Paavst Franciscus lennukis antud pressikonverentsil (29.07.2013) tagasiteel Brasiiliast Rooma: "Kes olen mina, et geide üle kohut mõista?" Foto: Luca Zennaro, Reuters/Scanpix

Kirik peaks vabandama selle eest, et on aastakümneid sallinud preestreid, kes on levitanud valeõpetust homoseksuaalsuse kohta ja väitnud, et homod on “lihtsalt sellisena sündinud”. Seega, armas paavst Franciscus, vabandage halva katehheesi, halbade pastoraalprogrammide, halbade preestrite ja apaatsete piiskoppide pärast, kes ei tee midagi, et nende eksimusi parandada, kirjutab endine geipornostaar Joseph Sciambra.

Kui ma olin segaduses ja hirmul poiss, kes kasvas Vatikani II kirikukogu järgsel segasel ajal ja muutuvates kiriklikes oludes, vajasin kedagi, ükskõik keda, kes mind õpetaks ning ütleks mulle, et Jeesus tahab olla rohkemat kui lihtsalt mu sõber – et Ta tahab olla mu Päästja, tahab päästa mind mu enese käest. Juba väga noorelt teadsin, et midagi minu sees läheb valesti. Olin hirmul ja vajasin abi. Jeesus, keda mulle esitleti, oli aga lihtsalt ajalooline tegelane, tüüp, kes tahtis head, aga oli surnud ja kaugel, piiblikoomiksist pärit Supermani särgis hipi-Kristus.

Kui ma olin teismeline ja kiirkäigul homoseksuaalsusesse kaldumas, panid mõned inimesed seda tähele, ent ei püüdnud mind kuidagi aidata. Koolis aga ülistati elureeglina pandeemilist relativismi – iga indiviidi jaoks tellimustööna kokkupandud väärtuste süsteemi. Minu nooruspõlve Jeesus oli eemalseisja, kes ei hoolinud kuigivõrd meie isiklike kalduvuste igapäevastest koormast.

Kui ma olin homoseksuaalsuse aktsepteerimise äärel, ütles mulle katoliku preester, et mul pole põhjust muretseda, kuna kõik homoseksuaalid sünnivad “geina”. Ta saatis mu minema sotsiaalselt vastutustundliku hoiatusega kaitsmata seksuaalvahekorra ohtude eest.

AIDSi kohutava leviku ja minu isikliku üha süveneva arusaamise taustal, et “gei-identiteet” polnud see, mida olin lootnud, oli ainus katoliiklik kogudus San Francisco Castro linnaosas (üks esimesi “geipiirkondi” USAs – tõlk) tuliselt “geisid” jaatav Pühima Päästja kogudus. Sealsed preestrid olid küll lahkelt nõus matma meie sõprade elutud ja haigusest räsitud surnukehad ajal, mil vähesed soostusid seda tegema. Ent samas kaasnes nende kaastundega haigete ja surnute vastu katoliikliku õpetuse täielik hülgamine. Nad tahtsid olla meie sõbrad, mitte meie vaimulikud isad.

Minu elus oli hetki, mil otsustasin “geide” elustiili maha jätta – näiteks pärast järjekordse sõbra matmist või järjekordset avastust, et olin just täitnud tualetipoti verega; aga preester, kelle poole ma nõu saamiseks pöördusin, üritas vähendada mu muret ja suurendada minu usku “gei-geeni”, kinnitades mulle, et “geide” elustiil oli see, kuhu kuulun ning kuhu peaksin jääma. Niisiis ma jäin.

Aastaid hiljem voolas veri juba vannitoa põrandale ning ma ei saanud enam eitada, et minu kangekaelne ustavus “gei-unistusele” hakkas muutuma lõputuks õudusunenäoks, millest ma ei pruugi enam kunagi ärgata.

Mingil seletamatul põhjusel pöördusin taaskord oma lapsepõlve usu juurde. Palvetasin, et asjad muutuksid, sest ehkki keegi poleks suutnud veenda mind “geide” elustiili juurde jääma, vajasin ometi abi lahkumiseks. Paraku oli muutunud väga vähe. Saabusin Katoliku Kiriku uksele katkise ja muserdatud mehena, ent taas korrati mulle, et ma lihtsalt olen “gei”.

Millegipärast ma siiski jäin ning Issand Jeesus Kristus saatis mulle appi mitte ainult ühe, vaid lausa kolm vaprat preestrit. Neid mehi oli raske leida, kuna nad olid pooleldi ametist vabastatud ja vaata et tagakiusatud preestrid, kelle tõukasid endast ära nii kogudused kui ka religioossed ordud. Sellegipoolest teadsin kohe, et tegu on heade meestega, kellel on vapper süda ja kõigutamatu hing. Nemad juhatasid mind ning olid vaimulikeks isadeks eksinud ja üksildasele mehele, kes oli tegelikult ikka veel üks eksinud ja üksildane poiss.

Aastaid hiljem mõtlesin ma paljudele sõpradele, keda olin tundnud ja kaotanud: siiras ja alati otsiv endine katoliiklane, kes nägi “geide” elustiili radikaalset kergemeelsust, ent siiski ei muutnud oma elus midagi, sest luges pidevalt näiliselt katoliiklikku homoseksuaalsust tunnustavat kirjandust; pühapäeviti missal käiv “geikatoliiklane”, kes otsis täiuslikku meest kiriku poolt tunnustatud LGBT misjonigrupi koosolekutelt; või ettevaatlik ja konservatiivne sisserännanu, kes kuulas kohaliku pastori nõuannet ja jäi kokku ühe mehega. Täna on nad kõik surnud.

Kas Katoliku Kirik peaks homoseksuaalide ees vabandama? Nende meeste ees, kes kaotasid oma elu, sest neid vedasid alt segaduses preestrid, peaks Kirik vabandama küll. Aga mis sellest praegu kasu oleks?

Kirik peaks vabandama ka selle eest, et on aastakümneid sallinud preestreid ja teisi kiriku esindajaid, kes on levitanud valeõpetust homoseksuaalsuse kohta, ning preestrite eest, kes väidavad, et homoseksuaalid on “lihtsalt sellisena sündinud”.

USA Katoliku Kirikus tegutseb kuri “geisid” pooldav liikumine. Homoseksuaalset elustiili propageerivaid misjoni- ja pastoraalprogramme leidub kõikides suuremates USA piiskopkondades.

Hiljutisel kohtumisel “geikogukonna” liikmetega rääkisin ühe noore katoliikliku “geimehega” oma elust pärast homoseksualismi. Me arutasime, millal ja mispärast ma jätsin “geide” elustiili ning rääkisime rahulolust ja rõõmust, mida tundsin, kui võtsin omaks sugulise karskuse. Selle peale hüüdis ta koheselt: “Oh ei, seda meile Pühima Lunastaja kirikus küll ei räägita!”

Seega, armas paavst Franciscus, vabandage halva katehheesi, halbade pastoraalprogrammide, halbade preestrite ja apaatsete piiskoppide eest, kes ei tee midagi, et nende eksimusi parandada. Mis aga puudutab ammu surnuid, kes lahkusid siit elust liiga noorena, sest keegi isegi ei vaevunud neile Tõde rääkima, siis neid ei too tagasi ükski vabandus.

Tõlkinud Maria Vooglaid. Tõlge ilmub portaalides Meie Kirik ja Objektiiv