George Orwell, "1984". Foto: Toby Melville, Reuters/Scanpix

Liberaalide vaikimine olukorras, kus ilmselgelt riivatakse konservatiivide veendumuste- ja sõnavabadust, lubab arvata, et tegelikult ei olegi neil midagi ideoloogilise diktatuuri kehtestamise vastu, eeldusel, et see soosib nende endi positsioone, sedastab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.

Kui palju kordi oleme me kuulnud liberaale tsiteerimas prantsuse revolutsioonilisele mõtlejale François-Marie Arouet’le ehk Voltaire’ile omistatud ütlust “ma olen kõigiti selle vastu, mida sa ütled, aga ma kaitsen kuni surmani sinu õigust seda öelda”? Tihti!

Ometi ei ole liberaale kusagil näha selle põhimõtte eest seismas siis, kui ei riivata nende endi, vaid konservatiivide sõnavabadust. Just seda näitab väga ilmekalt Järva-Jaani Gümnaasiumist vallandatud EKRE ridadesse kuuluva ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Priit Dievese kaasus.

Niisugust valikulist muret sõnavabaduse pärast, mida peegeldab teiste hulgas nende avalikult rahastatud vasak-liberaalse kallakuga “kodanikuühenduste” käitumine, mis väidavad end seisvat inimõiguste kaitsel, peegeldab ei midagi muud kui silmakirjalikkust.

Fakt on see, et Dieves vallandati õpetaja kohalt vähemalt olulises osas selle pärast, et ta väljendas Õhtulehes avaldatud arvamusartiklis seisukohti, mis ei ühti vasakliberaalsete ideoloogiliste hoiakutega. Samuti on fakt, et vähem või rohkem otseselt on nii Haridus- ja Teadusministeerium, võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta kui ka töövaidluskomisjon õigustanud Dievese vallandamist just ideoloogilistel kaalutlustel, justkui ei tohtinuks Dieves kui õpetaja ühiskondlikus diskussioonis osaledes niisuguseid seisukohti väljendada ning et ideoloogiliselt “valede” seisukohtadega inimesed ei tohikski kooliõpetajana töötada.

Esiteks ei ole sugugi selge, millega ja kuidas on Dievese artiklis kirjutatu vastuolus riiklikes õppekavades sätestatud põhimõtetega. Ent mis veelgi olulisem: eeldus, nagu peaks kooliõpetajad mitte ainult oma ametiülesandeid täites, vaid ka ühiskondlikus arutelus osaledes väljendama üksnes riiklike õppekavadega määratud seisukohti ning saama selleks eelnevalt ka koolidirektori nõusoleku, on täiesti äraspidine ning veendumus- ja sõnavabadust ebaproportsionaalselt riivav.

Tähelepanuväärselt on Järva-Jaani Gümnaasiumi direktor Raigo Prants jõudnud juba saata (kooli ametnike vahendusel) õpetajatele uue ametijuhendi, mis nõuab, et edaspidi peavad kõik õpetajad saama sotsiaalmeedias või avalikus meedias oma seisukohtade väljendamiseks direktorilt loa, kui nende seisukohti võib tõlgendada kooli seisukohtadena. Seejuures piisas Dievese puhul selleks, et varem vaid sõjaväelistes struktuurides ja vanglas töötanud direktor tõlgendaks tema seisukohti Järva-Jaani Gümnaasiumi seisukohtade väljendamisena, asjaolust, et ta mainis täielikult koolivälist arvamusavaldust esitades oma kutset “kooliõpetaja”.

Kokkuvõttes on Dievese juhtumil väga pahaendelised tunnused ning see peaks panema häirekellad helisema kõigil sõnavabadust hindavatel inimestel ja organisatsioonidel. Dievese artikliga ei pruugi inimesed nõustuda, aga sõna- ja veendumuste vabadust austavas ühiskonnas peaks olema elementaarne ühelt poolt see, et inimestel võivad olla erinevad veendumused ja seisukohad, ning teiselt poolt see, et neid seisukohti julgetakse väljendada ja et nende üle ei peljata diskuteerida.

Praegu on aga Dievese vallandamise ja selle õigustamisega erinevate institutsioonide poolt saadetud kõigile õpetajatele ja teistele avalikele teenistujatele selge sõnum: kui te ei taha oma tööst ilma jääda, siis on parem mitte ühiskondlikus arutelus osaleda, rääkimata n-ö poliitilise korrektsuse ja ideoloogilise peavoolu raamest väljapoole jäävate seisukohtade väljendamisest.

Asjaolu, et liberaalid on selliseid “arenguid” nähes vait nagu kuldid rukkis, lubab arvata, et neil ei olegi midagi ideoloogilise diktatuuri kehtestamise ja konservatiivsete vaadetega inimeste vaigistamise vastu. Ent lastes diktatuurilisel kliimal kasvada, jõuab represseerimisel varem või hiljem järg ka nende endini.