Juhtkirjas tuleb juttu paradoksaalsest tõsiasjast, et oma kristlikku minevikku vihkavad valgustatud eurooplased on avanud ukse tulnukatele, kes peavad endid kõrgeima religiooni kandjateks ja kes ei tule siia üldsegi selleks, et sealiha õgivate hedonistlike uskmatute kultuuri rikastada.

Wall Street Journali kolumnist Bret Stephens kirjutas hiljuti artikli, milles väitis, et Euroopa on suremas, sest ta ei usu enam oma väärtustesse – ei kristlik-religioossetesse ega valgustuslik-liberaalsetesse väärtustesse. Autor meenutab ka paavst Benedictus XVI kriitilisi sõnu: "On kiiduväärt, et lääs üritab olla rohkem avatud ning mõista paremini väljaspool olijate väärtusi, kuid ta on kaotanud võime armastada ennast. Omaenda ajaloos näeb ta vaid seda, mis on põlastusväärne ja destruktiivne; ta ei ole enam võimeline tunnetama, mis on suur ja puhas. Mida Euroopa vajab, on uus eneseaktsepteerimine; enese aktsepteerimine, mis on kriitiline ja alandlik – kui ta tõesti tahab ellu jääda."

Mainitud põlglikust hoiakust omaenda mineviku ja kultuuri vastu on tingitud meilgi tihtipeale kõlavad hüüatused tule ja mõõgaga toodud usu, ristisõdade, pimeda keskaja, usupimeduse, inkvisitsiooni jne kohta. Parema ja õiglasema tuleviku poole rühkiva Revolutsiooni propagandistlik ajupesu ei lase Euroopa ajalugu ja kultuuri rahulikult ja ratsionaalselt hinnata, rääkimata sellest, et nende üle võiks uhkust tunda. Kui Euroopa on majakas maailma rahvastele, nagu mõned kõrged poliitikud armastavad rõhutada, siis mitte oma mineviku, vaid oleviku ja lootusrikka tuleviku tõttu.

Revolutsioon ei ole ratsionaalne, vaid irratsionaalne liikumine, mille püüdluseks on kõigi mõistuspäraste ja korrastatud nähtuste ja suhete segipaiskamine, vana korra ja kõige iganenuks peetava purustamine ja hävitamine.

Enesepõlgust süstis eurooplastesse 18. sajandi valgustusliikumine, mis vastandus Euroopa tsivilisatsiooni loonud kristlusele, pidades seda barbaarseks, mõistusevastaseks ja inimese vabadust piiravaks religiooniks. Rääkimata hilisematest ideoloogilistest eksirännakutest, mille käigus on tuvastatud loendamatud rõhumise liigid ja püütud vana hävitamise teel edendada tõelist õiglust ja vabadust. Paradoksaalselt on "vabaduse" arenedes löögi alla sattunud ka valgustusajal sõnastatud liberaalsed väärtused. Revolutsioon suubub paratamatult totalitarismi ja terrorisse. Oleme seda näinud üksikute revolutsioonide (Prantsuse ja Vene revolutsiooni) näitel ja ka inimese seksuaalset vabanemist taotleva kultuurilise revolutsiooni näitel, mille tulemusena on välja kuulutatud uus normaalsus.

Kuidas kõigele sellele vastu seista? Kas on üldse lootust võidelda Eesti ja Euroopa eest?

Vastus on, et tuleb taas avastada see pärand, mis tegi Euroopast Euroopa. Mitte veatu ideaali, aga siiski intellektuaalselt-kultuuriliselt võimsa tsivilisatsiooni. See pärand on palju enam kui vasakliberaalide või kultuurimarksistide jutlustatud "euroopalikud väärtused", mis on sisutühi ideoloogiline sõnakõlks.

Nõukogude ajal käisid paljud jõuluõhtul kirikus, et näidata revolutsioonilise võimupartei (NLKP) juhitud režiimi suhtes oma meelsust. See ei väljendanud tingimata isiklikku huvi usu vastu – teati vaid seda, et ateistlik võim ei sallinud kirikut. Täna jääb seda väheseks, kui tahame jääda eurooplasteks. Peame mõistma, et jätkuv Revolutsioon ei sea löögi alla mitte ainult meie mineviku, vaid ka meie identiteedi eestlaste ja eurooplastena. Mitte ainult meie kultuuri, seda süstemaatiliselt seestpoolt õõnestades ja lammutades, vaid ka võõrastele uksed pärani lahti lüües. Need tulnukad aga peavad endid kõrgeima religiooni ja tsivilisatsiooni kandjateks, kes ei saabu siia üldsegi selleks, et sealiha õgivate hedonistlike uskmatute kultuuri rikastada.