Schubert esineb ballil. Gravüür Sankt-Peterburgis ilmunud ajakirjast "Niva", 1899. Foto: Bigstockphoto

Kui kuulan kauplustes noorte sootute, hingetute ja põhimõtteliselt eatute mateeria tihedate klimpide ruigamist, tunnen, et mu mõõt on ammu täis. Peas aga hakkavad miskipärast just sellistel hetkedel mängima Schuberti valsid ning Chopini nokturni surematud helid.

Võin endale lubada kirjutada tõtt. Kohtudes kaasaegse Eesti tõelisusega – kui kuulan kauplustes noorte sootute, hingetute ja põhimõtteliselt eatute mateeria tihedate klimpide ruigamist –, tunnen, et mu mõõt on ammu täis. Kui räägivad sovjetikeeles „teenindajad“ või jorutavad poe ukse taga Kopli lumpenid, on see kõik oksendamiseni tuttav. Poeriiulite vahel aasivate kõurikute kiimane lalin ja kukehäälega väljahõigatud kiledahäälsed rööked on masendavad oma jätkusuutlikkuses.

Mis siis ikka. Elu on elu, valikut pole, ainult et enam ei taha. Ei taha näha ega kuulda seda igavest plebeide müra. Minu ümber askeldavad matsid, litsid, joodikud, pätid, vargad, kaabakad. Peas aga mängivad miskipärast just sellistel hetkedel Schuberti valsid ning tihti ka Chopini nokturni surematud helid.

Selline „sisemine raadio“ lülitus mul sisse esimest korda siis, kui avasin kuus aastat tagasi oma miniplastika kümnenda personaalnäituse Linnaarhiivis – seekord Vene armee sõdurid ja ohvitserid I maailmasõjas – ja pidin rääkima selle sõja sündmustest ja sellele järgnenud koletust kodusõjast, mis hävitas mu suguvõsa ja pillutas kolm põlve tagasi minu esivanemate perekonnad mööda maailma laiali.

Siis lülitusidki sisse Franz ja Frédéric. Sellest katastroofist toibumine käis mul, kes ma sündisin pool sajandit katastroofist hiljem, üle jõu. Ma ei ole hakkama saanud oma eluga ei sotsiaalses ega kogukondlikus plaanis. Ainus, mis on mulle jäänud peale seda, kui surid viimased „vanade aegade“ mäletajad ja kaduvate väärtuste hoidjad, on Schuberti valsid ja Chopini nokturnid. Ma ei taha midagi kuulda klassiteooriast ja klassivõitlusest, mind ei huvita progress ega regress. Ma ei usu edufilosoofiasse. Ainus, mis on jäänud ja lülitub automaatselt sisse selles postsotsialistlikus tagumikus, on siseraadio.

Kohatus ja mõttetus on need märksõnad, mis iseloomustavad minu iseolemist Tallinna iidsete müüride varjus. Mõttetus ja magnetiks olemine „aguli vägevatele“ ja „Kopli Kolladele“. Neist ei ole pääsu, nad jälitavad mind kuni hauakivini. Nad tunnetavad, kui erinevatest maailmadest me oleme. Plebeide viha on julm ja kõikehävitav… 

Kes on kangem üle valla
trilla tralla trilla tralla
eelnõu laua all või laual
rahvateener „ela kaua“!

Kui sõita püramiidist üle suure „saatuse teerulliga“ jääb sellest alles üks suur pannkook. See pannkook katab püramiidi alusega võrreldes tohutult suure territooriumi, kuid sellel „pannkoogil“ ei ole mitte kusagil mitte mingit kõrgust. Pannkook on igal pool ühteviisi madal. Ma eelistan alati pannkoogile püramiidi, kui asi puudutab ühiskondliku struktuuri ehk inimkoosluse koostoimimise mudelit. „Võrdsus, vendlus, vabadus“ on ülimalt kuritegelik ja kahjulik loosung. Amoraalne, eksitav ja mürgine üleskutse. Mitte keegi ei sünni iialgi teistega võrdsena ega ka sure võrdsena.

Parem üks kaotatud lahing kui lahingust loobumine. Tähtis on see lahing anda.

Ajal, kui revolutsioonihüdra on tõstnud oma pea ja pritsib mürki valimatult igas suunas, ajal, kui maailma ümberlõikajad on sööstnud viimasesse lahingusse, et purustada oma teel kõik see, mida möödunud sajandi koletud sõjad veel hävitada ei ole suutnud, ajal, kus ühelt poolt tungib peale islamiterrorism ja teiselt poolt ateism koos hedonismi ja ükskõiksusega on aeg asuda ringkaitsesse. Vanad ja ajale vastupidanud tõed ning valgele inimesele harjumuspärane elu peab alustama enesekaitsega.

Mäletan, kuidas üks filoloog hakkas kord märatsema, kui ütlesin millegi kohta „valge inimene saab aru“. See sõnaühend „valge inimene“ ajas ta marru. Õudne oli näha vananevat valget isendit, kes oma rassi sellisel määral vihkas. Nüüd on sellised igal pool oma lahingulipu püsti ajanud. Midagi ei ole parata, tuleb asuda kaitselahinguid andma. Võit ei tohi tulla loobumisvõiduna hübriidhumanoididele ja ebasportlikele, barbarite väljanägemisega androgüünidele. Parem üks kaotatud lahing kui lahingust loobumine. Tähtis on see lahing anda.

Ja jälle hakkasid mu peas mängima Schuberti valsid. Nagu tellitult, just siis, kui kirjutamine liiga emotsionaalsesse võtmesse läks.

Kõik, kes veel ei tea, kes on „valge inimene ja kuidas temaga võidelda“, hakkavad varsti tunda saama, mida võetakse ette valgete inimeste vaigistamiseks. 

Minult ei saa midagi võtta peale „roostes kalosside“. Vanad sõbrad on ammu kadunud. Sugulasi pole. Varandust ei ole ega saagi olla. Majasid, autosid ega raha ei ole. Tundub, et müün oma kannatusi , isegi mitte oma vaid oma kadunud esivanemate kannatusi. Seega soovitan kõigil „rahvatasujatel“ säästa oma annet millegi tõeliselt olulise kordasaatmiseks, selle asemel et…

Jälle hakkasid kostma valsihelid ja see rahustab mu külmanud hinge. Talv on tulemas. Talv tuleb üle elada. See on tõsine väljakutse. Eestil on kultuuriminister ja kultuuriministril on Eesti. Kõik oleks justkui korras, aga ma küsin: kus on „minu inimesed“?

Kus on need inimesed, kellega suheldes ei ole vaja karta verbaalset kuulipildujavalangut? Kes vastaks sellele küsimusele? Kus on kurva kodu? Need ja paljud muud küsimused jäävadki minu jaoks igavesti vastuseta aga… mul on Schuberti valsid…