Eilne päev pakkus taas hea võimaluse näha, kuidas reageerib üks ennast täis valitsuse liige, kui kodanikuühiskond koondub, seisab oma tõekspidamiste ja huvide eest ega lase ministril neist vastuseisu kohtamata lihtsalt üle sõita.
Avalikkus ei tea, mis eilsel valitsuse istungil täpselt juhtus, aga kõik märgid viitavad sellele, et suutmatus suruda kiirelt ja valutult läbi oma plaan jätta erakoolid ilma tegevustoetuseta viis minister Jürgen Ligi enesevalitsuse kaotuseni.
Veel pärast valitsuse istungit lõid haridusministri peas emotsioonidelained üle kallaste. Vikerraadiole antud intervjuus lahmis ta väljendeid valimata, nimetades erakoolidele tegevustoetuse maksmist "lolliks süsteemiks" ja "häbiväärseks raha põletamiseks" ning süüdistas koalitsioonikaaslasi julguse puudumises mitte alluda valelike lobistide "küünilistele nõudmistele" ja survele.
Oma harjumuspärase ülbusega rääkis Ligi, kuidas ta pidi valitsuse istungil tema ettevõtmistes kahtlevatele rumalatele ministritele algteadmisi jagama, olles sügavalt häiritud, et keegi julgeb üldse tema otsuste õiguses kahelda. "Me ei saa isegi toimetada oma eelarvega [!] ja mõistlikke valikuid teha," ütles ta, väljendades arusaamatust, kuidas kellelgi üldse jätkub jultumust "tema mängumaale" tikkuda, ning süüdistades rahandusministrit talle koos lobistidega "kambaka" tegemises.
Mitte vähem piinlik ja tõepoolest häbiväärne on see, milliste demagoogiliste võtetega püüab minister oma plaani läbi rammida, süüdistades erakoolide pidajaid ja lapsevanemaid alusetult avalikkuse eksitamises ning püüdes lüüa õpetajate vahele kiilu jutuga, nagu oleks erakoolide tegevustoetuse äravõtmine kuidagi seotud õpetajate palgatõusuga.
Kahvel, mida minister püüab ehitada, on muidugi läbinähtav – kui sa ei poolda erakoolidelt tegevustoetuse äravõtmist, siis oled õpetajate palgatõusu vastu –, kuid täpselt sama läbinähtav on selle valelikkus ja alatus.
Mida saab sellest kõigest järeldada? Nii mõndagi.
Esiteks näeme, et haridusministri toolile on pandud mühakas, kes ei suuda taluda kriitikat ega inimestega viisakalt ja lugupidavalt suhelda, vaid kasutab iga võimalust, et tema ettevõtmistes kahtlejaid alandada ja häbistada, neile koht kätte näidata (väite kinnituseks tasub kuulata ka tänast "Nädala tegija" saadet Kuku raadios). Seejuures ei ole vahet, kas alandatavaks on õpetajad, lapsevanemad või kolleegid valitsusest. Ilmselgelt ei ole niisuguse inimesega, kes ei austa ei tõde ega ka teisi inimesi, võimalik dialoogi pidada.
Teiseks oleme tunnistajaks, et haridusministriks on parteilane, kel puudub elementaarne kultuuriline tunnetus ja võime saada aru nii haridusvaldkonna spetsiifikast kui ka sellest, kuidas ühiskond kultuurilise süsteemina toimib. Tegu on inimesega, kes ilmselt ei ole ise suuteline mõtlema väljaspool majandusfundamentalistlikke raame ega suuda ka mõista neid, kel vastav suutlikkus on olemas. Et selline täiesti ebakompetentne inimene on pandud haridusministriks, räägib nii mõndagi ka Reformierakonna kohta.
Kolmandaks saame järjekordse kinnituse, kuivõrd olematu on peaministripartei lugupidamine kodanikuühiskonna ja demokraatia ideaalide suhtes, millele vaadatakse mitte ükskõiksuse, vaid avaliku põlgusega.
Aga mida ilmsemaks see avalikkusele saab, et ministritoolidel istuvad nii mõnedki isikud, kes suhtuvad põlglikult kõigisse, kes nende pilli järgi ei tantsi, seda õhemaks muutub valitsuse jalge all olev jää. Seega, jõudu tööle, seltsimehed!