Eesti praegune peaminister Kaja Kallas on andnud endast kõik, et sarnaneda kuvandile kuninganna Marie-Antoinette'ist, kellele on omistatud sõnad: kui rahval pole leiba, siis söögu nupsusaia. Kaja Kallase jaoks näivad inimesed olevat pelgalt tema suurejoonelise valitsemise statistid, kes naudivad teenimatult riigi hüvesid, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Revolutsioonieelse Prantsusmaa kuninganna Marie-Antoinette'i kohta ringleb lugu, et ta olevat soovitanud nälgival lihtrahval süüa leiva asemel briošši ehk nupsusaia: „Qu'ils mangent de la brioche".
Käesoleva artikli seisukohalt pole oluline, kas see lugu vastab ajalooliselt tõele – fraas esineb juba 1767. aastal ühes filosoof Jean-Jacques Rousseau teoses ning on omistatud kellelegi kõrgele printsessile. Saksa-Rooma keisri tütar Maria Antonia von Österreich oli siis alles laps. Kuid tegemist on seosega, mis on jäänud saatma hilisemat Prantsuse kuninga Louis XVI kaasat ning mis illustreerib nii valitseva eliidi kõrkust kui irdumist reaalsest elust.
Eesti praegune peaminister Kaja Kallas on andnud endast kõik, et sarnaneda sellele kuvandile Marie-Antoinette'ist – loomulikult mitte kindlasõnalise välispoliitika eest sõjaprintsessi tiitlit pälvides, vaid oma rahvale korduvalt üleolevaid, lausa mõnitavaid soovitusi andes.
Alles äsja soovitas Kaja Kallas palgatõusu küsivatele õpetajatele ebapopulaarset automaksu propageerida. Veidi hiljem vabandust esitades süüdistas Kaja Kallas sujuvalt kogu rahvast selles, et inimesed muudkui nõuavad temalt hüvesid ja ei taha maksta:
„Kogu seda eelarve korrastamise protsessi on aga selgelt ilmestanud kaks asja – mitte ükski ühiskonnagrupp ei toeta ühtegi maksutõusu ja samal ajal nõuvad kõik riigi väljaminekute tõstmist. … See frustratsioon, mis sellisest massiivsest survest tekib, viiski mind oma väljaütlemistes libastuma. Mõistke mind õigesti – see, mida ma tegelikult palusin ja tahtsin öelda, oli see, et kasvõi üks huvigrupp võiks vahel mõne toetava sõna öelda riigieelarve tulude poole parandamiseks. Kõik riigi kulutused – sealhulgas õpetajate palgad – tulevad maksumaksja taskust. Ja maksudebati käigus kerkinud pahameel näitab, et maksumaksja ei taha rohkem maksta."
Miks siis maksumaksjad nurisevad ja ei taha veel rohkem maksta? Vahest on põhjuseks viimaste aastate rohkem kui 20-protsendiline inflatsioon, ebanormaalsed hinnatõusud, inimestelt raha välja pressimine küll riigi, küll pankade, küll energiafirmade poolt? Paljudel inimestel pole enam raha igapäevase leiva jaoks, erinevalt poliitilisest eliidist ja hästi tasustatud ametnikest, kes saavad endale nupsusaia lubada.
Millele aga riik maksumaksja raha heldesti kulutab? Riik kulutab sadu miljoneid Rail Balticu nuriprojektile, Ukraina ja selle põgenike aitamisele, vohavale bürokraatiale ja üldsegi mitte oma rahva elujärje parandamisele. Vastupidi, näiteks suurperedelt võeti toetusi vähemaks.
Energiakriisi taustal ei olnud Kaja Kallasel oma rahvale muud sõnumit kui see, et tema pensionäridest vanemad ei vaja toetust ning kõige odavam elekter on säästetud elekter. Ehk kui ei jõua maksta, ei ole vaja ka elektrit tarbida.
Kui varem pidurdasid Reformierakonda mingil määral tema koalitsioonipartnerid, siis pärast 2023. aasta valimisi läks alles tõeliseks mölluks: ootamatult teatati tohututest maksutõusudest ja ka uutest maksudest. Kusjuures enne käskis peaminister lugeda oma huultelt, et maksud ei tõuse.
Muide, Kaja Kallase isa Siim Kallas – riigikogu liige ja endine Euroopa Komisjoni liige, pensionär, kes ei vaja toetust – kirjutas alles paar kuud tagasi, et automaks võiks olla kavandatust kõrgem, nii 1000 eurot aastas.
Reformierakonna vaates on rahvas tüütud maksukohuslased, kes tahavad nautida Reformierakonna hallatud riigi hüvesid, ent koonerdavad maksudega. Reformierakondlane Pärtel-Peeter Pere ütleski alles kuu aja eest Siim Kallast tsiteerides otse välja: panustama peab riigi hüvede nautimisse.
Kaja Kallase jaoks näivad inimesed olevat tema suurejoonelise valitsemise statistid, kes naudivad teenimatult riigi hüvesid. Kes ei kuula sõna, see tuleks ravijärjekorras tahapoole lükata või panna koguni trahvi maksma, nagu vaktsineerimisest keeldunute puhul. Kui paljud lihtsad inimesed ägavad röövelliku energiapoliitika all vaesudes, ärgitab Kallas neid vähem elektrit tarbima. Kui õpetajad küsivad palka juurde, purtsatab printsess, et enne hakaku nad rahva seas automaksu propageerima.
2021. aastal küsis temalt Vilja Kiisler: „Mõningad inimesed arvavad, et teil napib empaatiavõimet. Kui empaatiliseks te end ise peate?" Ja Kaja Kallas vastas: „Mul on just liiga arenenud empaatiavõime, vähemasti näitavad seda isiksusetestid. Test ütleb koguni, et minu empaatiavõime on äärmuslik."
Tabavalt on märkinud molekulaarbioloog Siim Pauklin: „Ei ole võimalik usaldada vassivat, manipuleerivat, kahepalgelist, nartsissistlikku peaministrit, kes asetab isikliku heaolu ning karjääriambitsioonid riigi heaolust kõrgemale. Mida kauem Kallas tagasiastumisega venitab ega lase peaministritooli küljest lahti, seda halvem kogu Eestile. Kahjuks ei ole Kaja Kallasel piisavalt tugevat iseloomu ega riigimehelikkust, et oma vigadest aru saada ning tagasi astuda, sest ta kahjustab Eestit.
Kallas on groteskne näide poliitikust, kelle moraalne kompass on vaid tema isiklik karjäär ja iseenda heaolu. Talle pole oluline, et küsitluste järgi sooviks ligi 70 protsenti rahvast ning ka Eesti president Kallase tagasiastumist. Sellega on Kallas viinud Eesti poliitkultuuri Põhjamaaga sarnanevast riigist ajas umbes 25 aastat tagasi postsovetlikuks korruptsioonihõnguliseks arengumaaks, kus rumalale lihtrahvale kehtivad ühed reeglid, kavalale äri- ja poliitringkonnale teised."
Kaja Kallas pidi riigi ajaloo esimese naispeaministrina olema moodsa, võrdse, tolerantse ja progressiivse Eesti kehastus. Eesti esimene naispresident Kersti Kaljulaid nimetas ta ametisse päikesetõusul – see pidi sümboliseerima uue ajastu algust pärast koledat EKREIKE pimedust. Kuid särava visionääri ja liidri asemel saime tujuka, valetava ja ennast imetleva Nupsusaia Kaja.
Halastamatu revolutsioon röövis keisritütrelt ja kuningannalt Marie-Antoniette'ilt tema kroonitud pea. Ka Kaja Kallas on muutunud tänaseks sisepoliitiliseks laibaks. Tal lastakse veel Stenbocki majas istuda, aga küllap mõeldakse juba tema väljavahetamisele, enne kui tüdimus Nupsusaia printsessist paisub pahameeleks kogu süsteemi vastu.