Miks peavad kõik Eesti juhtivad poliitikud alatasa USA agressiooniaktidele õigustusi esitama? Aga selle pärast, et see ongi peamine liitlaskohustus, mida Eestil tuleb USA suhtes täita – anda oma aktiivne panus, et USA militaarseid ettevõtmisi saadaks alati liitlaste moraalne toetus ning et nõnda saaks need Lääne rahvusvahelise üldsuse poolt legitimeeritud, osutab Objektiiv oma juhtkirjas.

Viimase nädala sündmused, mis käivitusid USA raketirünnakus Iraani kõrge esindaja mõrvamisega ja kruvisid taas üles järjekordse suure sõja puhkemise ohu, on pakkunud rohkelt mõtteainet sellest, kuidas Eesti välispoliitika maailmapoliitika kontekstis toimib.

Samal ajal kui mitmed Eesti juhtivad rahvusvahelise õiguse asjatundjad eesotsas akadeemikust Tartu Ülikooli professori Lauri Mälksoo ja Tallinna Ülikooli professori Rein Müllersoniga on tõdenud, et Iraani kindrali Qasem Soleimani mõrvamine USA droonirünnakus oli selgelt või pigem rahvusvahelise õigusega vastuolus, pole sellist hinnangut kostunud mitte ühegi Eesti juhtiva poliitiku suust.

Vastupidi, Eesti poliitikud sõltumata erakonnast on väljendanud üksmeelselt USA-le toetust, kinnitades kaitseminister Jüri Luige ja välisminister Urmas Reinsalu juhtimisel, ent ka Jaak Madisoni, Martin Helme, Eerik Niiles Krossi ja teiste esituses, et Eesti toetab USA-d ega näe tolle käitumises midagi õigusvastast.

Niisugune olukord paneb taas küsima, mida üleüldse tähendab, et maailma mastaabis olematu militaarse võimekusega Eesti on USA sõjaline liitlane. Ilmselgelt ei ole USA-l Eesti sõjalist abi tarvis, sest sellest ei sõltu mitte midagi. Küll aga loodab Eesti kramplikult USA sõjalisele abile, olles ehitanud USA selja taha hoidmisele kogu oma riigikaitsestrateegia.

See, mida ameeriklased Eestilt ja teistelt sama mikrokaliibriga liitlastelt ootab, on just nimelt USA geopoliitiliste ambitsioonide tingimusteta toetamine. Just sellele osutab ka USA välisministri Mike Pompeo kurtmine, et Euroopa liitlaste toetus Soleimani tapmisele pole olnud piisavalt innukas.

Niisugust tausta arvesse võttes muutub tõsiasi, et kõigi Eesti parteide esindajad kiidavad USA poolsed jämedad rahvusvahelise õiguse rikkumised alati heaks ja otsivad ikka ja jälle võimalusi nende õigustamiseks, tunduvalt arusaadavamaks.

Samuti on selle taustal arusaadav, miks ükski Eesti poliitilise eliidi esindaja ei ole kunagi teinud numbrit sellest, et 2003. aastal alanud USA ebaseadusliku agressiooni tagajärjel on Iraagis hukkunud rohkem kui miljon inimest ning et mitte kedagi pole selle eest õiguslikule vastutusele võetud.

Sest just see ongi peamine tegelik liitlaskohustus, mida Eestil tuleb USA suhtes täita – anda oma aktiivne panus, nii toetavate sõnavõttude kui ka missioonidel osalemise kaudu, et USA ükskõik kui jämedalt rahvusvahelist õigust rikkuvaid ettevõtmisi saadaks alati liitlaste moraalne toetus ning et nõnda saaks need ettevõtmised Lääne rahvusvahelise üldsuse poolt legitimeeritud.

Niisuguses kontekstis ei üllataks seegi, kui ka Iraani või Süüria kümnete või sadade tuhandete inimohvrite hinnaga maatasa pommitamise järel saaksime kuulda meie poliitikute juttu, et USA-l polnud muud valikut, et see kõik oli ennetav enesekaitse ja et sellega tehti üleüldse inimkonnale suur teene. Just niisugust retoorikat kasutatakse Hiroshima ja Nagasaki peale tuumapommide heitmise õigustamiseks, olgugi et selline teadlik ja tahtlik tsiviilelanikkonna massiline hävitamine kujutab endast ühemõtteliselt sõjakuritegu.

Nagu eelmise nädala juhtkirjaski toonitasime, on Eesti suguse väikeriigi jaoks lühinägelik loota üksnes huvide põhises jõupoliitikas õigele poolele hoidmisele. Kord on meie tänased liitlased USA ja Suurbritannia sellest samast huvide põhisest poliitikast lähtudes Eesti iseseisvuse maha müünud, nõustudes Teherani ja Jalta konverentsidel Eesti okupeerimisega Nõukogude Liitu poolt.

Naiivne on arvata, et sarnane stsenaarium ei võiks korduda, kui niisugune lahendus peaks taas nende suurriikide huvides olema – sõltumata sellest, kui innukalt on Eesti püüdnud USA sõjalistele ettevõtmistele kaasa kiites oma liitlaserolli täita.

Tõepoolest, ratsionaalselt lähenedes pole kuigivõrd alust loota, et USA oleks valmis minema Eesti või Baltikumi pärast sõjalisse konflikti maailma suurima tuumariigiga, olles ligi 20 aasta jooksul olnud võimetu alistama Afganistanis Talibani. Ometi on sellele kaardile asetatud kogu Eesti julgeoleku kalkulatsioon.

Kui Eesti on aga järjepidevalt kiitnud heaks relvastatud jõu kasutamist reguleeriva rahvusvahelise õiguse jämeda rikkumise nende samade liitlasriikide poolt kolmandate riikide suhtes, siis oleme loomulikult minetanud igasuguse moraalse õiguse nõuda, et meie endiga käitutaks rahvusvahelise õigusega kooskõlaliselt.

Kurb tõsiasi, mida tasub meeles pidada, on see, et põhimõttelagedaid pugejaid ei austa lõpuks mitte keegi, ei sõbrad ega vaenlased.

Illustratsioon: flik47/Bigstockphoto.com

Juhtkiri: kas teiste riikide juhtide mõrvamine on lubatud vaid USA-le või ka näiteks Venemaale?