Reformierakonda kui Eestit hävitavat jõudu ei maksa karta. See erakond kui võimalik valitsuspartei tuleb hävitada poliitiliselt. Selleks on üks ja ainus seaduslik võimalus – mitte anda neile hääli valimistel, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Märtsikuus toimuvate valimisteni ei ole jäänud enam kaua aega. Kõik, mida võin praegusel pingelisel valimiseelsel ajal öelda kaaskodanikele on tõdemus, et reformierakonda kui Eestit hävitavat jõudu ei maksa mitte karta. See erakond kui võimalik valitsuspartei tuleb hävitada. Hävitada poliitiliselt. Nende võimalus moodustada järjekordne rahvavaenulik klikivalitsus tuleb viia nullini.
Selleks on üks ja ainus seaduslik võimalus – mitte anda neile hääli valimistel. Valijale mõeldes suunan ma nendele oma ainsa valimissõnumi – mitte ühtki häält kollastele närilistele!
Kes ei saa hääli, see ei moodusta ka valitsust. See skeem on lihtne. Samas ei tohi unustada ka sotse. Nemadki ei tohi saada tulevastel valimistel hääli. Rohelistest ja muudest salapunastest parteidest ei maksa rääkidagi.
Kõik need pealt siiru-viirulised aga seest punased erakonnad peavad saama võimalikult vähe hääli. Las nende poolt hääletavad nende pereliikmed ja isiklikud sõbrad, naabrid ja sugulased. Loodetavasti ei ole selliste valijate hulk eriti suur.
Reformierakond kui liberaalsesse internatsionaali kuulunud partei on tegelikult pseudoliberaalsete väärtuste esindaja. Nende liberaalsus on vaid selle hetkeni liberaalsus, kui ei ole mängus nende kitsalt isiklikud huvid.
Kui demokraatia hakkab ohustama nende võimulpüsimist ja rahva hääl hakkab kõnekalt märku andma, et refid ei ole kõige menukamad rahvaesindajad parlamendis, lähevad käiku ka kõige rahvavaenulikumad meetmed võimul püsimiseks. Näiteks jõustruktuurid oma dresseeritud koertega, periskoopnuiadega ja võimalik, et veekahurite ja šokigranaatidega.
Kõike seda ei tasu karta praegu. Seda tasub karta siis, kui reformarid on saanud suure häältehulgaga riigikogusse ja koos sotsidega uue valitsuse moodustavad.
Koos sotsidega on need liberaalid võimelised rahva põrandaprakku suruma ja siis on neid tõesti põhjust karta.
Hetk sellise ohu kõrvaldamiseks on peagi käes. Märtsi alguses tuleb minna valima keda iganes, aga mitte reffe ja sotse. See on ainus võimalus mitte langeda nende kehtestatud riigiterrori alla.
Kaasaja poliitiline olustik maailmas on selline, et üsna tihti on soov kutsuda nii mõnelegi riigijuhile ja valitsusele välja veterinaar. Nagu jonnakad lapsed trambivad erinevad valitsused jalgu ja jonnivad, samal ajal kui elu jätkumine planeedil maa järjest kahtlasem tundub.
Hiljuti kuulsin, et ERR lõpetas Jaan Tootseni kakskümmend kaks aastat kestnud saatesarja „Ööülikool" edasise edastamise oma kanalites Vikerraadios ja Klassikaraadios.
Tegemist oli ühega vähestest originaalformaatidest, mis oli ennast ammu tõestanud ja mille vastu oli püsiv huvi mõistusega kuulajaskonna seas. Kohalikud Eesti kultuurifunktsionäärid ja kultuuripoliitikud vajavad samuti teatud tervisekonsultatsioone, aga lõpuks, eks see räägi nende maitsest.
Poliitiline meelelahutus ei ole tavaline meelelahutus selle sõna tavamõistes. Poliitiline laval olemine on teinekord vaatajatele (rahvale) väga ohtlik. Poliitlaval esinejate möödalaskmised võivad lõppeda poliitetenduste publikule katastroofiliselt.
Tegelikult ei peaks inimesed teadma isegi neid kohti, kus poliitikud koos käivad, aga siis saavad poliitikud rahva kallal segamatult omavolitseda. Siinkohal ei maksa loota riigibürokraatidele, kes rahvast justkui poliitikute eest „kaitsevad". Kõik need tegelased – Euroliidu poliitkupjad ja kohalikud riigiametnikest bürokraadid on üks kamp. Nende vastu seista on üks võimalus – tõkestada nende tee moodustada valitsus.
Hea valija – ära usu sotsi tema naeratuse eest! Ära usu reffi tema ülbuse eest! Nii refid kui sotsid kannavad hõlma all piiki ja ulatades kodanikule käe, hoiavad nad teist kätt taskus, seal trääsa peites.