Reformierakonna ministrid on oma kasinusega langenud sellisesse asketismi, et jõuvarud otsa lõppevad. Selleks, et oma tööga siiski toime tulla, on nad otsustanud kollektiivselt süüa oma kolleegide ja oma valitsetavate kodanike närve, nendib Jüri Kotšinev.
Kallase valitsuse röövellik maksupoliitika ei ole leidnud oma kõikides punktides Vabariigi presidendi Alar Karise alandlikku ja kohest heakskiitu. Kaja Kallase valitsus arvas, et president ilmutab reformierakondlastest juhitud valitsuse fiskaalpoliitika puhul suisa eelreaktsiooni ja kiidab takka iga Mart Võrklaeva väljakäidud mõtet selle kohta, kuidas maksustada rohkem kodanikke ja hoida kokku raha eestlaste püksirihma järjest enam kokku tõmmates.
Kavas on sulgeda koole ja kärpida kõikvõimalike eluvaldkondade riiklikku rahastamist selleks, et viia sisse jätkuv kasinuspoliitika ja kokkuhoid kokkuhoiu nimel. Eestlased peavad harjuma spartaliku elustandardiga ja hakkama harjuma automaksule lisaks peagi tulevale käimise, hingamise ja ringivaatamise maksudega.
Kuna president Alar Karis lubas endale augusti alguses Maalehele antud intervjuus ettevaatamatult kriitikat valitsuse loodava automaksu suhtes, ei saa presidendi kantselei rahasüsti ja peab lõppenud rahaliste vahendite tõttu jätma ära osa riigivisiite ja võib-olla isegi 24. veebruari vabariigi aastapäeva piduliku tähistamise järgmisel aastal. Reformarite valitsuse sõnum presidendile on enam kui selge – kes sõna ei kuula, see raha ei saa.
Vaadates reformierakondlastest ministrite „kurnatud" välimust on muidugi selgemast selgem, et nad ise on juba mõnda aega kehtestanud endale vabatahtlikult kokkuhoiurežiimil elamise. Peaminister Kaja Kallas on niivõrd kokkuhoidlik, et kasutab linnas liikumiseks jalgratast ja kui see peaks kaduma minema või varaste saagiks langema, siis käib ta linna piirides jala.
Väliskohtumistele sõidab ta siiski lennukiga, aga mitte istekohta kasutades, vaid lennuki salongis püsti seistes. Rahandusminister Mart Võrklaev on loobunud söömisest viiel päeval nädalas ning sööb kuivatatud leiba ning joob isekasvatatud porganditest pressitud mahla. Ülejäänud nädalapäevadel toitub ta vaid vaimutoidust, mõeldes kokkuhoitud rahakupüüridele.
Kaitseminister Hanno Pevkur sööb tihti sõjamasinatele mõeldud määrdeõli ja nuusutab peale püssirohtu. See annab talle jõudu saada paremini hakkama oma tööga võrreldes selle ajaga, kui ta veel ei olnud ennast kokkuhoiupoliitikale pühendanud ja sõi seitse päeva nädalas. Kultuuriminister Heidy Purga elab ainult kultuurist ning ei tarbi muud kui kõrgeid kunstielamusi. Kliimaminister Kristen Michal on oma valdkonna piirides otstanud toituda vihmast ning udust ja puhtast allikaveest – tervislik ja organismi puhastav menüü. Justiitsminister Kalle Laanet proovib oma kolleegidelt üle võetud dieete kombineerida. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo on ettevaatlik ning jälgib kolleegide käekäiku, et hiljem endale sobiv dieet valida. Igati arukas käitumine.
Kõik nimetatud reformierakonna ministrid on oma kasinusega teinekord langenud sellisesse asketismi, et jõuvarud otsa lõppevad ja selleks, et oma tööga siiski toime tulla, on nad otsustanud kollektiivselt süüa oma kolleegide ja oma valitsetavate kodanikke närve.
Eriti meeldib neil süüa opositsioonierakondade närve riigikogus ja rahulolematute paljulapseliste perede ja vanemate kodanike närve. See toit kosutab reformierakondlastest ministreid justkui doping ja annab neile inspiratsiooni uute maksude ja kärbete väljamõtlemiseks ja juurutamiseks Eesti ühiskonda.
Muidugi tuleb tõe huvides avalikustada praeguse valitsuse reformierakondlaste üks salajane toidureserv, mida nad ei taha kuidagi avalikustada. Nimelt söövad reformierakondlastest ministrid salaja kõigi eest võimu. See on selline kaloriterohke magustoit, mis üksi katab kõik reffidest ministrite energiavajadused ja annab neil elujõudu ja jaksu valitseda veel pikki aastaid ilma, et jõud raugeks.
Valitsuskoalitsiooni teised liikmed, sotsid, ei ole veel otsustanud, millist dieeti ja kokkuhoidu nad endale kehtestavad. Pigem jälgivad nad seda, kuidas mõjub kokkuhoiupoliitika reffidest kolleegidele. Võib-olla ei kehtestagi nad endale mingeid piiranguid ja terviseminister Riina Sikkut, siseminister Lauri Läänemets ja regionaalminister Madis Kallas pääsevad enesepiirangutest nii tööl kui isiklikus plaanis.
Eesti 200 kasutab enda särtsakuse alahoidmiseks, nagu nende nimigi ütleb, 200 grammi kaupa sisse manustatavat vitamiini. Millist liiki see vitamiin on, on iga kahesajaliste erakonda kuuluva tegelase enda otsustada. Valitsuses on sellest erakonnast vist ainult kolm liiget – need on majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo, välisminister Margus Tsahkna ja Kristina Kallas.
Haridusminister Kristina Kallas dieeti ei pea, kuid korvab sellise ebakollegiaalse käitumise lisatööga. Nimelt on Kristina Kallas hakanud täiesti vabatahtlikult ehitama uut ministeeriumi – Kokkuhoiuministeeriumi. Sinna kutsub ta tööle kuni kahekümneaastaseid noori ja särtsakaid Eesti kirdeosast pärit noormehi. Selline kaader teostaks nii integratsioonipoliitikat kui Kristina Kallase ettekujutust evolutsioonist kui sellisest. Igati arukas käitumine.
On ammu tuntud tõde see – see, mis ei tapa sandiks teeb. See Friedrich Nietzschele omistatud mõttetera ümbersõnastus võib olla tõene, võib olla mitte, kuid selge on see, et Saksa filosoofil Nietzschel ei olnud selliseid suurepäraseid uurimisobjekte nagu meie reformierakondlased kusagilt võtta ja seepärast jäid tal paljud mõttesententsid ja vaimusähvatused sündimata. Ta ei tundnud siis liiki, mis kannaks binaarse nomenklatuuri kohaselt nimetust Flavo parasito.
Kas eestlased väljuvad praeguse valitsuse inimkatsete ajastust santidena või poolsurnutena, ei ole hetkel teada. Teada on see, et praegusel valitsusel tuleb kiiremas korras päitsed pähe panna ja siis veelgi kiiremas korras nende valitsus minema pühkida.
Tegelikult oleks nende õige koht reservaadis. See oleks piiratud liikumisvõimalustega ala, mis oleks looduslähedases keskkonnas väliselt vaata et rahvuspargi sugune territoorium. Sealt lahkuda ei saaks praeguse valitsuse endised liikmed enne, kui nendele rakendatav sotsiaalne ümberkasvatustöö oleks lõpetatud ja sotsiaalse ohtlikkuse tõbi oleks välja ravitud.
Reservaadis olemise ajal oleks neil lubatud matkamine looduskeskkonnas, lauamängud ja piljard ning kriketivõistlused. Deklameerimine ja harrastusnäidendite lavastamine ja esitamine kaaspatsientidele. Lubatud oleks kõik liivakastimängud ja mõõdukad spartakiaadid ning isegi orienteerumisvõistlused.
President Alar Karis peab nüüd valima, kas muutuda tasaseks ja tubliks sõnakuulajaks ja aimama ette kõike, mis Stenbocki maja lõpmatult targast kõrgusest Kadriorgu kinnitamiseks alla sajab, või ilmutada kindlameelsust ja selgroogu ning avaldada julgelt oma arvamust valitsuse uute sigaduste kritiseerimiseks.
Neid sigadusi tuleb kahtlemata veel hulgi, sest on selge igal kärbsel, et edu peitub kärpes.