Tuntud liberaali Ahto Lobjakase eeskujul tõmbab ajakirjandus enesekindlalt võrdusmärgid liberaalse ilmavaate ja noa ja kahvliga söömise oskuse vahele, kuid kõik muu, mis ajakirjandusest ajakirjanduse teeb, on rajatud nõrgale alusele, mille peamiseks kokkusiduvaks liimiks on rühmakuuluvus ja sotsiaalne kohesioon. Nii taandub ajakirjandus sageli paljuski ei enamaks kui liberaalseks propagandaks, sedastab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Mitmetes erinevates valdkondades avaldub tänapäeval irratsionaalne püüe tugineda enese määratlemisel kriteeriumitele ja nõudmistele, mis ei näi toetuvat vähimalegi mõistuslikule vundamendile, vaid grupikuuluvusele ja kambavaimule. Üheks selliseks valdkonnaks on ajakirjandus, teiseks kunst.

Alustame viimasest. Mis on kunst? Pärast Marcel Duchamp’i 1917. aasta dadaistlikku “Purskkaevu” ja sellele järgnenud kontseptuaalse kunsti Pandora laeka avamist oleme tänaseks jõudnud punkti, kus kunstile ei leidu muud kriteeriumit peale mõjukate galeristide, kunstikriitikute ja muuseumite ametnike suva. Kunst on paljuski see, mida valitud “spetsialistid” sellisena tunnistavad ning mida nende ümber tiirlev seltskond järgi aimab. 

Kui pärida kunsti ratsionaalsemate kriteeriumite järgi, kostub vastuseks pahatihti sellist keelelist eneseväljendust, mida on tabavalt kirjeldanud hiljuti lahkunud briti filosoof Roger Scruton. “Ja kui mõttetusemasin Lacani, Deleuze’i ja Althusseri teostes kord oma läbistamatuid lauseid välja sülitama hakkas – viimastest võis aru saada vaid seda, et nende sihtmärgiks oli “kapitalism” –, siis paistis, et Eimiski oli viimaks ometi leidnud enda hääle,” torkas ta oma raamatus “Tolad, petised ja tülinorijad”.

Ajakirjandusega pole lood selgemad. Küsides määratlust, mis on ajakirjandus ja millised kriteeriumid peavad alati kuuluma konstitutsioonilise ja olemusliku elemendina ajakirjanduse juurde, oleme Eestis juba pikka aega saanud vastuse, mille sisuks on põhimõtteliselt kultuuriline konsensus, et teatavad väljaanded kujutavad endast mingi seletamatu ühiskondliku kokkuleppe alusel “ajakirjandust”.

Viimati määratleb ajakirjanikuks olemist tsunft ehk nende hulka kuulumine, kelle tööülesandeks on tekstide tootmine igapäevaselt suuremahulisi trükiformaate välja andvatele ja internetiportaale ülal pidavatele äriühingutele, mis on harjunud end kutsuma ajakirjanduslikeks väljaanneteks. Võhiklikkuse Lacani, Focault’ ja teiste poststrukturalistide vallas kompenseerib enesemääratlust teostav ajakirjanik reeglina enesekindluse ja ülbusega, mida kirsina tordil kaunistab üleolev muie – tegu on ju ikkagi neljanda võimu esindajaga.

Enesemääratluse juurde kuulub tavaliselt ka negatsioon ehk selle väljendamine, kes meie ei ole ja kes meie hulka ei kuulu. Nii on korduvalt “pärisajakirjanike” suust kostunud lause, et Objektiiv ja Uued Uudised – mis portaalidena on nii sisuliselt ja vormiliselt kui ka toimimispõhimõtetelt, finantseerimiselt ja parteilisele seotuselt vägagi erinevad – ei kuulu ajakirjanduse juurde. Kui juttu tuleb aga kriteeriumitest, mille alusel selline otsus tehakse, väljendutakse tavaliselt üldsõnaliste ideoloogiliste liigituste baasil kuni solvanguteni välja: tegu olevat propagandaga, isehakanud tarkpeadega, peksuportaalidega või suisa deemonitega, nagu Vilja Kiisler hiljuti sedastas.

Mida ajakirjandus aga ise on ja mis Objektiivil sellest vajaka jääb, selle kohta kõlavad tihti üldistavad mõisted, millel lähimal vaatlusel puudub sisu või mis osutuvad suisa vastupidiseks väidetule. Kui vaadelda vaid mõningaid klassikalist ajakirjandust defineerivaid omadusi ja kõrvutada neid pildiga, mis lehtede ja portaalide veergudelt lugejale avaneb, siis võiks tulla tulemuseni, et Objektiiv paikneb ajakirjanduse ideaalile märksa lähemal kui “pärisajakirjandus”.

Võtame näitena faktipõhisuse ja propaganda skaala. Peavoolumeedia on Eestis alates rahvusringhäälingust ja lõpetades Eesti Päevalehega lakkamatult tiražeerinud vandenõuteooriatel põhinevat narratiivi, nagu oleks USA presidendi Donald Trumpi taga Venemaa infooperatsioon ning nagu oleks Trumpil olnud ulatuslikud kontaktid Venemaa võimudega. Kui paljastus, et tegu oli fabrikatsiooniga, mida edendasid USA eriorganisatsioonid ja demokraatide ning Hillary Clintoniga seotud isikud, polnud ümberlükkavaid artikleid kuskil ning peavoolus on tänini kõlama jäänud võltsuudis, nagu kestaksid Trumpil kahtlased sidemed Venemaaga edasi.

Objektiiv on seevastu algusest peale osutanud Trumpi Venemaa sidemete narratiivi aukudele ning vahendanud seda ümberlükkavaid fakte. Vähe sellest, tuletame ikka ja jälle meelde, et Eesti Päevaleht ja Postimees on korduvalt avaldanud artikleid, kus muu hulgas on kahtlastes sidemetes Venemaa võimuringkondadega inkrimineeritud ka Objektiivi välja andvat Sihtasutust Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks – valelikult, laimavalt ja tõele otseselt vastu käivalt. Objektiiv pole kordagi ühegi oma oponendi kohta levitanud teadlikult valeväiteid ja laimu. Milline nendest väljaannetest on propagandakanal, milline faktitruudust taga ajav ajakirjanduslik väljaanne?

Toome teiseks näiteks sõltumatuse. Objektiiv on algusest peale sõltunud üksnes oma annetajate panusest, mis kaks korda aastas korraldatava annetuskampaania raames pakub meie tööle ka reaalse, rahaliselt mõõdetava tagasisidestatuse. Me saame kampaaniale järgneval poolaastal tegutseda täpselt nii ulatuslikult, kui meie annetajad meid on toetanud. Kommertsmeedia müüb aga oma lugejate tähelepanu reklaamiostjatele ning esimeste raskuste ilmnedes jooksis käesoleva aasta kevadise koroonakriisi ajal enda poolt korduvalt sõimatud “natsivalitsuse” juurde, et paluda ulatuslikke rahalisi toetusi ning asetada end sõltuvussuhtesse riigist. Objektiiv pole kunagi saanud riigilt sentigi, ei hakka kunagi riigi abi nõudma ega ilmselt ka ei saaks seda mitte kunagi. Kes mainitud väljaannetest soovib säilitada oma sõltumatuse ja kes on reaalselt sõltumatu?

Üheks ajakirjanduse kriteeriumiks on meelelahutusliku sisu kõrvalisus. Objektiivis võib mõni uudis või arvamuslugu muige suunurka tuua, ent spetsiifiliselt meelelahutuslikku materjali pole Objektiiv mitte kunagi vahendanud. Kommertsmeedia elu24d, buduaarid, naistekad, meestekad, obstsöönsuse piiril tasakaalutlevad ja seda piiri regulaarselt ületavad artiklid ja saated ning tagatipuks ka ERRi rahva maksurahadega tehtav ja kohati otseselt rahvusringhäälingu seadusele vastukäiv meelelahutusprogramm ei paku kahetist pilti. Meelelahutuslikust sisust on olulise klikimagnetina saanud end “kvaliteetajakirjanduseks” pidavate väljaannete igapäevane leib, mida nad oma lugejate vaimunõtruse tiivustamiseks regulaarselt pakuvad. Kes selle kriteeriumi kohaselt on rohkem ajakirjandus? Kas Objektiiv või enda üleolekus kindel “kvaliteetmeedia”?

Kriteeriume võib leiduda veel hulganisti, ent igal juhul ei näe tänane ajakirjandusmaastiku pilt “pärisajakirjanduse” jaoks välja eriti roosiline. Tuntud liberaali Ahto Lobjakase eeskujul tõmbab ajakirjandus enesekindlalt võrdusmärgid liberaalse ilmavaate ja noa ja kahvliga söömise oskuse vahele, kuid kõik muu, mis ajakirjandusest peaks ajakirjanduse tegema, on rajatud nõrgale alusele, mille peamiseks kokkusiduvaks liimiks on rühmakuuluvus ja sotsiaalne kohesioon. Nii ei jää ajakirjandusest järgi muud kui liberaalne propaganda – ja kui sedagi edendatakse viisil, mis ilmselgelt rikub elementaarseid faktitruuduse ja aususe põhimõtteid, on noa ja kahvliga söömise oskuse illusiooni üha raskem säilitada.

Kui liberaalne kommertsmeedia kuulutab ennast kõikide teiste ees noa ja kahvliga söömise maailmameistriks, ent sellele vaatamata kipub reaalne tulemus olema suhteliselt vilets – pintsaku revääril leidub sousti pritsmeid, daami erkkollase kleidi külge on kleepunud tükk peeti ja söömise protsess ise ei näe kokkuvõttes sugugi soliidne välja – jätab see vastsetest isehakanud kombeõpetuse preemia laureaatidest pehmelt öeldes pentsiku pildi. 

Pilt on seda imelikum, et plekid, mis enesekindlaid maailmameistreid ennast ei näi sugugi häirivat, on küla vahel jalutades kergesti hoomatavad nii nendele, kes tõepoolest oskavad noa ja kahvliga süüa, kui ka ausamale rahvale, kes on harjunud oma igapäevast toidust puulusika abil kausist kätte saama.