Eesti president Kersti Kaljulaid ja Saksamaa Liitvabariigi president Frank-Walter Steinmeier. Foto: Scanpix

Ei ole euroliberaalsetel kubjastel asja eestlaste tõeliste huvidega. Neil on asja vaid isikliku heaolu ja oma perede eest hoolitsemisega teiste perede arvelt. Neid ei saa usaldada, tõdeb Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis. 

Jalutasin hiljuti ühe väliskülalisega Kadrioru pargis. Jõudsime lossi ja Kumu vahelisele alale. „Mis see on?“ küsis külaline. Ma tahtsin talle seletama hakata, et tegemist on presidendi residentsiga, kuid järsku teatasin talle iseeneselegi ootamatult:  „Eesti lõpeb siin!“ ja näitasin ala, kus olid üles seatud presidendi mesitarud. Küsimuse peale, mida kujutab endast lähiala lossi ümber ja loss ise, teatasin, et seal asub euoliberite tugipunkt ja nende vahebaas Eesti riigis. Edasi seletasin, miks on lossi vastas mesitarud. Seletuse lõpetasin omaaegse lastelaulu parfraseeringuga: „Kersti ilma taruta on justkui ilma aruta.“ 

Tegelikult on siin riigis veel mõnigi koht, mida ei saa Eestiks nimetada. Nendeks kohtadeks on nii mõnegi erakonna peakorterid ja nende ümbrus, teatud ametkondade ja asutuste hooned ning kirjutava, näitava ja vaatleva ajakirjanduse poolt renditud või hallatavad ja vallatavad füüsilised ehitised. 

Kuidas see võimalikuks sai, et ühes riigis ja ühiskonnas nimega Eesti on endale pesa pununud terve hulk pisikesi, kuid kahjulikke „eestisid“? Seda on võimalik seletada asjaoluga, et vahepealsetel kümnenditel on liberaalsed jõud ja sotsialistid teinud usinat tööd ning ilma suurema kärata üle võtnud meedia ning riigihalduse sõlmkohad. 

Piltlikult öeldes on nad vallutanud „sillad, telegraafi, arsenalid, jaamad ning Talvepalee“. Sotsialistlikku lurri ei pritsi mitte ainult üliliberaalsete hoiakute poolest tuntud ülikoolidest, vaid ka kõikvõimalikest MTÜ-dest, mis on juhitud ning tihti ka rahastatud Euroopa neosotside ja ultraliberite poolt. Vaikselt, aga sihikindlalt on need väsimatud liberite töökad rähnid ja oravad ehitanud valmis uue maailmakorra mudeli ja selle vaimlise reeglistiku, kuhu lükata sisse vanameelne eestlaste kriitiline mass. See mass, kes tahab toetuda traditsioonilisele ellusuhtumisele ja ühiskonnamudelile. „Novus Ordo Seclorum“ ehk „uus kord“ ei ole meile kaela langenud tähtede ebasoodsa seisu tõttu, vaid liberite aastatepikkuse töö tulemusel. 

See osa Eesti põlisrahvast, kes soovib elada oma elu kuni selle loomuliku lõpuni sellise elukorralduse juures, mis on enamusele siin sündinutele loomulik ja loomupärane, peab astuma kõiki elutahke muutva uue elukorralduse vastu, kasutades talupojatarkuseks nimetatud ellusuhtumist ja elustiili. Vaikimine ei tähenda alati tumma nõustumist. Vahel tähendab see lihtsalt soovi mitte laskuda kraaklusesse ja tagasihoidlikkust ning viisakat heasoovlikkust. Paraku on viisakaks jäämise ja häbeliku kõrvaltvaatamise ajad möödas. Kui inimesed ei taha, et neid tiritakse justkui Baasani härgasid europaabeli orjaturule, peavad nad hakkama ise enda eest seisma ja oma meelsust valjusti väljendama. 

Lastetegemine muulastega ei ole kangelastegu, justkui väärtus omaette. Kassid ka sünnitavad ja suurel hulgal ning väga tihti, aga keegi kassidest ei nõua selle eest tunnustust ega tüki püüne peale. 

Aasta emad ja isad, vanaisad ja vanaemad, aasta kangelased ja Kalevipojad ning Lindad, aasta Ülemiste vanakesed ja Vana-Toomased, “Pavlik Navozovid” ning Jakob Kunderid on küll toredad sellid, aga ainult nendele ei saa inimesed loota. Tegemist on nomenklatuursete mängudega ning riigiisade ja -emade poolt limiteeritud pai ja musu jagamistega. Ei ole euroliberaalsetel kubjastel asja eestlaste tõeliste huvidega. Neil on asja vaid isikliku heaolu ja oma perede eest hoolitsemisega teiste perede arvelt. Neid ei saa usaldada. 

Kohalikud valimised ei ole mägede taga. Peagi on käes järjekordsed Riigikogu valimised. Tuleb kindlasti minna valima ja tegema valiku selle järgi, kui suur patrioot – just nimelt Eesti patrioot – on iga kandidaat võimu juurde.

Soovitan isiklikust kogemusest lähtudes mitte valida võltspatriootilisi jõude. Selleks on põhjus lihtne – nad on keskelt pehmed libapatrioodid ja poliitilised prostituudid. IRL ei seisa juba ammu Eesti rahvusriigi huvide eest. Sotsid pole nende huvide eest kunagi seisnud, kollased ehk sinioravad on tegelikult alati olnud oma valdavas enamuses reformikommunistid koos uuema põlvkonna parteibroileritest järelkasvuga.

Enne, kui mind võetakse kinni pianiinost ja sakutatakse nagu vaja, jõuan ma veel mõnda aega rikkuda ausate ja ebaausate joodikute närve ning üritan valgustada rahvast. Tegelikult ei vaja minu tõde keegi, sest kes teab, see teab seda niikuinii. Ükskord me mõistame niikuinii, et „Ivo Schenkenbergi on klooster ära ostnud ja õigelt teelt kõrvale kallutanud“. Ükskord me mõistame niikuinii, et „meie reliikvia on vabadus!“ Ükskord me mõistame niikuinii, et need „vabad mehed ongi need kõige suuremad ketserid“, aga siis võib olla juba liiga hilja.

Pange vaim valmis, armsad kaasmaalased. Kadriorust hakkab lähiajal tulema suisa rahvatasujalikku kättemaksu eestlastele, kuna keegi arvab, et rahvas on siin harimatu ja halb, rumal ja jonnakas ega vääri sellist tädi, kes püüab ninaga tähti taevast, kuid loll rahvas ei püherdagi tänutäheks selle eest pikali maas. Eestil on ees koledad ja rasked ajad, kuid võimalus endale kindlaks jääda ja rahvusena püsida meil veel on. 

Antiik-liberaali lauluke

Seisin vaikselt merekaldal
siis kui tulivad vandaalid
Viha neile ma ei kanna
kuigi võeti mult sandaalid

P.S. Pingviin, kes kõnnib pelikani kõnnakuga, on halb pingviin.