Aeg on välja kuulutada kontrrevolutsioon võitluseks kõige sellele vastu, mida kavatseb meile kaela tuua rahvusvaheline globalism ja neoliberalism oma nihestatuses ja inimvaenulikkuses, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
On aeg kuulutada välja permanentne kontrrevolutsioon. Ei mingit toetust vikerkaare-, päikese- või mõnele muule valitsusele ja kõigele sellele, mis ähvardab taolised valitsused ausa rahva kukile tagasi tuua – valitsused, mis tahavad suruda inimestele peale ebainimlikud ja loomuvastased elamise normid.
Aeg on välja kuulutada kontrrevolutsioon võitluseks kõige selle vastu, mida kavatseb meile kaela tuua rahvusvaheline globalism ja neoliberalism oma nihestatuses ja inimvaenulikkuses. Elagu rahvused ja rahvusriigid! Maha sotsialistid ja sotsiaal-demokraadid. Valge lumi ei tohi olla kollaseks määritud poliitiliste näriliste (eelkõige reformierakondlaste) poolt. Valge on puhtuse ja selguse värv. Kes näeb selgelt – see ka mõtleb selgelt. Kes näeb valesti, see valesti ka mõtleb.
Alates 1789. aastast on Euroopas ringi käimas revolutsioonikoletis. Prantsusmaal pääses see koletis puurist välja ja märatseb vahelduva eduga kuni tänase päevani. Tõsi, ka Inglismaal toimus revolutsioon, mis algas 1642. aasta kodusõjaga parlamendi juhitud vägede ja kuningas Charles I (1600–1649) pooldajate vägede vahel.
Kodusõja (1642–1651) käigus tõusis Inglismaa ja Šotimaa ning Iirimaa diktaatoriks Oliver Cromwell. Parlamendi vägede ülemjuhatajaks valitud Oliver Cromwell (1599 – 1658) valitses peale võitu kuningas Charles I üle Briti saari lordprotektori nime all. Henry VIII (1491–1547) ajal riigisekretäriks tõusnud õllemüüja poja Thomas Cromwelli (1485–1540) järeltulija Oliver Cromwell ei suutnud õnneks teha oma pojast Richardist (1626–1712) uue valitsejadünastia aluspanijat ja peale Oliver Cromwelli surma saabus Šotimaalt seal asehaldurina viibiv parlamendivägede esindaja, kindral George Monck (1608–1670) Londonisse. Ta kutsus seal kokku parlamendi. Parlament palus tapalaval mõrvatud Charles I poega Charles'i (1630–1685) naasma pagulusest Inglismaale ning hakkama valitsema Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa troonil kuningas Charles II nime all.
Briti monarhia elab edukalt tänase päevani, Prantsusmaa oma Viienda Vabariigiga ei saa aga kiidelda suuruse või ülevusega. Praegune prantslaste president Emmanuel Macron (s. 1977) võib küll nimetada Prantsusmaad suureks, kuid see on tühi sõnakõlks. Prantsusmaa suurus ja ülevus lõppes koos Royaume France'ga. See kuningriik kestis alates 843. aastast kuni 1792. aastani. Peale Napoleoni võimu lõppu (Prantsuse Keisririigi ajal 1804–1814) taastati Prantsusmaal lühikeseks ajaks kuningavõim Louis XVIII võimu all (1755–1824). Viimane Prantsuse kuningas, kes oli vana kombe kohaselt ja vastavalt kuningriigi tavadele ja seadustele kroonitud valitsejaks Reimsi katedraalis 1825. aastal oli Artois' krahv (1757–1836), mõrvatud kuninga Louis XVI (1754–1793) vend. Valitsema hakkas ta Charles X nime all alates 1824. aastast kuni Pariisi ülestõusuni 1830. aastal. See Juulirevolutsiooniks nimetatud mäss tõi Prantsusmaal võimule Orleans'i hertsogi Louis Philippe'i (1773–1850) Louis XIX nime all. See valitseja, kes soostus konstitutsioonilise monarhia kehtestamisega Prantsusmaal kukutati 1848. aastal võimult ja Pransusmaal algas Teine Vabariik. Seega oli Louis XIX kõige viimane kuningas sellel maal.
Revolutsioonihüdra on hävitanud Euroopas kõik legitiimsed kuningate ja keisrite võimud. Peale I maailmasõda ei olnud enam alles ei Vene Keisririiki, ei Saksa Keisririiki ega ka Austria-Ungari Keisririiki. Hävis maailmasõja tules Osmanite Impeerium ning Bulgaaria taolised kuningriigid ei elanud üle eelmise sajandi keskpaika.
Uus maailmakord nägi ette hoopis teist laadi riiklikke moodustisi, kus rahvusriikidel ei olnud kohta ette nähtud. Kaks totalitaarsüsteemi – Suur-Saksamaa rahvus-sotsialistide võimu alla ja NSVL bolševike diktatuuri all, olid uue maailmakorralduse musternäideteks. Natsionaal-sotsialistidel oli kõige tähtsamaks ühiskonnakorralduse platvormiks rahvustunnus, bolševikel aga klassikuuluvus.
Kaks süsteemi asusid surmavõitlusesse II maailmasõja käigus, kui Saksamaa oli alustanud saatuslikku võitlust punase bolševike impeeriumiga 1941. aastal. Sõda Euroopas oli alanud juba 1939. aastal ning oli Suur-Saksamaale olnud üliedukas. Põhiline võimuküsimus – kes saab Euroopas valitsejaks, otsustati aga Saksamaa ja punase Venemaa vastasseisus. Selle sõja Saksamaa kaotas ja muutus kaasaegses Euroopas USA käpa all olevaks neomarksismi ja sotsialistlike pseudotõdede poolt mürgitatud ühiskonnaks. Venemaal omakorda varises bolševike võim küll 1991. aastal kokku ja kadus koos NSVL kadumisega, kuid punavõimu metastaasid ei kadunud kuhugi ja kaasaegne Vene Föderatsioon on näidanud oma postkommunistliku palet täiel määral.
Eesti on väike riik ja Euroliidu neomarksistliku juhtimise all ei ole tal pääsu kõikidest nendest vintsutustest, mida toob endaga kaasa globalism ja neomarksism. Rahvusriikide hävitamise protsess on alanud ju tegelikult Prantsuse revolutsiooni ideede levikuga alates 1789. aastast peale.
Nüüd on viimane aeg ajada selg sirgu kõikidel nendel rahvastel, kes ei taha rahvust ja rahvusriigi ideed ajaloo prügikasti visata. Normaalse inimese normaalse elu tagab ainult rahvusriikide püsimine. Aeg on alustada otsustavat kontrrevolutsiooni neomarksistide ja maailma punaseks värvida soovijate vastu. Inimene, kui ta tahab olla inimene, saab seda olla vaid rahvusriigis elades. Ei mingit föderaalmoodustist ega föderatsiooni.
Liitriik ja riikide liit ei ole ennast tõestanud normaalse ja loomuliku ühiskondliku elukorralduse võimaldajana. Liidud võivad olla majanduslikud või sõjalised rahvusriikide vahel, kuid mitte kunagi rahvusriikidest loobumise hinnaga. Aitab küll sotsialistide, marksistide ja neokommunistide kuritegelike ideede leviku vaiksest ja tegevusetust pealtvaatamisest. Need uuenduste toojad on asunud ründama juba ammu nii rahvusriike kui traditsioonilist perekonda kui ka sugudevahelist loomulikku läbikäimist. On aeg tõsta kõrgele kontrrevolutsioonilised lipud ja võtta kätte revolutsioonidega võitlemise mõõgad. Need mõõgad ei tohi minna tuppe tagasi enne, kui on võidetud – see tähendab hävitatud revolutsioonihüdra.
Eestis on sellise võitluse lipukandjaks ainult üks erakond – see on rahvuskonservatiivide erakond. Seda erakonda on vaja toetada ja võimalikult rohkem selle erakonna kandidaate riigikokku valida.
Kontrrevolutsioonilise võitluse tanner on mõistagi laiem kui ühed valimised, ent miskist tuleb ju alustada. Nagu ütles mulle hiljuti üks sõber ja kaasvõitleja: „Suuri asju tuleb alustada suurelt!" Millised õiged ja õiglased sõnad.
Alguseks kontrevolutsioonilise vastupealetungile punastele jõududele sobib väga hästi suure hulga rahvuskonservatiivide valimine Eesti riigikokku. Selle arvelt kahaneb parlamendis reformikommunistide, sotsialistide ja muude vastaliste jõudude esindajate arv. Alustuseks tuleb puhastada nii palju kui võimalik meie parlament punastest, et siis juba edasi minna nende jõudude tegevuse tõkestamisega meie riigis ja ühiskonnas. Kodanikud, valijad ja patrioodid – on aeg tõsta kõrgele kontrrevolutsioonilise võitluse lipud!
Valige rahvuslasi ja te ei kahetse! Valige konservatiive ja te ei pettu! Valige traditsioonide kaitsjaid ja te kindlustate oma laste ja lastelaste normaalse elamise tulevikus! Seiske vastu revolutsioonihüdrale ja te seisate enda heaolu ja inimeseks olemise eest!