Nõudmises, et ajakirjandusvabadust tuleb teostada vastutustundlikult, pole mitte midagi kohatut – vastupidi, see nõudmine peaks saama uue normaalsuse nurgakiviks, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Viimastel päevadel on nii peavoolumeedias kui ka sotsiaalmeedias kõlanud lõputu hulk karjatusi, nagu nähtuks Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjaka oma kohalt taandumisest tõsine oht ajakirjandusvabadusele. Vaadates, kuidas näiteks Lauri Hussar kutsub presidenti koondama ümarlauda ajakirjandusvabaduse kaitseks ja Jaak Jõerüüt tsiteerib Postimehes pikalt George Orwelli teost „1984“, peab tõdema, et see hädakisa on omandanud naeruväärse proportsiooni.

Tõsiasi on see, et Kiisleri ja Lobjaka taandumisel pole ajakirjandusvabadusega vähimatki pistmist. Olgugi, et näiteks Õhtuleht levitas skandaali üles küttes otsest valet, nagu oleks Lobjakas Raadio 2 saatejuhi kohalt vallandatud, on tõde see, et nii tema kui ka Kiisler panid ise oma ameti maha, ilma et keegi oleks neid töölt lahti lasknud või isegi neid selleks survestanud.

See ei ole kõrvaline detail, vaid keskse  tähtsusega tõsiasi. Kui inimesed otsustavad ise oma ameti maha panna, sest edevus ei võimalda oma vigu tunnistada ega taluda vähimalgi määral kriitilist tagasisidet, siis tasuks teiste süüdistamise asemel pikalt peeglisse vaadata.

Kehtima püütakse panna eeldus, nagu oleks ajakirjanik mingi püha lehm, kes võib teisi kritiseerida täiesti mõõdu- ja taktitundetult, aga kellele endale ei tohi (tööandja poolt) teha ühtki märkust.

Loomulikult ei ole raske mõista, miks vasakliberaalselt meelestatud meedia- ja poliitikaringkonnad püüavad Kiisleri ja Lobjaka juhtumi suureks puhuda ja selle oma enda huvide teenistusse rakendada. Neis ringkondades hakkab vaikselt kasvama hirm, et ehk ei saagi poliitiliste tuulte pöördudes ja ideoloogiliste jõuvahekordade muutudes lõputult oma võimupositsioone kuritarvitada, ilma et peaks sellega kaasnevat kriitikat taluma ja oma tegevust põhjendama.

Kehtima püütakse panna eeldus, nagu oleks ajakirjanik mingi püha lehm, kes võib teisi kritiseerida täiesti mõõdu- ja taktitundetult, aga kellele endale ei tohi (tööandja poolt) teha ühtki märkust, sest vastasel juhul vallanduvad kohe hüsteerilised süüdistused, justkui rünnataks ajakirjandusvabadust, demokraatiat ja euroopalikke väärtusi.

Sellise valemänguga ei pea avalikkus leppima ega tohigi leppida. Meediatöötajad andku endale aru, et nad ei ole mingi valitud rassi esindajad ja alluvad just sama moodi kriitikale, nagu kõik teised ühiskonna liikmed. Priviligeeritud positsioonist, kus võib valimatult teisi rünnata, aga ise ollakse vähimastki kriitikast vabastatud, võivad meediatöötajad vaid unistada. Loodetavasti saab sellest tõdemusest uus normaalsus, millega peavad arvestama kõik meediatöötajad.

Eriti kriitiline tuleb aga olla ERRi töötajate suhtes, sest erinevalt teistest väljaannetest on ERR seadusest tulenevalt kohustatud tegutsema poliitiliselt tasakaalustatult ja korrektselt. Need seaduslikud nõuded ei ole mõeldud soovituslikeks orientiirideks, millega ei pruugi vastava soovi korral arvestada. Need nõuded on mõeldud täitmiseks ja nende nõuete rikkumisega peab kaasnema reaalne vastutus – vastutus, mis on kaugelt liiga kaua olnud tühipaljas sõnakõlks.

Seega nõudmises, et ajakirjandusvabadust tuleb teostada vastutustundlikult, pole midagi kohatut – vastupidi, see nõudmine peaks saama uue normaalsuse nurgakiviks.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!