Väärikad kodanikud peaksid valmiste eel mõtlema mitte sellele, milline partei või poliitik lubab neile laiali jagada rohkem raha või muid materiaalseid hüvesid, vaid sellele, milliste moraalsete ja kultuuriliste ideaalide kaitsel üks või teine poliitiline jõud seisab, toonitab Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.

Paljud ilmselt mäletavad, kuidas Reformierakond läks 2006. aastal Andrus Ansipi juhtimisel riigikogu valimistele vastu lubadusega viia Eesti 15 aastaga Euroopa viie jõukama riigi sekka.

“Kas tahaksite paremini elada ja teenida 40 000 krooni kuus, nagu teenib keskmine soomlane? Kas tahate iirlaste kombel unustada aja- ja rahamured, kui peresse on sündimas veel üks laps? Kas väärite praegusest viis korda suuremat pensionit, nagu makstakse eakatele Rootsis? Reformierakond teab, kuidas selleni jõuda. Meie teame, kuidas muuta elu paremaks kõigil. Viime Eesti järgmise 15 aastaga viie jõukama riigi sekka Euroopas!” Selliste peibutustega meelitas Reformierakond 2007. aasta valimiste eel valijatelt välja hääled, mis võimaldasid Ansipil säilitada peaministri koha.

Oluline tõdemus, mis valimisloosungeid vaadeldes ikka ja jälle silma torkab, on valdav huvipuudus moraalsete ja kultuuriliste ideaalide vastu ning samavõrd ulatuslik keskendumine materiaalsete hüvede lubamisele.

Vahepeal on möödunud 12 aastat. Euroopa Komisjoni liikmeks edutatud Ansipi enda palk on selle aja jooksul kasvanud ilmselt rohkemgi kui neli korda. Samuti on ta kindlustanud endale tunduvalt suurema pensioni kui Rootsi vanurid ning ei pea raha pärast enam üldse muretsema, sündigu lapsi või lapselapsi palju tahes. Mida pole aga juhtunud, on see, et Eesti tervikuna oleks jõudnud kusagile Euroopa viie jõukama riigi ligilähedalegi – mis sest, et suure osa sellest ajast on Reformierakond kuulunud valitsusse või omanud seal lausa juhtrolli. Ilmselgelt ei oleks olukord oluliselt teistsugune, kui kogu selle perioodi vältel püsinuks peaministri portfell Reformierakonna käes.

Lubadus viia Eesti 15 aastaga viie jõukama Euroopa riigi sekka on üks kõige kujundlikumaid näiteid sellest, kui süüdimatult parteid oma valimiseelsetes kampaaniates rahvale valetavad, hõigates välja ja levitades rahva enda raha eest massiivselt loosungeid, mille kohta teatakse ise suurepäraselt, et neil puudub kontakt reaalsusega. See, kas valimislubadused on vähegi realistlikud ja kas neid üldse kavatsetakse järgida, on parteidele olnud täiesti ebaoluline küsimus – tähtis on ükskõik mis lubaduste või nippidega säilitada koht võimu juures, sest lubaduste täitmata jätmist saab alati vabandada süüd koalitsioonipartneritele veeretades.

Seda tõdemust tuleb vähegi mõtlemisvõimelistel kodanikel ka lähenevate valimiste eel meeles pidada. Kõikvõimalikke utoopilisi lubadusi ei tohi tõsiselt võtta. Vastupidi, parteidesse ja poliitikutesse, kes lubavad kaugelt enamat, kui nad on reaalselt suutelised parlamenti või valitsusse pääsedes ellu viima, tuleks suhtuda suure umbusuga.

Olukord, kus valimisvõitlusest on saanud paljuski parteide vastastikune ületrumpamine üha suuremate materiaalsete hüvede lubamisel, on põhimõtteliselt ebamoraalne, sest kaudselt on tegu häälte ostmisega.

Teine oluline tõdemus, mis valimisloosungeid vaadeldes ikka ja jälle silma torkab, on valdav huvipuudus moraalsete ja kultuuriliste ideaalide vastu ning samavõrd ulatuslik keskendumine materiaalsete hüvede lubamisele. Olukord, kus valimisvõitlusest on saanud paljuski parteide vastastikune ületrumpamine üha suuremate materiaalsete hüvede lubamisel, on põhimõtteliselt ebamoraalne, sest kaudselt on tegu häälte ostmise ehk ühe poliitilise korruptsiooni vormiga. Parteid ei peaks üldse sellega tegelema, kuidas teiste inimeste raha ümber jagada – see ei peaks olema poliitilise arutelu teema.

Niisiis peaksid väärikad kodanikud mõtlema valmiste eel mitte sellele, milline partei või poliitik lubab neile laiali jagada rohkem raha või muid materiaalseid hüvesid, vaid sellele, milliste ideaalide kaitsel erinevad poliitilised jõud seisavad. Kodanike moraalseks ja poliitiliseks vastutuseks on hoolitseda selle eest, et nende hääl ei läheks mingil juhul ühelegi kandidaadile, kelle seisukohad põhimõttelistes küsimustes ei ole selgelt teada või on selgelt ebarealistlikud.

Kui parteid teevad valimistel ikka ja jälle tugevaid tulemusi naeruväärselt primitiivsetele loosungitele tuginedes ja inimeste saamahimule apelleerides, siis paraku räägib see nii mõndagi mitte ainult parteide, vaid ka rahva kohta. Lõppude-lõpuks apelleerivad parteid ikka sellele, mida rahvas kõige enam ootab. Nõnda on parteide loosungid paljuski valijaskonna ootuste peegelduseks.

See omakorda viitab järeldusele, et kui tahame näha muutust parteide valimiseelses käitumismustris, siis tuleb põhimõtteliselt muuta rahva enda ootuste mustrit. Selle mustri muutmine algab meie kõigi mõtlemisest, valikutest ja käitumisest, mis lähtub ennekõike moraalsetest ja kultuurilistest ideaalidest, mitte isiklikust saamahimust ja mugavusest.

Illustratsioon:artoleshko/Bigstockphoto.com

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!