Grigorjeva, Pärnits ja Kaljulaid. Kollaaž: Objektiiv

Kadrioru kamarilja kompab inimeste taluvuse piire võib olla mitte just mingi kurja vandenõu täideviimiseks, vaid lihtsalt oma lõbuks. Seda tehakse, kuna hetkel on neil võimalus sülitada vihkamist ja mürki pimeda kobra kombel igas suunas korraga, põhjendab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev, miks ta Kadrioru kutsele vastamata jättis ning roosiaeda ei läinud.

See küsimus ei vaja pikemat seletamist, kuna iga normaalne lugeja saab isegi aru – võõrustaja, kes ei ole minu silmis lugupidamise objekt ega subjekt, ei saa mind külla kutsudes oodata, et ma sinna ka lähen. 

Seoses kleididraamaga meenub aga hulk ammu unustatud rahvatarkusi. Kui rahvalikust väljendist saab rahvatarkus, siis on see sarnane protsess sellele, kui tavast saab traditsioon. 

Eestis on juba traditsiooniks muutunud pühadeeelne rahvale näkku lurtsamine, purtsamine ja sülitamine. Seekord siis 20. augusti tähistamise eel lasti täiega, lasti nii, nagu oleks laskjal püksis tervelt neli toru olnud. 

Minu elustiili juurde ei kuulu seelikute alla vahtimine, olgu siis seelikukandja amatsoon või šotlaste rahvarõiva usin kummardaja. See, kes on seeliku sees, ei olegi tähtis. Oma seksuaalneuroose võib iga inimene välja elada talle omase fantaasiameele kohaselt, aga siinkohal on oluline see, et väljaelamine peab toimuma tööst vabal ajal. Kuna teatud riigiametnikud on oma ametis 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas, siis võiks seda, mis vahe on tööajale kohasel käitumisel ja tööst vabal ajal tehtul ja öeldul, neile sagedamini meenutada.

Eestiaegsed tööinimesed on mulle olnud varajasest lapsepõlvest ammendamatute rahvatarkuse õpetajad. Üks Narvast pärit kingsepp ütles mulle kunagi kuldsed ja õiglased sõnad: „Ära kunagi suhtle tudengitega. Nad on kaabakad ja juba nende isad olid kaabakad. Praegu on nad veel poolkaabakad, kes muud ei tee, kui magavad hambad laiali, aga kui nad suureks kasvavad ja insenerideks saavad, siis on nad sibipeldikud valmis! Siis nad arvavad, et on insenerid, aga tegelikult on ühed lollid!“ 

Alles aastaid hiljem sain ma aru ausa eestiaegse mehe sõnade elutarkusest ja sügavusest. Ülikool matsi ei riku, aga mats ülikooli küll. See, mis ei tapa, teeb sandiks ja paneb elu vildakalt nägema. Kes näeb viltu, see ka mõtleb viltu. Nii on praeguse hetke seis riigis viinud arusaamisele, et normaalsus on kuulutatud ebanormaalsuseks ja vastupidi. 

Siin saab küll midagi ära teha.  Kadrioru kamarilja kompab inimeste taluvuse piire võib olla mitte just mingi kurja vandenõu täideviimiseks, vaid lihtsalt oma lõbuks. Seda tehakse, kuna hetkel on neil võimalus sülitada vihkamist ja mürki pimeda kobra kombel igas suunas korraga.

Oponeerimine sellise „palatiga“ on sama mõttetu kui sigadega võidu sittumine. Pole mõtet osaleda skunkside pasandamise võistlusel. Kes-aias-kes-aias jäägu liberastide ja nende patroonide ringtantsuks. Roosiaed jäägu sotsiaalpornograafia võtteplatsiks. Uljad „sallijad“ peaksid hoidma oma keeli, kuna neil läheb neid veel vaja – seinte lakkumiseks.

See lakkumine võib neid tabada palju varem kui nad seda karta oskavad. Samas on neil alati võimalus pöörduda oma muredega mingisse „Seksuaalreformide Liigasse“. Kindlasti on Euroliidus taoline liiga juba ammu moodustatud. Igal juhul on elu postsovetlikus Hüperboreas muutumas vanakreeka müüdilikuks košmaariks. 

Me kõik mängime siis elus mingeid rolle. Armsad kaaskodanikud – valik, mis rolli te mängite täna, on siiski teie otsustada ja teie kätes.

Elagu Eesti ilma liberastide ja sallimatute sallijate diktaadita. Ilma vihkamise ja sotsiaalse liputamiseta.

P.S. See, et verbaalsele vägivaldurile ja teenekale rahvusriigi vihkajale anti vägivalla ennetuse auhind on ilmselge tõestus annetaja vägivaldsest ja rahvusriigivaenulikust loomusest.