Kui kiita heaks USA poolt teiste riikide kõrgete ametiisikute mõrvamine, siis tuleb tunnistada, et samasugune voli on ka teistel (suur)riikidel, sealhulgas Venemaal, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Eile levis maailmameedias kulutulena uudis, et president Donald Trumpi käsul ellu viidud USA droonirünnakuga mõrvati Iraani üks kõige olulisemaid mehi, mõjukas kindral Qasem Soleimani. Lisaks talle hukkus rünnakus veel vähemalt kaheksa inimest.
Iraani välisoperatsioonide üksuse Quds juhi mõrvamist õigustab USA väitega, et tegu oli sammuga kaitsmaks USA teenistujaid välismaal, sest Soleimani olevat töötanud "aktiivselt välja plaane rünnata USA diplomaate ja sõjaväelasi Iraagis ja kogu regioonis."
Lisaks süüdistab USA Soleimanit viimastel kuudel aset leidnud rünnakute organiseerimises USA sõjaväebaasidele Iraagis ning samuti väidetakse, et just Soleimani andis heakskiidu sel nädalal USA saatkonna ründamiseks Bagdadis.
USA välisminister Mike Pompeo heidab Euroopa suurriikidele ette liiga vähest toetust ameeriklaste sammudele, toonitades, et "britid, prantslased, sakslased peavad kõik aru saama, et see, mida me tegime, mida ameeriklased tegid, päästab elusid ka Euroopas."
Eesti poliitikud asusid aga nagu alati kiiresti tegutsema, et USA sõjalistele operatsioonidele positiivset kommunikatsiooni pakkuda ja luua intsidendi tõlgendamiseks USA tegevust võimalikul soosiv raamistik.
Kaitseminister Jüri Luik teatas, et "fakt on see, et me seisame koos USA liitlasega olukorras, kus ameeriklased kaitsevad nii diplomaate kui ka sõjalisi rajatisi Iraagis ja mujal Lähis-Idas."
"Seisame oma USA liitlaste kõrval, mõistsime just hiljuti hukka rünnakud USA saatkonna vastu Bagdadis ning rõhutasime vajadust diplomaatide kaitseks," lisas samu jutupunkte edastades välisminister Urmas Reinsalu.
Sama narratiivi esitasid sugugi mitte üllatavalt ka Sven Mikser ja Marko Mihkelson (vt siit ja siit).
Mida aga keegi ei taha välja öelda, on tõsiasi, et USA poolt selle rünnaku õigustuseks toodud väited on taas paljasõnalised ning nende tõestuseks ei ole avalikkusele esitatud ühtegi tõendit. Samuti ei taheta rääkida tõsiasjast, et USA poolt Iraani tähtsuselt teise mehe mõrvamine oli jämedalt vastuolus rahvusvahelise õigusega (jutud sellest, nagu oleks USA tegevus õigustatud ÜRO põhikirja artiklis 51 sätestatud õigusega enesekaitsele, ei kannata kriitikat).
Nendest väga olulistest asjaoludest vaikimine on seda näotum, et 2003. aastal toimus USA sõjaline kallaletung Iraagile samuti jämedalt rahvusvahelist õigust rikkudes ning kokku valetatud süüdistustele tuginedes, põhjustades rohkem kui miljoni inimese surma, miljonite emigreerumise ja riigi varemeisse jätmise.
Pidades silmas, millisel alatul ja karjuvalt ebaõiglasel moel viis USA brittide mahitusel juba 1953. aastal CIA erioperatsiooniga Iraanis ellu riigipöörde, kukutades demokraatlikult valitud peaminister Mohammad Mosaddeghi ja tema juhitud rahvuslikest huvidest lähtunud valitsuse, on iraanlastel rohkelt põhjust USA suhtes raskeid tundeid kanda ja kättemaksu haududa.
Seejuures on täiesti ilmne, et mitte Iraan ei kujuta endast USA suhtes ohtu, vaid sadu aastaid mitte ühelegi riigile kallale tunginud Iraani ohustab meeletu sõjalise ülekaaluga ja alatasa teisi riike ründav USA, mis on rajanud Iraani külje all sisuliselt okupeeritud Iraaki terve rea sõjaväebaase (rääkimata baasidest teistes naabrusriikides, nagu Afganistan, Kuveit, Bahrein, Katar ja Türgi).
Nagu oleme Objektiivis ikka ja jälle toonitanud, ei ole mõeldav, et rahvusvahelistes suhete süsteemi alusena aktsepteeritaks topeltstandardeid ehk seda, et erinevatele riikidele kehtivad erinevad reeglid. Ehk kui kiita heaks USA poolt teiste riikide juhtide mõrvamine, siis tuleb tunnistada, et samasugune voli on ka teistel (suur)riikidel – näiteks Hiinal, Iraanil ja Venemaal.
Kui Eesti väidab end seisvat väärtus- ja põhimõttepõhise välispoliitika eest, siis tuleks rahvusvaheliste suhete aluseks olevate rahvusvahelise õiguse põhimõtete jäme rikkumine hukka mõista sõltumata sellest, kes neid põhimõtteid rikub. ÜRO julgeolekunõukogu liikmena on avanenud selleks suurepärane võimalus, näidates end nii vastutustundliku rahvusvahelise kogukonna eestkõnelejana.
Kahtlemata on Eesti suguse väikeriigi huvides nõuda, et relvastatud jõu kasutamine riikidevahelistes suhetes toimuks kooskõlas ÜRO põhikirjas sätestatud põhimõtetega.
Lõpetuseks on hämmastav ka see, millise kergusega suhtutakse USA püüdlusse tõmmata käima järjekordne suur sõjaline konflikt Lähis-Idas, sedapuhku regiooni kõige võimsama riigiga. Pidades silmas, et potentsiaalselt võime seista silmitsi kolmanda maailmasõja katalüsaatoriks olevate sündmustega – USA rünnak kujutab endast ilmselgelt sõjakuulutust –, tuleks teha kõik võimalik, et suurema konflikti vallandumist ära hoida.
Muidugi on teada, et Eesti poliitiline juhtkond ei ütle USA agressiooniaktide suhtes kunagi ainsatki kriitilist sõna, sest Eesti on geopoliitlises mõttes USA vasall. Eriti kahetsusväärne on aga see, et sama huvide-, mitte aga põhimõtetekeskse hoiaku on täielikult omaks võtnud ka meedia, käies poliitikutega ühte sammu. Au ei tee see kummalegi.
Päisefoto: 3. jaanuaril 2020 USA droonirünnakuga mõrvatud kindral Qasem Soleimani. EPA/Scanpix
Eesti poliitikute reaktsioonid Iraani olulise kindrali mõrvamisele on ootuspäraselt toetavad
Suur intervjuu: Bashar al-Asadi sõnul on Süüria sõda Kolmanda Maailmasõja mikrokosmos