Praegu kehtib lihtne reegel – parim kättemaks on edu ja hea elu. Heast elust tuleb tänases võitluses loobuda, kuid edust pole loobuda võimalik. Emotsioon tuleb allutada raudsele tahtele ja mäletada, et on asju, mis on tähtsamad kui elu, kirjutab Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.
Praeguse seisuga on näiliselt valimised võitnud ja USA presidendiks valitud Unlce Joe. (Muide, nii nimetasid USA omaaegne president Roosevelt ja Inglismaa peaminister Chrchill omavahelistes vestlustes NSVL juhti Jossif Stalinit.)
Tähtis ei ole niivõrd see, mida selline Onu Joe moodi mees endast kujutab, vaid see, kuidas tema valijad jalalt jalale hüppavad ja USA-s rõõmust boogie-woogie tantsu vihtuma hakkavad.
Kogu maailma liberaalse maailmavaatega inimesed vihuvad juba praegu nendega koos seda võidutantsu. Endine Eesti president teatas hiljuti avalikkuse ees ühes infoportaalis, et meie valitsus peaks nüüd hoidma oma tervist.
Ilvesel on ilvese südametunnistus. Iga Eesti Vabariigi kodanik peab ise otsustama, kas ta peab sedasorti hoiatusi kuulama või mitte. Sotsid nagu Nestor, reformierakondlased nagu Kallas ja teinegi Kallas on ammu kohaliku poliitilise ruumi oma agitatsioonidega nii ära täitnud, et isegi väärikas kirjataat Mihkel Mutt seda tuulutada ei suudaks.
Ma kutsun kõiki kodanikke, kes pooldavad traditsioonilist peremudelit ja maailmakorraldust, säilitama uues olukorras rahu ja väärikust. Jätke märatsemine liberaalidele, sotsidele ja multikultuuri toetajatele. Las kerstid ja marinad vilgutavad ja kiljuvad.
Las uued, isehakanud vabadusvõitlejad õõtsuvad Shaka Zulu rõõmutantsu rütmide saatel. Wolt ja Bolt sõidab ja toob kohale uue laari ökotoitu ning kõik jätkub vanal viisil edasi. USA-s toimuv kultuuriline allakäik on nende endi plutokraatliku poliitilise korralduse resultaat. Sellel kultuurilisel ja poliitilisel allakäigul on üpris pikk ajalugu.
Nägin hiljuti ühte omaaegset kohalikku tippfotograafi. Alkohol oli selle endise inimesega teinud oma laastava töö. Vaene mees jõi aastakümneid ja resultaat on selline, et inimest enam ei ole. On lihtsaim zooloogiline organism. Ka see on muide vaba valiku tulemus.
Paljude poliitikasse sukeldunud indiviididega toimub sama metamorfoos mis joodikutega. Lõpuks sööb see haigus (poliitika)indiviidi ära sama kindlalt kui alkohol joodiku. Mõlemat narkootikumi, nii alkoholi kui poliitikat ei tohi tarbida pikema aja vältel. Võin oletada, et alkoholi küüsist on mõni indiviid pääsenud ja kindlasti on ka poliitikamürgist mõni tugevam isik suutnud ennast terveks ravida, kuid tihti lõpeb pikemaajaline poliitikas tegutsemine isiku kui iseseisvalt mõtleva ühiskonnaliikme mahakäimisega. Eelmine Eesti president on selles mõttes elav näide.
Ameerika kultuuri austavad inimesed olid kurjuse impeeriumis – just nii kutsuti omal ajal NSV Liitu – selleks valguskiireks, kes ei lasknud kustuda lootusel, et kord see kurjuse impeerium laguneb ja „parteilise pingi" asemel saab inimene lihtsalt pingil jalgu puhata.
Tundub, et see unistus pingist, mitte „parteilisest pingist" on jälle kord aktuaalne. Sa ei tohi olla mõtleja, vaid pead olema õigesti mõtleja. Kuidas seda õigesti mõtlemist harrastada, näitavad sulle tädid ja onud ETV-st ja paljud teised paduliberaalsete mentorite tublid õpilased.
Punane agitatsiooniline propaganda ja „Nõukogude Eesti" elab meie riiklikus meedias ilusasti edasi. Kaadrid otsustavad kõik – nii rääkis üks kurjuse impeeriumi rajajaid eelmise sajandi alguses. Milline elujõuline idee. Kuhu need kaadrid nüüdki on jäänud.
Nimesid ajasid minu käest taga omal ajal KGB nuhid. Aatekaaslaste nimesid pressisid välja. Ma vaikisin. Kui ma vaikisin, siis miks ma peaks kartma praeguseid tädisid ja onusid. Ma ei vaata kõikide nende „vabadusvõitlejate" ja „täitsameeste" poole. Nimesid ma ei nimeta ka praegu. Esiteks ei tee ma kaabakatele reklaami ja teiseks on mul vastik neid nimesid trükkida.
Väärikus on kaup, mille kohale toomise tee on väga pikk ning raske ja mis rikneb teatud olukordades väga kiiresti. Seepärast tuleb hambad ristis kannatada neomarksistide ja uus-liberaalide pillerkaari ning jätkata nendega poliitilist võitlust külmavereliselt ja jõudu säästes.
Emotsioon on võitleja suurim vaenlane. Rikub õiget hingamist ja segab koordinatsiooni. Löök peab olema ette valmistatud vaenlasele varjatult ning antud välkkiirelt ja ootamatult. Konservatiivse kodaniku vaenlased on liberaalid, sotsialistid ja nende igat värvi sabarakud – rohelistest kollasteni ja punastest lilladeni.
Võitlus nendega saab olema väga pikk ja pole mõtet lasta enda emotsioonidel ennast nõrgestada. Ajad, kus lahingu võidu otsustas hulljulge otserünnak, on möödas. Praegu kehtib lihtne reegel – parim kättemaks on edu ja hea elu. Heast elust tuleb tänases võitluses loobuda, kuid edust pole loobuda võimalik.
Emotsioon tuleb allutada raudsele tahtele ja mäletada, et on asju, mis on tähtsamad kui elu. Sotsid võivad astuda üle minu surnukeha, kuid võita nad mind ei saa. Vastased poliitilises mõttes võivad küll rünnata, kuid muuta ja allutada minu raudset tahet ei saa nad iialgi. Võitlema hakkan ma alles siis, kui keegi ründab näiteks minu naist.
Võime kätte maksta on inimkonnal välja kujunenud tuhandete aastatega. Minul on see võime päritud esiisadelt. Väike Gruusia riik suutis seista vastu Pärsia, Türgi ja reetlike naabrite vallutusretkedele üle seitsme sajandi ja püsib tänaseni elus.
Ei ole üksi ükski maa! Eesti pole ka üksi, kui selle väikse maa rahvas kokku suudab hoida ja ei anna oma õigustatud ja Jumal poolt sisse seatud elukorraldust lihtsalt ilma lahinguta liberaalide Hüdrale alla kugistada.
Võitleme selle Eesti eest! Kasvõi ilma naabrite toeta. Poola ja Ungari on esialgu veel õigel poolel. Osa sakslasi loodetavasti ka. Koos on alati tugevam tunne.
Kõigi maade konservatiivid – ühinege!