Esiplaanil (vasakult): Rain Rosimannus, Keit Pentus-Rosimannus ja Siim Kallas. Foto: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Eesti kodanikud tunnevad juba aastaid, et neid lollitatakse poliitikute ja erakondade, eriti just võimukartelli poolt. Objektiivi toimetus on seisukohal, et on viimane aeg anda kõrgeima riigivõimu kandjale ehk rahvale õigus valida presidenti.

Kui püsib Eesti Vabariik või kui säilib vabariigi presidendi ametikoht, siis järgmisel korral tuleb president valida rahva poolt.

Meile öeldakse, et Eesti Vabariigi presidendi volitused on nii piiratud, et otsevalimine tekitaks presidendi suhtes ootused, mida ta põhiseadusest tulenevalt tegelikult täita ei saa. President ei juhi täidesaatvat võimu – seda teeb peaminister.

See on õige, kuid kui presidendist tõesti õieti midagi ei sõltu, miks me siis näeme erakondade meeleheitlikku püüdu saata Kadriorgu “oma inimene”? Milleks siis kõik need diilitamised ja skeemitamised?

Peaministri partei poliittehnoloogid mängivad praegu eriti peent mängu, olles välja toonud lausa kaks pretendenti presidendi ametikohale, kellest üks etendab “rahva kandidaadi” rolli ja justkui vastandub erakonnale. Samas pole saladus, et sellel “rahulolematu rahva lemmikul” on partei tagatoa kõige võimekamate poliitmängurite toetus. Erakondi, kes on kuulutanud oma kandidaadi parteideüleseks või erakondadeväliseks, on veelgi.

Teisalt tuleb teateid, kuidas valijamehed kardavad väljendada toetust n-ö süsteemivälisele kandidaadile. Vale inimese toetamine võib väidetavalt maksta valijamehe abikaasale töökoha riigiametis, konkreetne omavalitsus võib aga ilma jääda mingisugusest projektirahast. Kas selline ongi “21. sajandi edumeelse Eesti” kui “liberaalse demokraatia” karm reaalsus?

Abraham Lincoln on öelnud: “Sa võid lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnda inimest kogu aeg, kuid sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.”

Eesti kodanikud tunnevad juba aastaid, et neid lollitatakse poliitikute ja erakondade, eriti just võimukartelli poolt. Seni on võim suutnud tavakodanike protesti oskuslikult juhtida jääkeldrisse nii otseses kui ülekantud tähenduses. Seetõttu suureneb demokraatia defitsiit ning lõhe poliitladviku ja tavalise kodaniku vahel.

Kas otsedemokraatia suurendamine muudaks midagi? Pole kahtlust, et ka presidendi otsevalimistel korral üritatakse valijaid mitmesuguste võtete abil mõjutada ja “õigesti” valima suunata, kusjuures suuremad võimalused selleks on endiselt neil, kes on võimul ja kellel on parem ligipääs rahale, meediale ja mõjutamistehnoloogiale. Kuid kogu aeg ei saa kõiki inimesi lollitada ning ükskord teevad kodanikud vajalikud korrektiivid, kas siis valimiskastide juures või tänavatele tulles.

Kui erakonnad räägivad innustunult, et president peab olema parteideülene riigimees ja et just nende kandidaat seda on, siis on viimane aeg anda kõrgeima riigivõimu kandjale ehk rahvale õigus otsustada, millist riigimeest sellel kohal näha tahetakse. Kahtlemata ei hoiaks see ära tagatubade katseid mängu juhtida, kuid vähendaks eduka lollitamise võimalusi tunduvalt.