Kaotades kristliku religiooni, kaotab lääs ka inimesi rahvaks ja ühiskonnaks siduva ühise moraalse orientiiri, et igaüks eraldi ja samal ajal kõik üheskoos liiguksid vaimse kasvamise poole, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Kristliku religiooni keskmes on kõigi inimeste südametes aset leidev hea ja kurja vaheline võitlus ning kiriku ülesanne on toetada inimesi selles võitluses, vahendades läbi sakramentide Jumala armu ja aidates nii kaasa hingede pääsemisele.

Nõnda on kirikul kristlikus ühiskonnas mitte ainult moraalses, vaid ka sotsiaalses ja kultuurilises plaanis täita väga oluline ülesanne kanda hoolt selle eest, et inimesed oleksid head. Täpsemini öeldes on kiriku ülesanne kutsuda inimesi meeleparandusele ja aidata sellele kaasa, luues sedasi eeldusi inimeste hinge paranemiseks ja arenemiseks ning ühiskondlike suhete tervenemiseks.

Eriti oluline on kõnealuses kontekstis pihisakrament, mis võimaldab inimestel regulaarselt oma patud – ehk Jumala poolt seatud ja inimloomusesse kirjutatud kõlbelise elu põhialuste vastu toime pandud eksimused – südamelt maha kanda. Et alustada patte kahetsenuna ja neist hoidumist tõotanuna uuesti ja ilma rusuva taagata oma vaimse, perekondliku ja ühiskondliku elu korrastamist.

Nägemus kristlikust ühiskonnast, mille liikmete elu keskmeks on mitte üldine ja udune, vaid spetsiifiline ja konkreetne eesmärk olla hea inimene, saada ennast ohverdades ja teisi teenides üha paremaks ning kahetseda ikka ja jälle sel teel esinenud libastumisi, peaks olema ülendav kõigile hea tahtega inimestele. Ju tahaksime kõik elada ühiskonnas, kus inimesed püüavad olla teineteise vastu võimalikult head ja armastavad. Sellises ühiskonnas oleks vaja palju vähem käske, keelde ja karistusi ning inimeste vabaduse ruum oleks tunduvalt avaram.

Samas on praeguse aja materialistlikust, relativistlikust ja sekularistlikust ideoloogiast domineeritud lääne ühiskonnas tõrjutud ühes usuga Jumalasse ka usk kõikjal kehtivaisse ja kõigile siduvaisse moraalsetesse absoluutidesse. Seega on tõrjutud ka veendumus, et need absoluudid peavad moodustama isikliku ja ühiskondliku elukorralduse ülimad orientiirid. 

Kes kannab aga niisuguses revolutsioonilises ühiskonnas hoolt selle eest, et inimesed oleks teineteisega head? Kes pühendab sellele kogu oma elu, nagu kristlikus ühiskonnas teeb seda vaimulikkond? Kes ohverdab end sedasi, armastusest Jumala ja teiste inimeste vastu? Teatud mõttes on see muidugi perekonna ülesanne – niivõrd kui vanemad peavad hoolitsema oma laste kõlbelise kasvatuse eest. Ent ka vanemad ise vajavad oma kõlbeliseks kasvamiseks tuge. 

Fakt on see, et inimeste ja ühiskonna hingekarjase rolli ei saa riik mitte kuidagi täita. Riik saab vaid kehtestada ühiselu reeglid ja teostada karistuste ähvardusel järelevalvet nende reeglite täitmise üle. Kui riik püüab sellest hoolimata kiriku ülesandeid endale võtta, on tulemuseks moonutatud pilt ning samal ajal omandab totalitaarsusse kalduv riik pseudo-religioosse oreooli. Mida kaugemale see protsess jõuab, seda grotesksemaks see muutub.

Rangelt võttes ei ole ilma ühise moraalse orientiirita üldse võimalik rääkida rahvast ega ühiskonnast – rääkida saab vaid massist. Kaotades kristliku religiooni, kaotab lääs ka inimesi rahvaks ja ühiskonnaks siduva ühise moraalse orientiiri, et igaüks eraldi ja samal ajal kõik ühiselt sooviks liikuda rahvana vaimse kasvamise poole. Just selle kõrvale heidetud soovi teostamisest nii individuaalsel kui ka sotsiaalsel tasandil saab aga võrsuda kristlik kultuur, mis omakorda toetab ja soodustab selle soovi teostamist nii individuaalses kui ka ühiskondlikus elus. 

Praegu elab lääs olulises osas veel kõrvale heidetud kristliku kultuuri jäänustest. Samas on selge, et kristlikust religioonist ühiskonda jäänud tühimikku ei ole võimalik korvata. Kui lääs tahab püsima jääda, siis pole selleks muud võimalust kui pöördumine kristliku religiooni juurde selle mässulistest ideoloogiatest moonutamata kujul. Vaid üldrahvalik püüdlus olla hea ja saada paremaks võib taastada lääne elujõu ning luua eeldused armastuse tsivilisatsiooni uueks kevadeks.

Päisefoto: Missa püha Peetruse basiilikas Roomas. Autor: Jim Hale

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!