Liberaalsed globalistid ei löö meid sadulast välja. Teie peate ennast uuteks übermensch'ideks ilma Nietzschet lugemata ja arvate, et olete võimul oma lõpmatus tarkuses aegade lõpuni. See on ekslik arvamus, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Loodav koalitsioon on välja tulnud oma loodava valitsusega näilises üksmeeles ja ühtsuses. See on petlik pilt, mis mõraneb peagi. Põhjus mõranemiseks seisneb valimisvõidu kaaperdanud Reformierakonna poliitikute liigses ülbuses ja arrogantsuses oma partnerite suhtes.
Sotsid on ise liiga pirtsakad ja solvuvad kergesti. Sikkuti näpuvehkimise kombed ei ole omakorda vastuvõetavad Kajale, kes peab ennast ise kõvaks solistiks või vähemalt dirigendiks. Ükski segakoor ei salli kahte koorijuhti. Kolmandast koalitsioonipartnerist ei räägi ma midagi, kuna ei tunne sellesse kuuluvaid tegelasi ja põgusa uurimise peale, mida nad endast kujutavad, ei kavatse nendega ka lähemalt tutvuda. Ühte asja ütlen aga küll – „Ärge nii pikki ja uhkeid samme astuge, muidu kärisevad teie püksid õmbluse kohast katki ja siis on häbi suur!"
Meid aga, kes me oleme jätkuvalt vaba sõna kaitsel valmis, kui tarvis ka põrandaalust võitlust reformikommunistidega jätkama ja minema üle illegaalsele staatusele, võib küll tappa, kuid ei või sundida vaikima.
Inimest ei ole võimalik jätta ilma mõtlemisvõimest ja see võime ütleb, et peagi on uuelt valitsuselt oodata totaalset tsensuuri, sõnavabaduse kaotamist ja tuuleparkide massilist rajamist. Tuuleveskitega võitles vapper rüütel don Quijote Miguel de Cervantese suurepärases romaanis. Meie ei hakka võitlema tuuleveskitega, meie võitleme nende veskite kavandajatega. Meil ei saa toppida suud raha täis. Meid ei saa hirmutada kahevõitlusele kutsumisega, kuna me tulemegi ja võitleme jalgsi või ratsa. Meid ei saa mõjutada rahakraanide kinnikeeramisega, kuna raha pole meil olnud niigi kunagi.
Aga kui ka kõigi siin elavate sotside ja ekskommunistide read koonduvad veelgi tihedamalt kahe Kallase juhitud liberaalsete globalistide partei ümber, ei löö nad meid isegi ühisel nõul ja ühisel jõul sadulast välja. Meie püsime sadulas ega lahku lahinguväljalt mitte kuhugi. Meie taga on esteetiliste ja eetiliste väärtuste süsteem, mis kehtis Euroopas varajasest keskajast saadik V sajandist alates. See on väärtuskava, mis läbi hilise keskaja jõudis tänasesse päeva ja millest me taganeda ei kavatse.
Meie ei oota riigikogult ega valitsuselt eripensione ega riiklike matuseid. Meie ei looda tulevikult välja kerjata mingeid soodustusi. Meie toetume aja poolt järele proovitud traditsioonilisele ja muutumatule perekonnamudelile ja ühiskonnakorraldusele, vanadele, headele soorollidele ja valgetele eurooplastele omastele tõekspidamistele.
Teie peate ennast uuteks übermensch'ideks ilma Nietzschet lugemata. Teie arvate, et olete võimul oma lõpmatus tarkuses aegade lõpuni. See on ekslik arvamus. Kes meie oleme, on teada kõigil, kes elu vastu riigis nimega Eesti Vabariik huvi tunnevad. Meie meelsus on avalikult teada kõikidele, kes loevad portaali Objektiiv kirjutisi ja jälgivad selle portaali audio-visuaalseid programme. Suuremat võõrandumist kui see on praegu valitseva kliki ja rahva traditsioonilist elukorraldust toetava osa vahel, ei ole taastatud Eesti Vabariigi aegadel veel olnud.
Neile rahvuskonservatiividele, kes pääsesid siiski uude riigikogu koosseisu ei saa kerge olema, aga ega sõjas saagi olla kerge.
À la guerre comme à la guerre.
Kerge ei saa olema mõistagi ka keskerakondlastel ja isamaaliitlastel, keda uus valitsus piisonikarja kombel tallama ja mõnitama hakkab. Võitlus saab olema raske, aga see on ainus viis uuesti püsti tõusta ja mõõnast väljuda, et olla nelja aasta pärast võimeline reformierakondlased võimult pühkima. Selleks peaksid tegema keskerakondlased ja rahvuslased kõva koostööd. See peaks olema võimalik.
Selle nimel, et ülbed reformarid pukist võimult maha kiskuda, võiks ju koostööd teha küll. Hingata sama õhku Toompeal Kaja Kallasega riigikogu infotunnis ja kuulata tema „vastuseid" talle esitatud küsimustele on küll piinarikas, aga selles kõiges on siiski üks positiivne külg olemas. Nimelt paljastab Kallase vastamine talle ebamugavatele küsimustele tema piiritu rumaluse ja eneseimetleva tühisuse. Rahval on „õigus teada oma kangelasi".
Kõikidele kaotusekibedust maitsnud aatekaaslastele soovin kindlat meelt ja jätkuvat võitlustahet ning kindlust selles, et midagi ei ole siin riigis lõplikult otsustatud ja kapituleerumist rahvuslaste poolt ei tule.