Postimehe peatoimetaja kohalt lahkuma sunnitud Peeter Helme ütles hiljuti Eesti ajakirjanduse väga räbala olukorra kohta välja lihtsa tõe, mida Objektiiv on oma juhtkirjades, arvamuslugudes ja saadetes toonitanud juba aastaid, tõdeb Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.

Hiljuti Postimehe peatoimetaja kohalt lahkuma sunnitud Peeter Helme ütles eelmise nädala lõpus välja lihtsa tõe, mis on paljudele juba ammu selge, ent mida peavoolumeedia ringkondades on harva võrreldava otsekohesusega tunnistatud.

Just nagu Hans Christian Anderseni muinasjutus lobises väike poiss välja, et väidetavalt imelisi rõivaid kandev kuningas on tegelikult alasti, nii ütles ka Helme otse ära, et Eesti ajakirjandusega on lood palju räbalamad kui meediaringkonnad ise püüavad olukorda näidata. Tema sõnul valitseb suurte väljaannete toimetustes vaba mõttevahetuse asemel viigilehtedega varjatud ja totalitaarsuse taotlusega “teatud mõtete ja hoiakute diktatuur”, mis on asunud “kägistama vaba sõna ja mõttevahetust Eestis, surudes kokkulepitust erinevaid seisukohti välja arvamusvahetuse kesksetelt platvormidelt perifeeriasse.”

Konkreetselt Postimehele osutades, ent tunnistades sama probleemi olemasolu kogu peavoolumeedia ulatuses, kirjutas Helme, et seal “talutakse arvamuste paljusust vaid eeldusel, et muudes küsimustes valitseb mingi “toimetuse” baaskonsensus, mis selgelt mõjutab näiteks uudisajakirjandust alates sellest, mida peetakse uudiseks kuni selleni, millise nurga alt ja mis hoiakuga käsitletakse uudises esinevaid inimesi, teemasid, probleeme.”

Samuti ütleb Helme, et ajakirjandusvabaduse keskseks probleemiks on mitte väljaannete omanikud, vaid väljaannetes justkui tsunftile omase ringkaitse ja -käenduse süsteemi sisse seadnud ajakirjanikud. “Tsensuur, mõttevahetuse piiramine tuleb toimetustest ning soovides tõeliselt vaba arutelu, ei saagi enam päriselt loota traditsioonilisele ajakirjandusele,” nendib ta.

Lisaks osutab Postimehe endine peatoimetaja, et Eesti ajakirjanduse hädaks pole mitte ainult ajakirjanike ja seetõttu ka suurte väljaannete ideoloogilise palge ühekülgsus ning selle alalhoidmiseks välja kujunenud suletus, vaid ka ajakirjanike koolitamise süsteem, mis taastoodab ja põlistab niisugust olukorda.

Eesti ajakirjandus on tõesti nagu alasti rasvunud kuningas, kellele meeldib peegli ees oma “uhkeid rõivaid” imetleda, ent kes on teiste silmis üha suuremaks naerualuseks.

Nentides, et Eesti ajakirjanike järelkasvu õpetamine on selgelt ideoloogiline, püstitab Helme küsimuse, kas meie alarahastatud kõrgkoolid peavad sellist ajakirjandusõpet – või vähemalt vastavat õpet senisel kujul olemasolevate õppeainete ja õppejõududega – üldse pakkuma. “Peale ühe ilmavaate taastootmise ei saa sellest praegusel kujul paraku kasu ei ühiskond ega ajakirjandus,” kirjutab ta.

Kurb tõsiasi on see, et väljaspool suurte väljaannete toimetusi ja nendega lähedalt seotud isikute ringi ei leidu vist enam mitte ainsatki ausat ja intelligentset inimest, kes usuks siiralt, et Eesti ajakirjandusega on lood head. Ometi tuleb autoriteeti omavate inimeste seast neid, kes selle tõsiasja ka selgelt välja ütleksid, justkui tikutulega otsida. Vaikimise põhjuseid pole muidugi raske aimata, sest kes iganes ajakirjanduse kohta tõde lausub, sellest saab süsteemi silmis persona non grata.

Eelnevat silmas pidades tuleb Helmele tema väljaütlemise eest tänulik olla. Probleemide lahendusele on võimatu loota, kui probleeme ja nende põhjusi ei julgeta tunnistada. Selle asemel, et iseendale ja kõigile teistele aastast-aastasse valetada, tuleks Helme eeskujust tõukudes ka teistel meediaväljaannetes töötavatel ausatel inimestel tõele näkku vaadata ja tunnistada olukorda sellisena, nagu see on.

Tähelepanuväärselt on Objektiiv juba aastaid osutanud nii oma juhtkirjades, arvamusartiklites, saadetes kui ka muudes formaatides just neile probleemidele, mille kohta Helme nüüd tõe välja ütles. Suured väljaanded on meid selle eest kostitanud vaid põlguse ja alatute rünnakutega. Objektiivi missiooni see aga ei kõiguta ja meil on üksnes hea meel, kui aja möödudes saab ilmsiks, et tegelikult oleme aastaid rääkinud probleemide kohta tõtt ning et seda hakkavad tegema teisedki.

Eesti ajakirjandus on tõesti nagu alasti rasvunud kuningas, kellele meeldib peegli ees oma “uhkeid rõivaid” imetleda ja nendega õukonnas patseerida, ent kes on teiste silmis üha suuremaks naerualuseks. Paraku ei ole see vaatepilt pikemas perspektiivis enam sugugi naljakas – pigem on see groteskne ja eemaletõukav. Vähim, mida tuleb niisuguses olukorras teha, on öelda avalikult välja, et kuningas on püksata ning et sündsuse ja eneseväärikuse huvides oleks tema majesteedil tagumine aeg vähemalt aluspesu selga tõmmata.

Pildil Edward von Lõnguse teos “Kuningas on alasti”. Foto: Scanpix

Peeter Helme: ajakirjandusvabadust ohustab ajakirjanike vasakliberaalne tsunft

Fookuses: Peeter Helme paljastab, kuidas ajakirjanduse palet kujundab liberaalide kambavaim

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!