Jüri Kotšinev Muusikamajas esitlemas enda luulekogu "Armastuse nimi". Foto: Mats Õun

Muna ei õpeta kana ja Karlsson ei saa lõpmatult kaua rikkuda liikluseeskirju ning gravitatsioonireegleid. Hinnake oma aega ja kasutage seda mitte üksteisele kõri kallale minemiseks ja selle jälgimiseks, kuidas kõrisid näritakse – me kõik sureme ükskord niikuinii. Kasutage aega iga elatud päeva olemise rõõmule, kirjutab sõjaajaloolane ja publitsist Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.

Kuidas saada lahti tüütutest kaaskodanikest? Selles on küsimus. Vastus on lihtne – lepliku sõbralikkusega. Kaaskodanikud ise ka ei tea, et kleepudes külge ja otsides vastuseid oma lõpututele küsimustele kasutavad nad oma kaaskodaniku võimalust. Mitte õigust, vaid just võimalust.

Õigust võib neil mitte olla, aga võimalus on neil küll. Kuulates presidenti, ametite esindajaid ja ametnikke, kes kõnetavad oma kodanikke justkui alamaid kärkival, solvunud toonil ja tihti tänitavas kõneviisis on täiesti selge – nende käest ei pääse elusast peast mitte.

Seega kasutan maailma vanimat trikki ja peidan pea nende eest liiva alla. Ma ei jälgi enam ammu kohalikke uudiseid telekanalite kaudu ja raadiot pole ma avanud aastat viisteist vähemalt. Seega ma tõmbun isolatsiooni, et säästa oma vaimse tervise jääke.

Kaaskodanikega kontakteerun ma telefoni kaudu. Mõnikord helistavad mulle ka joobes ja suhteliselt jutukad kodanikud. Nad tahavad jagada minuga oma rõõme või muresid. Keegi kavatseb üles kaevata tankirusika ja keegi uurib, kas temast oleks saanud 1943. aastal tubli leegionär.

Miskipärast arvavad need „hombred“ ja „muchachad“ (poisid ja tüdrukud), et olen kohustatud neile vastama. Ma olin nõukogude ajal pannud tähele, et teatud liiki nahkpintsakutes mehed (KGB mitteametlik riietuse stiil) oskasid päris headele küsimustele, mida neile vahel esitati, vastata mumuutamisega.

See oli muidugi ammu, aga kui mõni tänapäeva tomat (punase minevikuga kodanik) nõuab minult kärkiv-käskivas kõneviivis aru, miks ma teda ei armasta, siis ei jää mul muud üle kui saata ta Seksuaalreformide Liigasse. Sinna ja ei kuhugi mujale. Ehk seal suudetakse neid kodanikke aidata. Kodanik käis vanasti muuseumites teadmiste järel. Võiks seda nüüdki teha selle asemel, et teisi saagida. 

Aga eks inimene harjub kõigega. Ma olen kaua elanud lihtsas keskkonnas. Tegelikult peaaegu kogu oma elu, ja ma ei pea enda kohuseks „tomateid“ ja joodikuid teenindada. Adios compadres, ütlen ma neile.

Mul ei ole vaja isehakanud ristiisasid ja muid ülekuulajaid, asjalike näpunäidete jagajaid ja pedelle. Riigiõpetuse kursused on head noortele poliitikutele. Siis libiseb nende karjäärikelk hästi. Eestis ei ole ammu aastaid tõelist lund olnud ning kelku kasutada ei ole võimalik. Tuleb kelgutamise asemel liikuda rohkem jala. 

Olles ammu aru saanud, et demokraatia ja klassivõitlus mulle ei sobi, võtsin kuulda ühe tuttava nõuannet ja hakkasin ühiskonda nägema seisusliku ühiskonna metamorfoosina. Läbi klassiühiskonna klassideta ühiskonnaks kujunenud sootsiumis võib iga kohalik Krupp või Siemens kärkida oma väljaande veergudelt ja nõuda, et rahvas usinasti töötaks, aga mul on võimalus teda mitte kuulata. „Kulla „hombre“ – sina mind ei käsuta,“ on minu vastus sellistele „rahva valgustajatele“. „Rahva tasujatele“, kes oma ametipostide otsas elavad välja „Zorro maski“ filmist saadud elamusi, ütlen ma järgmist: „Ärge erutuge – see on ainult film.“

Minu põlvkonna laud on juba ammu kaetud. See on peielaud, mille oleme katnud oma tegudega. Tehtut olematuks ei tee. Oleme väärt seda hinnangut, mida tulevased põlved meile annavad. Ma liigun kiiresti ja tagasi ma ei vaata. 

Ma ei ole kunagi olnud demokraat ja olen alati pidanud parlamentarismi paheliseks ühiskonnakorralduslikuks mudeliks. Dostojevskit pean ma jätkuvalt kahjulikuks kirjanikuks, kes tuleks ammu kooliprogrammidest kõrvaldada. Muna ei õpeta kana, kes on ta äsja munenud ja Karlsson ei saa lõpmatult kaua rikkuda jämedalt liikluseeskirju ning gravitatsioonireegleid.

Mägimatkale ei soovita ma kellelgi kaasa võtta tiibklaverit ja arvan endiselt, et minu kõige suuremad vaenlased on minu keel ja minu uudishimu. Just need kaks on viinud mind kõige halvematesse olukordadesse. Inimene ei ole liiga ilus ega liiga kole ja ilmast võib alati rääkida, isegi riigikogu liikmega on võimalik rääkida ilmast. Tean seda, kuna olen proovinud ja katsed õnnestusid. Venelane jääb venelaseks, prae teda kasvõi või sees. Minu peale on raisatud tohutult palju võid ja ikka ei muutunud ma rootslaseks või taanlaseks. 

Ma olen elu jooksul pannud tähele, et inimene ei ole kunagi originaalne, vaid on parimal juhul mitte autor, vaid kõigest vahendaja või siis toimetaja. Ma olen ammu aru saanud, et kui krokodillile meeldis orkester, siis mitte muusikalise, vaid kulinaarse elamuse saamise pärast.

Ma olen aru saanud, et eeslit ei erista teistest loomadest ainult suurte kõrvade olemasolu ja et jänes ei ole looduses ainus hüperseksuaalne loom. Ma olen pannud tähele, et selleks, et saada alati sooja ja värskelt lüpstud piima, ei pea kurameerima lehmaga, vaid hoopis lüpsjaga. Ma tean, et isegi Balti merest ei ole võimalik sprotte püüda ja selleks, et kellegagi vahekorda astuda, peab ikka ise ka midagi ära tegema. Ülejäänud asjad, nagu kvantfüüsika või mis „värvi on armastus?“ tuleb jätta asjatundjate uurida.  

Niisiis kõigile isehakanud poliitkommentaatoritele, vabatahtlikele aktivistidele, kes televiisorist mind minu kodus õpetama tulevad, ütlen ma „Hüvasti!“ ja kaaskodanikel soovitan suhtuda ellu vastutustundega.

Hinnake oma aega ja kasutage seda mitte üksteisele kõri kallale minemiseks ja selle jälgimiseks, kuidas kõrisid näritakse – me kõik sureme ükskord niikuinii. Kasutage aega iga elatud päeva olemise rõõmule.