Jaak Johanson, Jüri Kotšinev ja Eve Pärnaste presidendi roosiaia vastuvõtul. Foto: erakogu

“Eve elu on Eestile pühendatud elu. Jaak armastas inimest. Mitte inimkonda, vaid konkreetseid inimesi, ja tegi seda siiralt. See on suur anne. Jaak oli elukutselt inimesest hoolija.” Abikaasa Eve Pärnaste 70. juubelil ja parima sõbra Jaak Johansoni matusepäeval mõtiskleb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev kaasteeliste teemal.

Eve Pärnaste. Lõpetas 1974. aastal Tartu Riikliku Ülikooli psühholoogia erialal. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei algatajaid ja juhatuse liige. Eesti Kongressi saadik. Eesti Komitee juhatuse liige. Põhiseaduse Assamblee liige. Nüüd EKRE liige.

Olen selle teeneka vabadusvõitlejaga ja Eesti eest seisjaga ning uue Eesti ehitajaga abielus nüüdseks juba ligi kakskümmend kolm aastat. See annab mulle eelise kirjutada temast praegu – ajal, kui tal täitub 70 aastat. See on vanus, kus tehakse tõsiseid järeldusi läbitud eluteest. Eve on enamuse teadlikust elust pühendatud Eestile. Eve elu on Eestile pühendatud elu. 

Revolutsioon, olgu siis laulev või muu, sööb alati oma tegijaid ning sama saatus tabas Eve Pärnastet. See on mõnes mõttes klassikaline vabadusvõitleja saatus. Ei ole siin kedagi süüdistada ja ega ma süüdistagi. Eve ei ole murdunud eluraskuste ja elamise koorma all. See on imepärane, kui tugev inimene ta tegelikult on. Eesti Vabariik on tunnustanud Eve panust selle riigi vabaks saamisele ja autasustanud teda Riigivapi V ja III klassi ordeniga. Riik ei ole Evele võlgu midagi ja Eve riigile veel vähem.

Eesti küljes on mind hoidnud kaks inimest. Need on Eve Pärnaste ja Jaak Johanson. Jaak Johanson on nüüdseks lahkunud. Eve on ainus, kellega tegelikult suhtlen. 

Eve ei ole tähistanud oma sünnipäevi kakskümmend neli aastat. Seekord oli tal mõttes kutsuda sõbrad Kloostri Aita ja paluda Jaaku seal laulma. Juhtus aga nii, et 19. veebruaril, kui Evel täitub 70 aastat, lauldakse hoopis Jaagule, keda maetakse just samal päeval. Elu on täis ootamatusi.

Ma ei ole tundnud elus varem sellist nurkaaetust ja ängi kui nüüd, ajal, kui Jaak on lahkunud. Tundus, et enam ei ole minu elus mingit lootust ega valguskiirt. Aga… Õnneks on olemas Eve. Pole midagi ilusamat ja paremat truust abikaasast ja see mul on. 

Sõpra mul enam ei ole. Aga… Meie tõelised jutud Jaaguga nüüd alles algavad. Ta istub praegu pilvepiiril, must džemper seljas, Riho Sibulalt saadud Hugo Bossi pintsakus, peas must barett ja naerab helgelt ja õnnelikult, vaadates siiajäänute sebimisi. See on hea, see on ülev ja vabastav.

Paljudel, väga paljudel on oma mentaalsuses olemas personaalne Jaak Johanson ja see teeb talle rõõmu. Jaak on surnud, aga ta ei ole kuhugi kadunud. Ta on midagi sellist nagu müütiline Põhjakotkas, mille seljas Kalev kord Jumalikul juhatusel siia meie esiisade, Kungla rahva juurde lendas. See jääb nii. Tema karge ja ülipeen, filigraanne ja ažuurne sisemine mina muutub ajas järjest paremaks ja helgemaks. Seda peavad tema praegused kaimud ja leinajad teadma ja sellest suurt lohutust saama. Jaak armastas inimesi. Jaak armastas inimest. Mitte inimkonda, vaid konkreetseid inimesi, ja tegi seda siiralt. See on suur anne. Jaak oli elukutselt inimesest hoolija! Jaak oli lähedastele inimestele tänulik nende olemasolu eest!

Eve väärib tähelepanu. Tähtis on see, et kui ühel maal elavad sellised naised, kes teevad meeste eest ära isegi nii mehise ja ohtliku asja nagu revolutsioon, siis ei ole kõik veel kadunud. Rahu ja tasakaalukus on saatnud Eve tegemisi ajast, kui teda tunnen. Enesevalitsemine ja ratsionaalne ning samas üdini positiivne on olnud tema töö- ja elustiil. Seda annet ei ole võimalik kaotada. Seda väärtust ei ole võimalik õppida. See on kaasasündinud anne. Eve peale võis ja võib alati kindel olla. Ta ei jäta kunagi alustatut pooleli ja teeb selle lõpuni viimase viie protsendini.

Ma ei tea, miks naised armastavad kaabakaid. Ju see on nende saatus. Võib-olla on kaabakatel teatud tõmme, aga las see jääbki mõistatuseks. Erilise kaabakana tunnen ma loomulikult siirast kahetsust sellisena elamise pärast, aga samal ajal on mul elus ülimal määral vedanud. Eve mind muide kaabakaks ei pidanud. See on väga oluline, kuna Eve arvamus on mulle tähtis.

Ma olin tuttav Jaak Johansoniga üle neljakümne aasta ja olen jätkuvalt abielus Eve Pärnastega. See abielu on kestnud nüüdseks varsti kakskümmend kolm aastat. Vähemalt mingid asjad olen ma suutnud selles elus lõpuni vedada. Selle eest sügav tänu taevastele jõududele.

Evele tänu olen aru saanud mõningasel määral, kes on need inimesed maal, kus olen elanud ja tegutsenud. Jaagule tänu olen saanud võimaluse näha teiste eestlaste tegemisi ja nende tegelikku palet. Jaak oli ehe ja kordumatu kosmiline sõber. Eve on sama kordumatu ja kosmiline elukaaslane. See kõik on mulle elu poolt tasuta kaasa antud, mitte välja teenitud võimalus ja eelis. See on vast parim, mis mu elus on olnud – kohtumine ja suhtlemine selliste inimestega. Ega neid ei peagi tegelikult palju olema. Milleks mul on vaja teada, kui palju kurjust ja tigedust mahutab endasse üks või teine inimene, kui mul oli õnne tunda Jaak Johansoni ja mul on Eve Pärnaste.

Juubeli puhul peaks kirjutama juubilarist midagi kaunist ja suurelist. Sellega peaks tegelikult maha saama riik. Riik on meil selline nagu ta on ega taha mäletada neid, kes sellesama riigi eest võitlesid. Kirjutan juubilarist ise ja kirjutan nii, nagu heaks arvan. Kirjutama hakkasin ma tänu Eve tungivale pealekäimisele. See on oluline meeles pidada. Kui mul järjekordselt hakkab viirastuma, et ma kujutan endast midagi, tuleb mul meelde, et ilma Eveta „oleksin ma kuivand ojakene, murtud oksakene ja vaene orvukene“.

Palju õnne juubilar Evele! 

Sellist Eestit, nagu ma lootsin koos oma kaasteelistega näha, ei ole ma juba ammu näinud. Käest lähevad viimased riismed minu kujutluses olevast õigest Eesti riigist. Jääb üle vaid loota, et õhkõrn võimalus Eesti asumisel õigele teele – see tee saab olla traditsioonidele toetuv ja sõltumatu rahvusriik – ei haju lõplikult. See on ainus, mida ma veel soovida ja loota jaksan.

Soovitan lugejatelgi lootust mitte kaotada. Seda tahtis Jaak Johanson ja seda tahab jätkuvalt juubilar Eve. Aga kui ometi nii ei lähe, eks siis tuleb kolida ümber Jaagu „Lahtilükkamise“ laulu saatel lõplikult sisemisse emigratsiooni.