Seisukoha näol, et sündimata laste tapmine peaks olema lubatud, on tegu elementaarsete moraalsete ja õiguslike põhimõtetega vastuolus oleva ja tüüpiliselt liberaalidele omase positsiooniga, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Seoses katuserahade jagamisega on taas tõusnud avaliku arutelu objektiks küsimus abortide lubatavusest. Meedia turmtule alla jäädes on nii MTÜ Elu Marss eestvedajad kui ka EKRE riigikogu fraktsioon avalikult kinnitanud (vt siit ja siit), et nende eesmärgiks ei ole abortide keelamine, vaid pigem inimelu väärtustavate ühiskondlike hoiakute soosimine.

Ilmselt on see seisukoht välja öeldud avaliku kriitika tõrjumiseks, sest mõte abortide keelamisest on liberaalidele täiesti talumatu. Autentselt kristlike ja konservatiivsete tõekspidamistega inimestel on aga niisuguse positsiooniga võimatu nõustuda, sest tegu on tüüpilise liberaalide seisukohaga, mis on vastuolus elementaarsete moraalsete ja õiguslike põhimõtetega.

Abordi vastu olemiseks on ultimatiivselt üks ja ainus põhjus – see, et abordi näol on tegu süütu inimese tahtliku tapmisega, mis on igal juhul moraalselt lubamatu. Kuivõrd kõigi süütute inimeste tahtlik tapmine peab ühes elementaarselt inimõigusi austavas riigis olema seadusega keelatud, siis peab olema keelatud ka abort – sest kõik inimesed on ju seaduse ees võrdsed. Selles vaates ei ole midagi radikaalset ega äärmuslikku. Vastupidi, äärmuslik on vaade, et osa inimestest peaks meie riigis olema seaduslikult lubatud tappa, et teised inimesed saaks seeläbi praktiseerida endale meelepärast eluviisi.

Ilmselgelt ei ole see seisukoht praeguses kultuuriruumis populaarne, sest väärastunud vabadusekäsitlusest lähtuvalt on laste sünnieelse tapmise võimalust pikemat aega kujutatud naiste vaba eneseteostuse lahutamatu eeldusena. Rääkimata sellest, et alates 1956. aastast, mil emaüsas laste tapmine Eestis nõukogude võimu poolt seadustati, on sel teel hävitatud rohkem kui 1,5 miljoni lapse elu ning sellega seonduvalt lasub raske süü väga paljudel inimestel ja ka riigil, mis on aastakümneid iga viimast kui aborti rahastanud.

Illustratsioon: Abort.ee

Ometi ei peaks kristlased ja konservatiivid kujundama oma seisukohti mitte lähtuvalt sellest, mida liberaalid tahavad kuulda või mille nad on nõus heaks kiitma, vaid tuginedes sellele, mis on päriselt õige ja hea. Laste sünnieelne tapmine on olemuslikult kuri tegevus, mida ei tohi sallida – just nagu ei tohi sallida juba sündinud süütute inimeste tahtlikku tapmist. Seepärast ei pea konservatiivid häbenema öelda, et nad on tõepoolest mitte ainult elu poolt, vaid ka abordi vastu.

Konservatiivide ja eriti veel end sündimata laste eluõiguse eest seisjatena esitlevate ühingute kohus on hoiduda sellest tõest taganemisest ja selle maha salgamisest. Sest konservatiivide ülesanne on mitte liberaalide vigu konserveerida, vaid töötada julgelt nende vigade parandamise nimel. Oluline on seegi, et kui keskse tähtsusega moraalsed põhimõtted tuuakse kompromisside ohvriks, siis võtab maad põhimõttelagedus, mille tagajärjel kompromisside ulatus aina laieneb. Just sel põhjusel on paljud Euroopa “konservatiivid” kiitnud nüüdseks heaks ka “homoabielu”.

Kokkuvõttes oleks väga kahetsusväärne, kui suure riikliku rahastuse osaliseks saav ja end elupooldava liikumise eestvedajana esitlev organisatsioon taganeks elupooldava liikumise kesksest eesmärgist töötada selle nimel, et veel sündimata lastele oleks tagatud kõigi teiste inimestega võrdne eluõiguse kaitse. Sellisel juhul oleks kõnealuse ühingu näol tegu mitte pro-life, vaid pro-choice ehk abordivalikut pooldava ühinguga. 

Just samuti oleks kahetsusväärne, kui selgub, et Eestis ei ole endiselt mitte ühtegi autentselt elupooldavat seisukohta esindavat erakonda, mis on suuteline välja ütlema, et seadus ei tohiks võimaldada laste tahtlikku tapmist ei enne ega pärast sündi.

Käesolevas juhtkirjas on abordi all peetud silmas valikaborti ehk laste teadlikku ja tahtlikku tapmist enne nende sündi. Vt seonduval teemal: