Valitsusparteide üksmeelne soov hävitada edaspidi parlamendi komisjonide istungite salvestised ja seeläbi varjata rahva eest rahvaesindajate tegevust näitab, et asjaosalised kardavad oma sõnade päevavalgele tulekut ja sellega kaasnevat moraalset vastutust, sedastab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.

Teisipäeval Brüsselis aset leidnud traagiliste sündmuste virrvarris jäi paljudele ilmselt märkamata, kuidas Reformierakonna, sotside ja IRL-i saadikud hääletasid samal päeval üksmeelselt selle poolt, et hävitada riigikogu komisjonide istungite salvestised, lükates riigikogu kodu- ja töökorra muutmise seaduse menetlemisel tagasi kõik opositsiooni vastupidised parandusettepanekud.

Parlamendi komisjonide istungite salvestiste hävitamise plaan on saanud palju avalikku kriitikat. Teiste hulgas on selle hukka mõistnud ajaloolased, rõhutades, et niisugune käik oleks Eesti poliitika ajaloo täpse analüüsimise seisukohast katastroofiline – eriti pidades silmas, et sisulisemad ja teravamad vaidlused peetakse riigikogus maha mitte poliitiliste näitemängude lavaks kujunenud suures saalis, vaid just komisjonides.

Samuti on opositsioonierakondade esindajad selgitanud, et komisjonide istungite salvestised on vaidluste puhul hädavajalikud, et kontrollida, mida ja kuidas tegelikult ikkagi otsustati. Ometi ei mõjuta see kriitika võimureid vähimalgi määral ning koalitsiooni teerull sõidab oma tavapärase mürinaga edasi.

See, et parlamendis pole ükskõik kui tugevate ja läbitöötatud sisuliste argumentidega praktiliselt midagi peale hakata, on riigikogu tegevusega kokkupuutunutele avalik saladus. Maksavad mitte argumentide kvaliteet ja faktid, vaid seisukoha esitaja erakondlik kuuluvus ja ideoloogiline ustavus.

Paslik on meenutada riigikogu eelmise koosseisu reformierakondlasest liikme Aare Heinvee poolt öeldut, et Toompeal etendatakse näilikku demokraatiat, kus toimub pidev vastandumine ning koostöö on põlu all: “See, mis toimub Toompeal, ei ole kaugeltki sama, mida soovitakse väljapoole näidata. Me viljeleme seal n-ö näilikku demokraatiat. Selle taustal käib kogu aeg veel ka positsioonivõitlus. Riigimehi, kellel on riigi huvid isiklikest kõrgemal, ei ole riigikogus just palju.”

Üha enam kodanikke jõuab tõdemuseni, et riiki valitseb sisuliselt röövlijõuk, sest mida muud on organiseeritud võimustruktuur, kus õigluse asemel valitseb omakasupüüd.

Seejuures lisas koalitsiooni ridadesse kuulunud ning selle tegutsemise viisides ilmselgelt pettunud Heinvee väga hästi probleemi tuuma avavalt, et parlamendis taanduvad vastandused mitte maailmavaatelistele erinevustele, vaid parteilisele võimuvõitlusele: “Mina ei oska sageli küll mingeid erilisi maailmavaatelisi lahknevusi eristada, pigem on see silt, mille taustal on hea tappa arutelu mingites sisulistes küsimustes, kui need ei ole koalitsioonile meelepärased.”

Loomulikult ei saa niisugust valemängu mängida lõputult ilma, et asi muutuks talumatult piinlikuks ning et kodanikud jõuaks lõpuks tõdemuseni: riiki valitseb sisuliselt röövlijõuk, sest mida muud on organiseeritud võimustruktuur, kus õigluse asemel valitseb omakasupüüd. Küllap just seepärast tehakse nüüd pingutusi parlamendi seinte vahel toimuva salastamiseks või vähemalt oma tegevuse jälgede hävitamiseks.

Kahel korral riigikogusse kuulunud ja sealt ka kahel korral pettunult lahkunud emeriitprofessor Ülo Vooglaid on aga parlamendis valitsevat õhkkonda kirjeldanud nii: “Kõikjal käib võitlus enda nimel ja rahva arvel, raha saamiseks ja teistele ära tegemiseks. Eesmärgiks paistab olevat suurendada oma erakonna konkurentsivõimet (NB! mitte koostöövõimet). Avatud arutluste ja argumenteeritud ettepanekute asemele on imbunud salatsemine ja avaliku teabe salastamine. Stiiliks on kujunemas kuulujuttude rääkimine, salakaval kius ja õelutsemine, vaen ja viha.”

Professor Vooglaid on oma sõnavõttudes korduvalt rõhutanud, et lisaks hirmuõhkkonna külvamisele – tuletagem meelde reformierakondlaste ja sotside nõudmist kriminaliseerida nn vihakõne ja külvata seeläbi hirmu nn poliitiliselt ebakorrektsete seisukohtade väljendamise suhtes – oli nõukogude võimu üks põhilisi võimuinstrumente just salastamine ehk ühiskonna teadmatuses hoidmine sellest, kuidas asjad tegelikult on ja kuidas käivad.

Usk, et Eesti riiki võiks juhtida väärikalt ja lähtudes ühise hüve taotlusest, sulab kiiresti nagu kevadine lumi.

Jääb üle nõustuda professor Vooglaiu hinnanguga, et poliitiliste institutsioonide suhtes on vajalik kehtestada avalikkuse printsiip ja seda iga hinna eest hoida-kaitsta: “Avalikkuse printsiibi kehtimise korral on kõigi (hoolimata ametikohast ja tuttavate tugevusest) õigus ja kohustus oma ühiskonda, kogukonda, perekonda ning üldse inimesse puutuvad seisukohad ning arusaamad kirja panna ning avalikult, valjul häälel selgelt välja öelda. Salatsemine, nagu ka salastamine, viib varem-hiljem kahetsemist väärivate tagajärgedeni: põhjendamatu autoriteedistruktuuri kujunemisele ja sillutab teed vägivallale veel suurema salastamise ning meelevaldse karistamatu tegevuse vohamiseks.”

Kokkuvõttes lasevad koalitsioonierakonnad ja nende juhtivpoliitikud taas paista oma tegelikul, moraalselt eemaletõukaval palgel, millel pole nende endi poolt deklareeritud avatuse ja läbipaistvuse põhimõtetega vähematki seost. See, mida kultiveeritakse, on mitte ainult salatsemise ja manipuleerimise, vaid ka alatu valelikkuse kultuur. Paraku kahjustatakse sellega mitte ainult meie poliitilist süsteemi, vaid kogu ühiskonda, sest usk, et Eesti riiki võiks juhtida väärikalt ja lähtudes ühise hüve taotlusest, sulab kiiresti nagu kevadine lumi.

Arutelu riigikogu kodu- ja töökorraseaduse muutmise seadusega seonduvate küsimuste üle eelnõu teisel lugemisel saab järelvaadata siit.

Väljavõte Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse muudatusettepanekutest.
Väljavõte Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse muudatusettepanekutest, mille koalitsiooniparteide saadikud üksmeelselt maha hääletasid.