenuõhutamise ja inimväärikuse alandamise eest" (20.3.1 КоАП). Eesti vastava seaduse kallal töötab praegu Lauri-Võšinski troika. Koomiku sõbrad toetasid teda sotsiaalvõrgustikes kampaaniaga ja avaldasid youtube'is videoklipi, mida on vaadatud juba üle 100 000 korra. Seal öeldakse: „See pole hirmus karistus, kuid on kohutav pretsedent. Nali võib mitte meeldida või isegi solvata. Kuid nalja eest ei tohi võtta vabadust. Ainus, mida tahavad koomikud astudes lavale – et inimesed naeraksid."
Mina nägin toda Mirzalizade etteastet ja ausalt öeldes ei naernud, sest see oli räpakas ja mage. No ei olnud naljakas, ja asi pole siin üldsegi venelastes. Kuid äpardunud koomiku reaalse karistuse näol on tegemist küllaltki olulise pretsedendiga Venemaa poliitikas, eriti lähinaabrite suhtes. Viimasel ajal räägivad vene poliitikud ja nende hääletorud meedias aina hüsteerilisemalt sellest, et venelasi solvatakse ja alandatakse kõigis N. Liidu endistes vabariikides ja Venemaa peab neid kaitsma ja hakkabki kaitsma. Tegemist ongi mingi uue projektiga, mille taga seisab nii mustasadalaste telekanal Tsarjgrad kui ka teeneline propagandist Vladimir Solovjov, kes on Mirzalizade väitel tõmmanud tema nalja kontekstist välja ja pannud selle suure telekella külge. Koomik ise ennast süüdi ei tunnistanud ja kaebab, et on saanud tuhandeid internetiähvardusi ja teda ka rünnati füüsiliselt Moskvas.
Muidugi võib alati eeldada, et tegemist on Vene maailma ja Kremli agressiivse välispoliitika heaks töötava provokaatoriga, sest ei tea küll kui tõsiselt teda rünnati, aga iga nõukogude kolhoosi purjus traktoristi jutus on rohkem huumorit ja vähem sõnnikut, kui Mirzalizade omas, kuid tuntud vene riigikanalite jutusaadetes on juba põimitud sellesse konteksti ka venelaste alandamine Balti riikides (jäi meelde fraas: see, mis toimub Pribaltika vabariikides venelaste suhtes, on küll võigas, aga seal vähemalt ei tapeta riigikeele mitteoskamise eest). Aitäh muidugi, aga parem oleks, kui meid ei mainitaks sellises kontekstis üldse. Seda enam et poliitiline satiir Eestis on riigi ja peavoolumeedia poolt ammu mõrvatud.
Eriline selleteemaline telehitt kremlimeelses meedias on praegu Kasahstani juhtum: seal moodustasid kohalikud aktivistid brigaade, mis kontrollivad kohalike venelaste riigikeeleoskust ja „sunnivad" neid rääkima põlisrahva keeles. Internetis levivad videod, kus kohalikud venelased paluvad vabandust oma umbkeelsuse ja Kasahstani ajaloo ning kultuuri mittetundmise eest. Ühes NTV saates näidati klippi, kus kasahhid suhtlevad poemüüjaga, kes saadab neid koos nende aborigeenide keelega igasse kohta, kuid lõpus palub vabandust oma käitumise ja keele mittevaldamise eest juba hoopis teise hääletooniga. Loomulikult tekitas see vene telekanalite stuudiotes hüsteeriat, tõmmati paralleele „fašistliku Ukrainaga" ja mainiti jällegi paha sõnaga Balti riike. Pakuti välja sanktsioone, jõulist sekkumist ja kogunisti venelaste massilist riiklikku evakueerimist Kasahstanist, Kõrgõzstanist ja mujaltki. Sealsete venelaste käest muidugi ei küsitud, kas nad seda ka tahaksid.
Loomulikult on meie ammu kakskeelseks tehtud Eestis noorte kasahhide initsiatiiv vastuvõetamatu, sest eestlased on loomult rahumeelsed inimesed ja suhtuvad reaalses elus venelastesse ausalt öeldes hästi, seda enam et näiteks Tapa linnas, mille poode ma aktiivselt külastan ja kus töötab väga palju venelasi, pole ma kunagi kohanud ei umbkeelsust, halba teenindust ega mossis nägu. Siinsed venelased ja ka teised mittepõlisrahvusest elanikud on töökad ja sümpaatsed inimesed, kellega koos on palju kindlam ületada pandeemiast tingitud raskusi ja veel eriti vaadata näkku võimalikule mugavuspagulaste invasioonile. Venelased on valge rassi esindajad, konservatiivne perekeskne rahvas ja kristlased, seega sama ohustatud, nagu eestlasedki.
Kui me räägime Venemaa uuest propagandakampaaniast, mis peaks puhtaks pesema selle riigi ähvardusi ja meetmeid nende maade (ja nende riikide kodanike) suhtes, kus kasvõi ühele venelasele on pahasti öeldud, ka sekkumist naabrite siseasjadesse, siis kõik see rajaneb ühele aksioomile: teistes riikides elavad venemaalased ei ole kohustatud oskama asukohamaade keelt ega olema lojaalsed sealsete seaduste suhtes, samas kui kõik Venemaal elavad või töötavad teistest rahvustest inimesed ei saa ilma vene keeleta üldse läbi ja selle riigi aina sallimatuteks muutuvate seaduste ignoreerimine lõppeb riigist väljasaatmisega või hullemagagi.
Sealjuures Venemaa meedia ja eriti televisioon on maailma üks rassistlikumaid: näiteks ülipopulaarse telesarja „Tappev jõud" ühesainsas seerias kuulsin ma mõne minuti jooksul hiinlaste kohta, keda peksti käte ja jalgadega, järgmist: „kollased koerad", „kitsalaubaline gamadrill", „kollase lõustaga hungveipingid", „vietnami larhv", „põrandale, ahvid!", „kollaste koonudega penid" jne. Vene seriaalide neegrinalju ei julge ma siin kirjeldadagi. Põnev humoorikas sari, suurepärased näitlejad, palju tõesti naljakaid episoode, aga nõustugem, et kõige selle taustal on jutt lugupidamatusest justnimelt venelaste suhtes kuidagi lahja.
Kui vaadata Tšeljabinskis Borati filmi, siis ajab südamest naerma küll, aga kui sama loo peakangelaseks teha mõni Aleksei, siis algab jälle lõputu kisa russofoobiast. Venemaa telekanalid näitavad üsna sageli musta huumorisse kalduva julma komöödiat „Жмурки", kus ühe vene jõugu liige on mustanahaline ja iga kord teda nähes naeravad venelased: „Ooo, etiooplane!". Mees iga kord solvub ja väidab vastu: „ma olen venelane!" – ja iga jumala kord saab vastu hambaid, kuni lüüakse kirvega surnuks.
Meil Eestis ratsutavad aga poliitikas, kalifeed jalas ja „russofoobia" saabel käes, nii mõnedki poliitikud Tšapajev-Toomist kuni džiibi-Stalnuhhinini, põhiliselt ikka keskerakondlased. Näiteks Lasnamäe bojaar Vladimir Svet, keda ehmatas silmnähtavalt Mart Helme otsus minna valimistele Lasnamäel. Svet kohe tuletas vene lugejatele meelde „parasiteerivaid tiblasid". Ju siis ta tunneb, et tal endal läheb valimistel sama täbarasti, nagu lõbulaulul „Leto svet" Eurovisioonil. Rikkaliku keskerakondliku söögiküna äranihkumist lõualoti alt tajus ka teise Tallinna linnajao pealik Vadim Belobrovtsev, kes samuti vene Delfis, mis on ilmselt keskerakondlaste jaoks PBK aseaine, kasutas sama sõna „tibla" ja, tuletades venelastele meelde „pronksiöö nuiasid", jättis targu mainimata, et EKREt tollal veel ei olnudki ja ta ise oli siis sots ning tubliks nuiakasutajast siseministriks oli tema erakonna juht.
Aga „tiblade" suhtes ütlen niipalju, et kunagi töötasin ma Õhtulehes ja minu vastas istus sümpaatne, tark ja kena naine – tõlk Alla. Ükskord hakkas ta sõimama üht Molodjož Estoniis töötanud juuti, kasutades muudkui sõna „жид" koos mõnede teiste lisaepiteetidega. Ma jahmusin ja küsisin, et kulla Alla, sa oled ju ise juut… Seepeale vastas kolleeg uhkelt: „jah, justnimelt, ma olen juut, aga tema on жид. Neid meie seas kohtab ikka…".
Kasutades tema loogikat, võin öelda, et venelaste vahel kohtab ka tiblasid. Kuid ma ei saa päris aru, miks venekeelsed Tallinna linnaosade juhatajad tõstavad üles seda teemat, nende seas on ju venelasi sama „palju", kui tuntud saates „Русский вопрос", kus venelasi pole seni nähtud. Vene valijad saavad aina rohkem aru, kes tegelikult sõidab vene häälte harjal keskerakondlikku korruptiivsesse paradiisi ja hakkavadki tasapisi loobuma neid aastakümneid tüssanud keskerakonna toetamisest. See, et Tanel Kiik pakkus sotsiaalministeeriumi kantsleriks transgenderit, kes hakkab nüüd meie laste ja perede eest hoolt kandma, näitab, et keskerakond loodab asendada kaotsi minevad vene hääled LGBT häältega. Oktoobris saab Jüri Ratase partei ilmselt tunda, kui palju on Eestis tegelikult loomuvastasuse pooldajaid.
Kui rääkida sellest, kes on Eestis üritanud väga tõsiselt, eriti laialiulatuslikult ja lausa riigirahadega provotseerida russofoobiat, siis see on Kersti Kaljulaid, kes kutsus eestlastele väga tähtsal päeval roosiaeda kõnelema Sveta Grigorjeva. Eestlaste solvamine ja alandamine nende enda kodus nendele üliolulisel tähtpäeval vene nimega inimese suu läbi oli sama alatu, kui Eesti hümni ärajätmine uusaastaööl.
Alatu nii eestlaste kui ka venelaste suhtes, aga õnneks said mõlemad aru, kes liigutas esineja papist lõugu.