ERR-i juhatuse esimees Erik Roose Objektiivile: ajakirjanik ei tohiks olla ideoloogiatöötaja

ERRi juhatuse esimees Erik Roose. Foto: Scanpix

Rahvusringhäälingu pihta on langenud tugevad kriitikahoobid. Priit Pullerits heidab Postimehe veergudel “Aktuaalsele kaamerale” ette kallutatust, et mitte öelda otsest püüdu koalitsioonikõnelusi ühesuunaliselt mõjutada. Objektiiv küsis selgitusi ERRi juhatuse esimehe Erik Roose käest.

Pulleritsu artikli fookuses on pühapäevase AK stuudios ette loetud noorte murekirjad  Jüri Ratasele koalitsioonikõneluste senise arengu pärast. Pullerits leiab, et uudistesaade andis erapoolikult sõna üksnes neile, kes Ratast ründasid.

Vaadates kolmapäevast Johannes Tralla juhitud “Esimest stuudiot”, jättis sealgi halva maigu suhu ajakirjaniku ideoloogiliselt suunavad küsimused, mis ei andnud saatekülalisele Kadri Simsonile erilist vastamisvabadust.

KÜSIMUS: Kui adekvaatne on teie kui ERRi juhatuse esimehe jaoks kasvav kriitika Rahvusringhäälingu kallutatuse osas?

Erik Roose: Ma pean muidugi vastama, et ERR-i pole sarnaselt kritiseeritud ainult viimasel ajal. Seda on tehtud pea kogu ERR-i 12 aasta kestel, erineva sagedusega ja erinevate huvigruppide poolt. Meie eetikanõuniku (Tarmu Tammerk – LK) töölaud on täis eriti valimiste ajal ja muudel sarnastel, ühiskonda aktiviseerivatel puhkudel. Seega midagi ennekuulmatut selles vaates ei toimu.

Enamasti on rahulolematuid ideoloogilise paleti igalt küljelt, mis mõnevõrra nõrgendab kriitiliste väidete selgust parem-vasak skaalal.

Millega võib nõustuda on see, et ideaalis peaks ajakirjanik olema eetris sel moel, et tema enda hinnangud üldse välja ei paistaks. Et ta laseks auditooriumil ise otsustada erinevate maailmavaadete, seisukohtade ja valikute osas. Tuleb tunnistada, et mida tulisemaks lähevad vaidlused ühiskonnas, seda keerulisem võib olla intervjueerija töö ja mitte alati viimasel ajal pole kõik kukkunud välja nii nagu ideaalis tahaksime.

Samas jääb alati küsimus – kui vastaja (poliitik, ärimees, muu avaliku elu tegelane) otse-eetris väidab selgelt valet ning see on ajakirjanikule teada, siis kas saatejuhil on õigus auditooriumi sellest teavitada. Või vähemalt näidata ära, et väide on vastuolus tegelikkusega. Siin lähevad arvamused vist lahku.

Kuid korrektne ajakirjanik peab vastuväite või pigem täpsustava küsimuse esitama moel, et ta näitab alternatiivseid, faktikontrolli läbinud seisukohti. Mitte omaenda arvamusi.

ERR-i eetikanõuniku täiendavast, veelkordsest tähelepanujuhtimisest oma kolleegidele võisite hiljuti lugeda. Nagu teie, loen ka mina erinevaid artikleid. Soovitan siis vastu – lugege ise lisaks Peep Pahvi, Kaire Uuseni, Martin Mölderi – kui tuua vaid mõned näited – viimaseid seisukohavõtte. Need näitavad, et keerulistest asjadest suudavad head ajakirjanikud ning hea lastetoaga isikud ilma hüsteeriata kirjutada.

Tahaksin väga loota, et peale viimaste päevade erutusseisundit saame üha enam vaadata, kuulata ja lugeda rahulikku, pingete kruvimist vältivaid ja konstruktiivseid lahendusi otsivaid lugusid. ERR-i juhtkond püüab omalt poolt anda selleks samuti parima.

KÜSIMUS: Pulleritsu teine arvamus väidab, et ajakirjanike kasvav sõjakus ongi läänemaailma universaalne trend. Klassikalise ajakirjaniku kui neutraalse infovahendaja rolli varjus tegutseb üha enam erapoolikuid ideoloogiatöötajaid. Kas olete päri?

Erik Roose: Kui te küsite minu seisukohta, kas ajakirjanik tohib olla ideoloogiatöötaja, siis vastus on loomulikult ei. Selleks, et ERR oleks võimalikult tasakaalukas, tegutseme kogu aeg. Pingelisematel hetkedel muidugi suurema intensiivsuse ja tähelepanuga.

Mitte, et see oleks õigustus, aga julgen siiski väita, et võrreldes mitmete kommertsmeedia kanalitega on ERR suutnud jääda oluliselt rahulikumaks. Vastupidine väide oleks lihtsalt vale. Näiteid võib leida palju, aga nende nimetamine poleks minust soliidne, leiate need juhtumid ja propagandaga laetud tegelased ka ise üles.

Kui Eesti erameedia leiab, et talle sobib enam näiteks Rootsi meediapilt, kus kaks suuremat päevalehte on juba aastakümneid toetanud avalikult teatud ideoloogilist tiiba, siis on see nende õigus. Mina seda isiklikult heaks ideeks ega valikuks ei pea ja usun, et meie senine, neutraliteeti vähemalt üritav versioon on parem. Muide, nii demokraatia jaoks kui äriplaanina.

Loomulikult on selge, et nii nagu riigi peaminister või president on kõigi Eesti inimeste riigijuht, nii on ka ERR kõigi Eesti inimeste ajakirjandus. Ja seetõttu on meil oluliselt suurem vastutus, kui mistahes teisel, kasumit taotleval väljaandel. Ning seda on igal eesti inimesel ka õigus nõuda ja eeldada.

Minul isiklikult pole selles vähimatki kahtlust ega moraalset konflikti. Kuidas kõigi kolme institutsiooni puhul selline olukord ka päriselt saavutada, on hea küsimus. ERR-i juhtkond püüab igatahes teha oma parima (mis mõnikord 100 % ei õnnestu…).

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!