Venemaa rünnaku taustal Ukrainasse tuleb üle vaadata igasugused Euroopa integratsiooni puudutavad algatused. Iga Brüsselile ära antud kompetents tähendab päris kriiside ajal nõrgemat Poolat, kirjutab Poola ajakirjanik ja kolumnist Jacek Karnowski portaalis ReMix.
Prantsusmaa president Emmanuel Macron on Venemaa presidendi Vladimir Putiniga alates Ukraina sõja algusest rääkinud ilmselt juba üle kümne korra. Jutuajamistega pole Macron saavutanud muud kui kinnitanud Venemaa juhile, et Pariis ei suuda hallata vägivaldseid konflikte ja juhul kui Euroopa Liit peaks Venemaaga sõjaliselt kokku minema, siis Prantsusmaa on selle nõrk koht.
29. märtsil toimunud Macroni ja Putini telefonivestluse ametlikus kajastuses nenditakse: "Prantsusmaa ja Venemaa presidendid ei jõudnud tsiviilisikute Mariupolist evakueerimise osas kokkuleppele…"
Samuti ei jõutud kokkuleppele "Venemaa gaasi eest rublades maksmise teemal".
Viimane lõik on rohkem kui sümboolne: ajal kui Venemaa raketid langevad Ukraina linnadele ning küladele, ajal kui Venelased pommitavad Mariupoli pilbasteks – linn meenutab 1944. aasta Varssavit peale ülestõusu sakslaste vastu – arutab Macron, kuidas maksta Venemaa gaasi eest.
See on isegi midagi enamat kui Müncheni kõneluste kordamine, see on õudust äratav armastulugu mehega, keda Joe Biden nimetas "lihunikuks". Tegemist pole ohvrite, vaid agressori aitamisega. Selline asümmeetria on šokeeriv. Ühelt poolt kaabib Macron sõjakurjategija kintsu ja teiselt näitab avalikult välja oma ärritust teemal, et kangeslaslikku vastupanu osutavad ukrainlased venitavad sõja tema jaoks liiga pikaks.
Sellisest käitumisest tuleb teha omad järeldused. Ei Prantsusmaalt, ega Saksamaalt pole juhul, kui oht idast päriselt kallale tuleb, abi oodata. Pole mingit põhjust arvata, et need kaks riiki võtaksid Poola suhtes teistsuguse seisukoha kui nad teevad täna Ukrainaga. Nende positsioon ei erineks mitte kuidagi. Kui Varssavit rünnataks, siis käituksid nad täpselt samamoodi – peaksid esimesel võimalusel Venemaaga läbirääkimisi, viivitaksid sanktsioonide ja enda vabaduse kaitsjate toetamisega nii kaua kui võimalik.
Selliste asjaolude valguses tuleb üle vaadata igasugused Euroopa integratsiooni – mis tähendab enamasti võimu koondamist Berliini – puutuvad algatused. Iga kompetents, mis antakse ära Brüsselile, tähendab päris kriiside ajal nõrgemat Poolat.
Poola ei otsustaks siis enam, kuidas ennast kaitsta. Need kes otsustavad, helistavad pigem Putinile kui Poolale appi tulevad.
Toimetas Karol Kallas