Avalike pühadeteenistuste tingimusteta ära keelamine on loogiliselt ebajärjepidev ja kristlaste suhtes ebaõiglane, riivates põhjendamatult põhiseadusega tagatud usuvabaduse põhimõtet, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Olgugi, et sel teemal on juba üks jagu vaieldud, on siiski raske mõista, kuidas see peaks põhjendatud olema, et lasteaiad, ilusalongid, kohvikud, ühistransport, taksod, ehitusplatsid ning paljud poed ja bürood võivad eriolukorra tingimustes endiselt olla avatud, ent samal ajal ei luba riigivõim isegi 5 või 10 osalejaga nädalavahetusel saabuvatel ja kristlaste jaoks aasta kõige olulisematel pühadel avalikult liturgiat pühitseda. Ka mitte välitingimustes ja tagades, et kõik inimesed kannavad maske ja on teineteisest vähemalt kahe või enama meetri kaugusel.
Paljudel kitsastel ehitusplatsidel toimetavad kümned ehitusmehed igapäevaselt hommikust õhtuni ninapidi koos. Mingist 2+2 reeglist pole juttugi. Sellist tegevust pole riigivõim pidanud vajalikuks ära keelata. Küll aga on keelatud ära kristlastel ühel ainsal päeval paari tunni jooksul ülestõusmispühade liturgias osalemine, palju väiksemas koosseisus ja palju vähem kontsentreeritult. Suvalise ärimaja ehitamine on niisiis arvatud olulisemaks kui Kristuse ülestõusmispühadel liturgias osalemine. Majanduslikud kaalutlused on arvatud põhimõtteliselt kaalukamaks kui religioossed.
Ilmalikust vaatevinklist on arusaadav, et ülestõusmispühade tähistamist nähakse ebavajalikuna – palju ebavajalikumana, kui lasteaedu, ilusalonge, poode või ehitusplatse. Aga kust tuleb arusaam, et sellele, kas ülestõusmispühade tähistamine on kristlastele vajalik või mitte, annab hinnangu riigivõim, otsustades kristlaste eest ära, et kõik muu eelnevalt nimetatu on sellest olulisem? Niisugune asjade korraldus on mõistusevastane ja kristlaste suhtes ebaõiglane, kuna keeldude kehtestamises puudub loogiline järjepidevus ja sellisena riivavad need põhjendamatult põhiseadusega tagatud usuvabaduse põhimõtet.
On kahetsusväärne, et ühegi usuühenduse juht ei ole neid asju avalikult välja öelnud ja valitsuse poolt peale surutud piirangute suhtes mittenõustumist väljendanud. Kahjuks peegeldub sellest usuühenduste kaugelt liiga allaheitlik suhe riigivõimuga. Olukorras, kus ollakse riigi rahalisest toetusest sõltuvad, on see arusaadav. Ent kui kristlased ise oma õiguste eest ei seisa, siis muidugi ei hakka keegi seda nende eest tegema.