Kunstniku nägemus Maad ümbritsevast kosmoseprügist. Foto: ESA

Jaapani iduettevõte Sumitomo Forestry ja Kyoto ülikool on pannud seljad kokku ning arendavad puust satelliite.

Arendustegevuse eesmärgiks on vähendada orbiidile ladestuvat kosmoseprügi hulka. Teooria kohaselt peaks puust satelliidid, kui need Maa atmosfääri kukuvad, üleni ära põlema, vahendab Futurism.

“Meile teeb muret asjaolu, et kui satelliidid sisenevad taas Maa atmosfääri, süttivad ja selle tulemusena tekivad pisikesed alumiiniumoksiidi osakesed, mis jäävad aastateks ülemistesse atmosfäärikihtidesse hõljuma,” põhjendas huvi puust satelliitide vastu Kyoto ülikooli professor Takao Doi.

Doi, kellel oli 2008. aastal võimalus külastada Rahvusvahelist kosmosejaama, sõnul mõjutavad kirjeldatud alumiiniumoksiidi osakesed ka Maa keskkonda.

Teadlased teevad hetkel katseid erinevat tüüpi puudega, et välja selgitada sobivaim, mis ekstreemsetes avakosmose oludes piisavalt kaua vastu peaks. Materjal peab taluma äärmuslikke temperatuurikõikumisi ja radiatsiooni.

Väidetavalt on valminud ka esimene kosmosesse saatmist ootav katsemudel, kuid Sumitomo Forestry pole sellest valmis veel pikemalt rääkima.

Maailma Majandusfoorumi andmetel tiirleb ümber Maa hetkel ligikaudu 6000 satelliiti, kuid ainult 60 protsenti neist on kasutuses. Tööea lõpetanud satelliidid kaotavad juhitavuse, mis teeb neist ohu kõigele, mis Maa orbiidil tiirleb. Seni pole veel õnnetusi juhtunud, kuid suuremad maha kantud satelliidid kujutavad märkimisväärset ohtu ka maapealsele infrastruktuurile.

Kosmosereiside märkimisväärse odavnemisega tuleb satelliite järjest juurde ja ainuüksi SpaceX on alates 2019. aasta maikuust saatnud orbiidile ligikaudu tuhat ilmavõrgutehiskaaslast.

Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri NASA teadlane Donald J. Kessler sõnastas 1978. aastal ohu, mis tema järgi on saanud nimeks Kessleri sündroom, ning mis tähendab kaskaadiefekti kui kahe satelliidi kokupõrge võib tekitada väga suurel hulgal erineva suurusega tükke, mis omakorda tehiskaaslastega kokku põrgates võivad põhjustada järjekordse prügi laialipihustamise ja nii edasi. Maalähedasel orbiidil olevad satelliidid, kus neid on kõige rohkem, liiguvad kiirusega 27 400 kilomeetrit tunnis ja mõnesentimeetrine tükike omab sellise kiiruse juures mitmetonnist löögijõudu.

Toimetas Karol Kallas