Fotomeenutus aastast 1940: Andrei Ždanov koos seltsimeestega tervitamas "töörahva" rongkäiku Pikal tänaval Nõukogude Liidu saatkonna rõdult.

„Eesti poisid tulge üle! Saate kõhud täis ja jõuluks koju!“ See võimalus on teil ikka veel olemas, tõdeb Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.

Selleks, et sukelduda nõuka-aega, ei ole tarvis külastada „Vabamuud“. „Vabamuus“ on küll personaliks särtsakad „pioneerid“, kuid olustik on selles nõndanimetatud elamuskeskuses pisut optimistlik – väljapanek à la toredad päevad Siberis asumisel.

Selleks, et sukelduda ajakapslis epohhi nimega „nõukogude aeg“, piisab, kui külastada mõnda Kopli või Karjamaa või „Lasnamjae“ või Pelguranna „magasiini“. Seal näete te rasvunud nõuka-inimest, kes on maskeeritud „teenindajaks“. Teenindajad on nad sama palju kui mina Hiina keiser. Vaene eestlane peab selles sovetistanis seina ääres kikivarvul varjuna liikuma. Eesti keeles rääkimine on sellistes „magasiinides“ ja „lafkades“ ning „gastronoomides“ ignoreeritav. Kõigest muust ma isegi ei räägi.

„Komsomolkasid“ meenutavad olendid pakatavad puhtast nõuka-aegsest tervisest ja entusiasmist, valmis esimesel võimalusel näkku hüppama igale külastajale. Siin nad tegelikult kliendi rahvusel vahet ei tee. Nende lambis „põleb iga õli“ ja ühtlaselt saavad sõimata nii nõukogude keeles rääkijad (vene keeleks seda nõuka slängi nimetada ei saa) kui ka põlisrahva esindajad.

Teine vaatus tragikoomilisest nõuka-olmest tabab ühiskondliku transpordi kasutajaid. Siin on tõelist Šoti rägbikoondist meenutav südikate penskarite meeskond valmis oma raudsete küünarnukkidega ja võitlusvaimuga teie ribid purustama. 

Kolmas vaatus algab tänavatel, kus liikleb ridamisi rammijaid, kes rihivad ligi lootuses teid „maha joosta“ nagu tublid miilitsakooli kursandid.

See kõik ümbritseb meid iga päev ja kõikjal. Pioneerilaulud ja Heli Lääts, Anne Veski ja ansambel „Regatt“ kõlab Vikerraadiost ja annab ilmeka ning meeleoluka helitausta sellele nõukogude elu- ja olme esteetikale. „Noori“ saatejuhte ERR-st ja kohalikest kommertskanalitest eetris jälgides jääb vägisi mulje, et neil on tagumikus Duracelli patareid ja mitte lihtsalt tagumikus, vaid põiki sisse pistetud. Elu on läinud paremaks, elu on läinud rõõmsamaks!

Gagarin ja Kersti hoirassaa, 
ringi kord jooksid poistena

Mina enam ringi joosta ei jaksa, nagu ei jaksa kuulata ja vaadata soomlastest alkosõltlasi-penskareid. Ma ei usu mitte mingisse esindusdemokraatiasse ega selle kõrgemasse vormi – rahvademokraatiasse. Minu vormelil ei ole pidureid ja minu lennuk viimasest pikeerimisest ei välju. 

Veel on mul rida vihavaene 
jah ma ei ole tõesti vaene!

Punalojused on nüüd peenemate nimede taha varjunud. Nad on euroliberaalid või sotsiaaldemokraadid või globalistid-humanistid jne.

Inimestele meeldib rääkida. Kohe väga meeldib. Mulle kisendas seda pikki aastaid tagasi kõrva üks teatud väike-aasia rahvusest ajakirjanik. Huvitav, miks ta kisendas? Kas ainult sellepärast, et oli väga purjus? Oli kuidas oli, aga paari päeva pärast hukkus see „žurnalist“, uppudes purjus peaga omaenda okse sisse ja seda mitte ülekantud tähenduses, vaid sõna otseses mõttes. Nii möödub maailma kuulsus, mõtlesin ma tol korral. Rääkida aga inimestel meeldib tõesti. Eriti, kui on sisse kallatud mõni õlu ja endas avastatud kõiketeadev rahvatasuja. Julge jänes on kõige hullem jänes. 

Russkaja vodka“ 
varblasest teeb kotka

Ja siis on see kotkas-varblane väga lärmakas. 

Kõik need seigad meenutavad mulle nõuka-aegset inimeste vahelist suhtluskultuuritust. See kultuuritus ei ole kuhugi kadunud, vaid muudkui kestab ja kestab.

See, mitu liitrit jõuab ühe õhtuga ära juua mugavuskunstnik Saulus, huvitab mind sama vähe nagu see, kuidas müüdav vallaametnik ehal käib või mida endine miilits jälle varastanud on. Palju „toredaid inimesi“ elab minu kõrval.

„Tunne kodumaad!“, nagu öeldakse. Mina tunnen, ülegi jääb seda tundmist. Läksin ma hiljuti ühe tuttava sünnipäevale ja pidin terve õhtu kuulama kõrvalistuva „mürakaru“ mehejuttu. Tõeline „narodnõi mstitel“. Tal oli sinine nina ja tatised vuntsid ja räuskamisel ei tulnud kuidagi lõppu. Ta oli väga nutikas, aga jutustama ta minust sinna lauda jäi. Oli täiesti selge, et rääkima, jooma ja suitsetama õppis see isend üheaegselt. Õppis, ja ei suuda siiani õpitut unustada. Eks ta ole. Seegi on nõuka-aeg meie ümber. 

Praegused koputajad ja „vihaennetajad“ oleksid nõuka-ajal olnud usinad kommarid ja ka siis koputanud. Ma õõnestasin punavõimu juba siis, kui enamus praegusi „ilutegijaid“ alles mähkmetesse pissis. Tädi Sveta roosiaiast peab veel kaua pingutama, enne kui tema jutt usutavalt kõlaks. ENSV-s oleks ta sama leppimatult sõidelnud rahvusvahelist imperialismi – peaasi, et inimene mõtleb „oma peaga“ nagu Sveta. 

Kas midagi ilusat kah meenutada oleks nii nukra jutu kokkuvõtteks? 

Selgus, et oleks küll. Eestis on maitsev leib ja jätkuvalt väga ilusad naised. Euroliberaale teenivatele eksinutele tahaks aga öelda: „Eesti poisid tulge üle! Saate kõhud täis ja jõuluks koju!“ See võimalus on teil ikka veel olemas. Tulge tagasi, Eestimaa pojad!

P. S. Kõik loos mainitud tegelased eksisteerivad reaalses elus ega ole autori fantaasia vili.