Juhtkiri: kes usub veel jutte sellest, nagu oleks Kersti Kaljulaid kogu rahva president?

Kollaaž: Objektiiv

Eesti rahval on õigus riigipeale, kes ei häbista oma käitumisega Eesti Vabariiki, kes tegutseb reaalselt rahva ühendajana ja kelle üle saab eesti rahvas õigustatult uhkust tunda, toonitab Objektiivi toimetus oma juhtkirjas, kutsudes president Kaljulaidu tagasi astuma.

Viimase nädala sündmused on muutnud lõplikult naeruväärseks Kersti Kaljulaiu varasemad jutud sellest, nagu püüaks ta olla kogu rahva president, rahva ühendaja. Vastupidi, on saanud täiesti selgeks, et president lähtub oma tegevuses topeltstandarditest, suhtudes endale ideoloogiliselt meelepärastesse inimestesse sootuks teisiti kui neisse, keda ta ei salli.

Mäletame ju kõik, kuidas Kaljulaid tellis suurte summade eest Eesti Vabariigi juubeliaasta presidendi vastuvõtu kunstilise osa lavastuse liberaalide ühelt lemmiklapselt, Tiit Ojasoolt, olgugi et NO teatri toonane juht oli selleks hetkeks tõendatult jäänud vahele oma väidetava armukese peksmisega. Selle paljudele pehmelt öeldes kummalise sammu õigustamiseks ei tulnud end Kaljulaiul põhjendustest puudu ja muu hulgas saime kuulda jutlust sellest, et inimestele tuleb andestada.

Esmaspäeval viis Kaljulaid aga riigikogus ellu ennekuulmatu performance’i laadse protestiaktsiooni, millest vaatas vastu risti vastupidine suhtumine. Erinevalt Ojasoo juhtumist, kus president saatis ühiskonnale sisuliselt naisepeksu heaks kiitva või vähemalt selle suhtes silma kinni pigistava sõnumi, näitas ta EKRE ministrikandidaadi Marti Kuusiku suhtes viimase ametisse nimetamise ajaks demonstratiivselt saalist lahkudes üles varjamatut põlgust – olgugi et viimati nimetatu puhul baseeruvad naisepeksu süüdistused siiani mitte tõestatud faktidel, vaid anonüümsetel kuulujuttudel.

Kaljulaiu sõnum ühiskonnale paistab olevat, et põhimõte, mille kohaselt ei tohi kedagi kuriteos süüdiolevana käsitleda enne, kui selle kohta on jõustunud kohtuotsus, kehtib valikuliselt ja vaid siis, kui jutt käib nomenklatuurile sümpaatsetest inimestest.

Lisaks silmakirjalikkusele nähtub presidendi niisugusest käitumisest ka ükskõikne suhtumine õigusriigi põhimõtte ühe kõige olulisema osise ehk süütuse presumptsiooni vastu. Kaljulaiu sõnum ühiskonnale paistab olevat, et põhimõte, mille kohaselt ei tohi kedagi kuriteos süüdiolevana käsitleda enne, kui selle kohta on jõustunud kohtuotsus, kehtib valikuliselt ja vaid siis, kui jutt käib nomenklatuurile sümpaatsetest inimestest.

Niisugune hoiak on riigipea puhul mitte ainult kohatu, vaid ka lubamatu. Just nagu on kohatu ja lubamatu dressipluusiga riigikogusse valitsuse liikmete ametisse vannutamisele ilmumine, millest vaatab vastu nartsissism ning lugupidamatus mitte ainult parlamendi liikmete ja parlamendi institutsiooni, vaid lõppastmes kogu Eesti Vabariigi suhtes.

See, mida me siin näeme, on elementaarse riigimehelikkuse puudumine ning lihtsalt matslus ehk isikliku väärikuse defitsiit, mis kahjustab paraku kogu Eesti mainet. Just samuti, nagu teeb seda riigikogus kantud ja isegi parlamendi koristajatele sobimatule dressipluusile trükitud loosungiga väljapoole Eestit otseselt valeliku sõnumi saatmine, nagu oleks meie riigis läinud lahti tohutud rünnakud sõnavabaduse vastu.

Keegi meist ei kujuta ette, et sellisel moel, nagu Kaljulaid on viimase nädala jooksul käitunud, oleks võinud käituda Lennart Meri või Arnold Rüütel. Me ei kujuta ette niimoodi käitumas isegi mitte puuduliku lastetoaga Toomas Hendrik Ilvest. Täiesti mõeldamatu oleks sellisel viisil riigimehelikkuse ideaalil tallamine meie naaberriikide riigipeade, Soome presidendi Sauli Niinistö, Rootsi kuninga Carl XVI Gustafi, Läti presidendi Raimonds Vējonise või Venemaa presidendi Vladimir Putini poolt – rääkimata Briti kuningannast Elizabeth II-st või ükskõik millise muu elementaarse poliitilise kultuuriga riigi juhist.

Eesti rahval on õigus riigipeale, kes ei häbista oma käitumisega Eesti Vabariiki, kes tegutseb reaalselt rahva ühendajana ja kelle üle saame rahvana õigustatult uhkust tunda.

Kaljulaiu poolsed Eesti Vabariiki häbistavad soolod on seda kohatumad, et erinevalt nt Soome presidendist puudub tal mitte rahva poolt valituna, vaid väljaspool presidendivalimise protsessi parteide tagatubade kokkuleppel ametisse määratuna pea igasugune demokraatlik mandaat. Asja ei tee paremaks teadmine, et iseseisvuse ideaalist lähtuvas riigis peaks olema absoluutselt välistatud, et presidendiks olev isik võtab oma ametiajal mõnelt võõrvõimult vastu igakuiseid rahalisi toetusi, mis ületavad suurelt tema kui riigipea töötasu ning tekitavad seeläbi põhjendatud küsimusi tema tegeliku lojaalsuse kohta.

Kõike seda silmas pidades tuleb välja öelda – nagu seda on teiste hulgas viimastel päevadel teinud ka Postimehe aasta arvamusliidriks nimetatud Ivan Makarov –, et Kersti Kaljulaiul on aeg oma amet maha panna. Eesti rahval on õigus riigipeale, kes ei häbista oma käitumisega Eesti Vabariiki, kes tegutseb reaalselt rahva ühendajana ja kelle üle saame rahvana õigustatult uhkust tunda. Selles olukorras on selgem kui kunagi varem, et president tuleb muuta kas rahva poolt otsevalitavaks või siis tuleb presidendi institutsioon üldse likvideerida.

Igal juhul peab olukord muutuma, sest senisel moel edasi minna enam mitte ainult ei taha, vaid ka ei saa. Või kui täpsem olla, siis saab küll, ent üksnes Eesti Vabariigi hea nime ja rahva ühtsustunde jalge alla trampimise hinnaga.

Postimehe aasta arvamusliider kutsub president Kersti Kaljulaidu tagasi astuma

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!