Objektiivi toimetuse arvates mõjub KaPo aastaraamatu esitlemisel kasutatud retoorika pahvakana nõukogude päevilt, sest need, kes toona ametliku mulli kohale kasvõi õrnagi küsimärgi joonistasid, olid kõik ühesugused lääne käsilased, kasulikud idioodid ja “Ameerika agendid”.

Aastaraamatus esitatud mõningate hinnangutega ja esitlusel antud kommentaaridega määratles KaPo end selgemini kui kunagi varem Euroopa vasaklilberaalsete võimuringkondade hääletoruna. Selle asemel, et näha euroskeptilise hoiaku esilekerkimist Eesti avaliku arvamuse väljal Euroopa institutsioonide ja vabariigi valitsuse tegematajätmiste paratamatu tagajärjena, astub riigi julgeoleku seisukohalt üks tähtsamaid ja ikoonilisemaid ameteid meie enda kodanike hurjutamise ja sildistamise libedale teele. Kuidas teisiti võiksime käsitleda KaPo peadirektori Arnold Sinisalu viidet “kasulikele idiootidele” aastaraamatu esitlemisel?

Kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu aastaraamatu esitlemisel 2013. aastal. Foto: Toomas Tatar, Postimees/Scanpix
Kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu aastaraamatu esitlemisel 2013. aastal. Foto: Toomas Tatar, Postimees/Scanpix

Selle avaldusega asetas Sinisalu ennast koos KaPo-ga rahva hurjutajate pikale pingile, kus ees istuvad juba sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna poliitikud, president Toomas Hendrik Ilves, erinevad eurorahadega kinni makstud “kodanikuühiskonna liidrid” ja hulk professionaalseid arvajaid, kelle retoorika on piinlikult banaalne: igasugune kriitika Euroopa institutsioonide ja valitsuse tegematajätmiste vastu on Putini jutt. See, kes ei kiida heaks Euroopalike väärtuste sildi all homoseksualismi võrdsustamist perekonnaga, on “kasulik idioot”. See, kes on hoiatanud avalikku arvamust massiimmigratsiooni tagajärgede eest, on Venemaa käsilane.

Selline jutt KaPo esituses mõjub pahvakuna otse minevikust, kus alles hiljuti käsitati valitsuse viisaastakuplaanide kritiseerimist või autoremondi töökodades aset leidnud varguste avalikkuse ette toomist nõukogudevastase tegevusena. Seda sõltumata sellest, millised olid kritiseerija taotlused. Oli ta tõsiusklik parteilane, kes tahtis meie kodumaad kiiremini kommunistlikku paradiisi juhatada ja kodanlikke igandeid roosata, või oli ta dissidendist vabadusvõitleja ja natsionalist, vahet polnud. Need, kes ametliku mulli kohale kasvõi õrnagi küsimärgi joonistasid, olid kõik ühesugused lääne käsilased, kasulikud idioodid ja “Ameerika agendid”.

Kritiseerimine oli keelatud, kuna see lõhkus ideoloogilise kliima tasapinda ja ühetaolisuse illusiooni, mida võim tohutute pingutustega püüdis üleval hoida. Tõde polnud aga üldse oluline. See, kas kriitika vastas reaalsusele või mitte, ei omanud mingit tähtsust.

Teatavasti kukkus see süsteem kokku ja seda paljuski just reaalsusest irdunud ideoloogilise mõistusepimenduse tõttu, mille all kobrutas terve pangetäis probleeme, mida keegi ei üritanudki lahendada. Kui probleemid lõpuks välja tulid ja neid ka kritiseerida lubati, oli juba lootusetult hilja. Euroopa võimuringkondade, meie koalitsioonipoliitikute ja nüüd ka KaPo käitumine meenutab seda lihtsat skeemi iga päevaga üha enam.

Ühe iseseisva riigi kaitsepolitseilt ootaks eelkõige riikliku iseseisvuse ja kodanike huvide kaitset ning selget varuplaani, mis hakkab juhtuma siis, kui korduvalt “meie omariikluse suurimaks garantiiks” nimetatud Euroopa Liit näiteks Brexiti käigus murenema hakkab. KaPo on selle asemel aga otsustanud avalikult ideoloogilised silmaklapid pähe tõmmata ja sildistab inimesi “äärmuslase”, “rahvuspopulisti” ja “kasuliku idioodi” sildiga, pakkumata samas nendele mõistetele mitte kuskil ühest ja selget definitsiooni. See kõik loob kokku ebamäärase hirmuõhkkonna, kus sõnavabadust teostav või riigis valitsevate ebakohtade kriitikat viljelev kodanik ei saa kunagi olla lõpuni kindel, kas ta mahub veel aktsepteeritud raamidesse või on talle juba kaela riputatud äärmuslase häbitahvel.

Tähelepanuväärne on ka seik, et samal päeval, kui KaPo esitles oma aastaraamatut, ilmus Postimehes Ahto Lobjaka arvamuslugu, mis ihkab näha “äärmuslust” taltsutavat riikliku survemehhanismi ning kurdab, et koalitsiooniparteide ridadest ei kostu kippu ega kõppu EKRE võidukäigu peatamiseks. Kas kokkusattumus?

Kindel on, et sellisena, nagu me teda nägime aastaraamatu avaldamisel, on KaPo asetanud end üheskoos sotside ja Reformierakonnaga meie iseseisvust ja rahvuslikke huve eiravate kahjulike idiootide sekka.

Sellest on äärmiselt kahju. Oleks arvanud, et ideoloogilise udujutu ajamine on Eestis reserveeritud poliitikutele ja arvamusliidritele ning kaitsepolitsei tegutseb juba oma definitsioonist lähtuvalt vabariigi suveräänsuse ja turvalisuse kaitsmisega, mitte kodanike hurjutamise ja sildistamisega.