Eesti haridus- ja teadusministeerium sõdib maagiaga ja erialaekspertide abiga üritatakse õpetada robotitele selgeks "vihakõne" nõiduse tuvastamine, kirjutab Karol Kallas.
Haridus- ja Teadusministeerium kuulutas möödunud aasta novembri lõpus teadus- ja arendustegevuse programmi „Eesti keeletehnoloogia 2018–2027" raames välja viis avatud konkurssi, millest ühe tulemuseks peaks olema „vihakõne korpuse loomine". Täpsemalt soovitakse luua algmaterjal, millega keele- ja sõnavabaduse ohjamise roboteid õpetatakse tundma ära "vihakõnet".
Mis elukas on "vihakõne"?
"Vihakõne" on maagiline mõttekonstruktsioon, mis elab ainult progressiusulahku kuuluvate inimeste peades.
Merriam-Websteri sõnaraamat selgitab "vihakõne":
"Kõne, mille eesmärgiks on isiku solvamine ja alandamine mingi tema tunnuse, nagu rass, seksuaalne orientatsioon, religioon, rahvus või puue alusel."
Oxfordi inglise keele sõnaraamat kirjutab järgmist:
"Kõne või kirjutis, mis ründab või ähvardab konkreetset gruppi inimesi, seda eriti nende rassi, religiooni või seksuaalse sättumuse põhjal."
Eesti Inimõiguste Keskus soovitab "vihakõne" asemel kasutada hoopis sõna "vaenukõne" ja selgitab seda:
Vaenukõne soodustab vihkamist või vägivalda isikute või gruppide vastu mingi tunnuse või omaduse alusel. … Vaenukõne ehk vaenu õhutamine on mõiste, mida kasutatakse sageli, ent mitte alati ei saada sellest ühtmoodi aru. Tegemist on kontseptsiooniga, mille osas puudub ka rahvusvaheliselt ühene konsensus. See on keeruline ja erinevaid arvamusi tekitav küsimus, mida erinevad õiguskultuurid ja jurisdiktsioonid käsitlevad erinevalt.
"Vihakõne" näideteks on väited, et inimeste sugu pole võimalik muuta; ülevaated, kuidas Pakistani päritolu moslemimehed korraldasid Ühendkuningriigis valgete alaealiste tüdrukute kallal kümnete tuhandete ohvritega vägistamisdžihaadi ja mõistmine, et suurema osa "kolmandatest riikidest" pärit sisserändajatega pole läänemaades mitte midagi peale hakata.
"Vihakõne korpuse" lähteülesanne
Haridus- ja teadusministeerium kirjutab "vihakõne korpuse loomise" lähteülesandeks:
"Eesmärk on luua eestikeelse vihakõne tuvastaja treenimiseks vajalik treeningandmete korpus. Eesti keele jaoks on varasemast olemas binaarse liigitusega 31 miljoni kommentaariga korpus, teemasse sobituvad ka valentsikorpus ja emotsionaalse kõne korpus, ent need ei kata vajalikku mahtu või materjali. Projekti käigus valmivasse korpusesse tuleb koguda muu hulgas värskemaid, ka käesoleva aasta andmeid ning andmeid eri laadi infokanalitest. Lisaks binaarsele liigitusele tuleb luua spetsiifilisem märgenduskiht vihakõne sisuliseks kategoriseerimiseks."
Lühidalt on loodava "korpuse" eesmärgiks robotite treenimine. Robotite "vihakõne" tuvastamisel pole muud eesmärki kui tsensuurimasina loomine. Sõnavabadus on demokraatia alus ja "vihakõne" keelustamine kahjustab põhiseaduslikku riigikorda. Seda eelkõige põhjusel, et see põhineb "teatud gruppi kuuluvate inimeste" tunnetel ja usul sõnamaagiasse.
"Binaarne" korpus kujutab endast hea-halb liigitusega ajakirjandusest võetud kommentaaride kogu.
Valentsikorpus koosneb "Postimehe" artiklite ortograafilistest lõikudest, mille emotsionaalsuse (positiivne, negatiivne, vastuoluline, neutraalne) on määranud lugejad. Korpuse märgendid näevad välja järgmiselt: ARVAMUS, http://arvamus.postimees.ee/1001524/jarmo-makela-miks-venemaa-soomet-kiusab/,1,negatiivne, "Eelmise aasta detsembris avaldas Venemaa välisministeerium oma esimese inimõiguste raporti. Selles pole juttu Venemaa territooriumil elavate kodanike inimõigustest ega nende rikkumisest – sellist raportit Venemaa ametnikelt niipea ei tule. Jutuks on rikkumised, mis on ametnike arvates saanud osaks Venemaa kodanikele välismaal."
Selliseid kandeid on valentsikorpuse tabelis, mille saab alla laadida eespool osutatud leheküljelt, kokku 4088.
Kui "vihakõne" treeningmaterjali hakkavad koostama progressiusulised, "vihakõnesse" uskuvad inimesed, siis sellise korpuse peal treenitud robotid usuvad progressi ja sõdivad Eesti põhiseadusega. Lähteülesanne tingib, et erapooletut "vihakõnekorpust" pole võimalik luua.
Usk "vihakõnesse" on usk nõidumisse
Eesti keele seletav sõnaraamat kirjutab "nõiduse" kohta:
"[Nõidus on] kujutelm, et eriliste võimetega inimene, nõid suudab oma hingejõuga v. teatavate toimingute ning vahenditega mõjustada kaasinimesi, loodust ja üleloomulikku maailma."
"Maagia" kohta arvab EKSS:
"Nõiakunst, mis seisneb kellegi v. millegi üleloomulikul teel, mitmesuguste toimingute ja loitsudega mõjustamises."
Inimõiguslased arvavad, et "kõige hirmsam on, et vaenukõne õhutab sallimatust ja vägivalda, …".
Ingliskeelses keeleruumis on saanud progressiusu aktivistide mantraks "words are violence" ehk "sõnad on vägivald".
"Sõnad on vägivald" väide osutab progressiusu käes kannatavate inimeste ajuhaigusele, mis sunnib neid uskuma nõidusesse.
Loitsud ja "vihakõne" tähendavad sõnu. Ergo, osutab seisukoht "sõnad on vägivald" progressiusu käes kannatavate inimeste ajuhaigusele, mis sunnib neid uskuma nõidusesse. Selliste inimeste arust hakkab teatud nahavärvi või seksuaalse sättumusega inimestel halb, kui keegi kasutab oma tekstis "mustu" asemel sõna "neeger" elik "transu" asemel "libasooline".
"Varesele valu, harakale haigus" – on Eesti üks tuntumaid loitse – ja kui need asjad nii toimivad, siis mis põhjusel inimestel Covidi süste ja Karmen Jollerit üldse vaja läheb?
Kui teatud sõnad teatud omadustega inimeste suus on "vihakõne", millega peab võitlema, siis tähendab see apartheidi.
Samuti tuleb juhtida tähelepanu, et sõnadel "libasooline" ja "mustu" puudub Eesti kõnekeeles konkreetses kontekstis igasugune tähendusväli. "Mustu" on teatud piirkonnas levinud veise nimi ja "liba" toob eelkõige meelde libahundid-rebased ning kooljad. Kui sellistele sõnadele omistatakse negatiivne tähendus ainult selle tõttu, et neid kasutab mõni konservatiivne ajakirjanik, siis võetagu ometi aru pähe – kellegi arvamus ei tee mitte kellestki nõida. Kas kuidagi paremini kõlab "black person/must inimene"? "Libasoolise" asemel võib samuti vabalt kasutada sõna "üle-", "taga-" elik "läbisuguline", mida eesliide "trans" täpsemalt Eesti keeles tähendab. Või teistpidi: kui teatud sõnad teatud omadustega inimeste suus on "vihakõne", millega peab võitlema, siis tähendab see apartheidi. Mingit laadi veendumustega inimeste, näiteks kristlaste, ühiskonnas osalemise piiramist. Mis kolmandat pidi on "vihakõne" algse eesmärgi – teatud gruppide suhtes alandava kõne ära hoidmise vastane.
"Vihakõne" nõiduse välja juurimine ei aita mitte millegi vastu, vaid teeb inimesed lolliks
Järmiseks suureks probleemiks on asjaolu, et usk "vihakõnesse" – nõidumisse – on otseselt seotud kõne uuskeelestamisega. Uuskeelne sõna "gei" tundub kadasakslikult peen, aga "omasoomaias" kasutamine on juba "vihakõne" ja "omasooiharate" inimeste "väärikust" alandav.
Pöördume uuskeele eksperdi, George Orwelli raamatu "1984" tegelase Syme'i poole, kes on ametilt uuskeele sõnaraamatu koostaja. Syme räägib Winstonile:
„Kas sa ei mõista, et uuskeele eesmärk on ahendada mõtlemise piire? Lõpuks me muudame mõtteroima sõna otseses mõttes võimatuks, sest puuduvad selle väljendamiseks tarvilikud sõnad. Kõiki mõisted, mida vaja läheb, väljendatakse ainult „ühe" sõnaga, mille tähendus on rangelt piiritletud ja mille kõrvaltähendused on kõik kadunud ja unustatud. Üheteistkümnendas trükis me ei ole enam kuigi kaugel sellest eesmärgist. Aga see protsess jätkub veel kaua pärast seda, kui sina ja mina oleme surnud. Iga aastaga väheneb sõnade hulk ja kitsenevad teadvuse piirid. Muidugi pole ka enam praegu mingit põhjust mõtteroimareid vabandada. See on lihtsalt enesedistsipliini ja reaalsusekontrolli küsimus. Aga lõpuks kaob vajadus sellegi järele. Revolutsioon on täielik, kui keel on täiuslik. Uuskeel on ingsots ja ingsots on uuskeel."
Lühemalt: uuskeel – vihakõne keelustamine – ahendab mõtlemise piire, "vihakõne" kõrvaldamise eesmärgiks on reaalsuse kontrollimine ja mida rohkem "vihakõne" keelamises edu saavutatakse, seda lähemal ollakse progressiususekti soovitud uuele maailmakorrale.
Lõpuks – kui inimesed on lõplikult lollid – "muudetakse mõtteroim võimatuks". Ehk, inimesed pole võimelised enam "valesti" mõtlema. Näited tänasest elust: allakirjutanu on ise lugenud sotsiaalmeedias ühe inimese kommentaari, mille mõte oli järgmine: "Kui ma loen sõna "omasooihar", siis mina seda teksti enam edasi ei loe." Samuti Praxise seisukoht: "Juhime tähelepanu, et mõiste „soomuutjad" ei ole käibel."
Orwell on pannud säherduselegi asjale nime, mis eesti keeles on tõlgitud "roimstopiks". Emmanuel Goldsteini "Oligarhilise kollektivismi teoorias ja praktikas" kirjutatakse:
"Roimstopp tähendab võimet otsekui vaistlikult peatuda iga ohtliku mõiste künnisel. See sisaldab ka oskust jätta tähele panemata analoogiaid, lasta kõrvust mööda loogikavigu ja mõista valesti kõige lihtsamaid argumente, kui need on ingsotsile [Okeaania uuskeele ja riigiusu nimi] vaenulikud, ja tunda igavust või vastumeelsust, niipea kui mõni mõttekäik võiks viia ketserlikku suunda. Roimstopp on lühidalt öeldes kaitsev lollus."
"Vihakõne"/keelatud sõnade keelekasutusest välja rookimine on "kaitsev lollus".
"Vihakõne"/keelatud sõnade keelekasutusest välja rookimine on lühidalt "kaitsev lollus". Mõeldagu näiteks roimstopi kontekstis roheülemineku peale. Päris suur jõuk inimesi nõuab ja lubab "kliimaseaduse" vastuvõtmist. Seda hoolimata asjaolust, et kuigi täna katkendlikud energiaallikad (tuugenid ja päikesepaneelid) ei suuda tagada Eestile tõhusat elektrivarustust, siis viidatud jõugu väitel suuremate tuule- ja päikeseparkide ehitamine lahendab kõik energiapuuduse ja kalli elektri probleemid. Roheideoloogia, mis aitab progressiususektil ehitada uut maailmakorda, on puhtakujuline "oskus" jätta tähele panemata analoogiaid–mustreid, lasta kõrvust mööda loogikavead ja mõista valesti kõige lihtsamaid argumente, kui need on rohe- ning progressiusu vaenulikud. Riigikogu valimistel kandideerib vähemalt neli parteid, mis lubavad "kliimaseaduse" vastuvõtmist.
Kes aru saab, siis vihakõne keelustamises ja "roimstopis" kehastub satanistlik soov võtta Eevalt õun ära. Keerata senine maailmakord pea peale. Inimeseks olemine, eriti tarkuse taotlemine, tähendab kurja tundmist.
"Vihakõne" keelamine on kadakasaksluse juurutamine
Kõigele lisaks tähendab "vihakõne" Eesti keele, kultuuri ja inimeste alandamist. See on puhtakujuline kadakasaksluse juurutamine, kui võõrsõnad on kuidagi paremad kui meie enda keele mõisted. Kui Eesti keele jaoks võõras sõna "gei" on "õigem" sõna kui "omasoomaias" või "transseksuaalid" parem kui "libasoolised", siis võib eesti keele ambitsioonid teadus- ja kultuurikeelena kohe maha matta ja minna kohe üle mingile "estishile". See toimub ilmavõrgu ja nutiseadmete toel nagunii ning "teaduse" varjus soovitakse seda veel robotitega võimendama hakata.
"Kaitsva lolluse" leviku kohta võib tuua näiteid elust enesest. Alates Avatud Eesti Fondi asutamisest ja kohaliku MTÜ-tööstuse rajamisest on Eesti ametlikku kõnekeelde sisestatud ohjeldamatult uuskeelseid sõnu. "Geid", "lesbid", "transud" ja "afroeuroopalsed" on ainult mõned näited. Uuskeele teine pool on seniste sõnade tähendusvälja hävitamine, mille üheks kõige karmimateks näideteks on "inimõigused" ja "väärtused". Koroovaaja apartheidi ja inimeste füüsilise ning vaimse vägistamise ajal ei teinud ükski MTÜ-tööstuse "inimõiguslane" sellise apartheidi vastu ühtegi piuksu. Uuskeele "väärtused" tähendavad täna kõike muud kui kõrget moraali, iseloomukindlust ja loomuõiguse järgimist.
Samuti on uuskeele juurutamise kõrval igati "loomulik" areng, et koos sellega hävib inimeste funktsionaalne lugemisoskus. Järjest vähem ülikooli jõudvaid inimesi saab loetud tekstist aru ja/või on suuteline pikemaid tekstimahte omastama.
Robotitele "vihakõne" tuvastamise õpetamine on kunstteadvuse täiustamise eesmärgi vastane.
Eesti kultuurikeel on keskmisest iroonilisem ja sarkastilisem. Vene võimu ajal haridust saanud inimesed oskavad suuremas osas "ridade vahelt lugeda" ja viisakate sõnadega (semantiliselt) kurjasti öelda. Paljud noored täna enam irooniast ja sarkasmist aru ei saa ehk on kaotanud funktsionaalse lugemisoskuse/kõne funktsionaalse tõlgendamise võime. Küll aga on värskemate põlvkondade seas meil üha rohkem libasoolisi isikuid, kliimaaktiviste ja sotsiaalse õigluse sõdalasi.
Ehk vihakõnekorpuse loomine on "tühi töö ja vaimu närimine", mis teeb lolliks nii robotid kui inimesed, kelle kallale need lahti lastakse. Robotitele "vihakõne" tuvastamise õpetamine on kunstteadvuse täiustamise eesmärgi vastane.
(Kes ei saa sõnast "kadakasooline", vabandust "kadakasakslane", aru, siis see tähendab tühist ja naeruväärset inimest.)
Lõpetuseks ärgu saadagu allakirjutanust valesti aru – nagu inimeste ajaloos tehtud rumaluste uurimisest on alati kasu, nõnda on kasulik ka "vihakõne" totalitaristliku kontseptsiooni taga oleva ideoloogilise ja keelelise mehaanika selgeks tegemine, mis ehk aitab tulevikus selliseid vigu vältida. Tänane Eesti ja Euroopa Liidu nomenklatuur ning bürokraatiaaparaat selle meeletu väljundiga annab sellisteks uuringuteks ohjeldamatult materjali. Kunstteadvuse võiks hoopis selliste asjade kallale ässitada, kõigil hakkaks ilmselt palju parem.
…
Vihakõnekorpuse loomise pakkumised pidi esitama Eesti teadusinfosüsteemi (ETIS) kaudu kaudu hiljemalt lõppenud aasta 19. detsembriks.
Taotlusi hindab riikliku programmi „Eesti keeletehnoloogia 2018–2027" nõukogu, kaasates vajadusel eksperte. Nõukogusse kuuluvad:
- Martin Eessalu – esimees, Haridus- ja Teadusministeerium, teadusosakonna peaekspert
- Andero Adamson – aseesimees, Haridus- ja Teadusministeerium, keeleosakonna nõunik
- Keaty Siivelt – keeletehnoloogia avalikus sektoris rakendamise spetsialist
- Miia Mänd – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, riigi infosüsteemide osakonna juhataja
- Arvi Tavast – keeletehnoloog
- Jan Willemson – Cybernetica AS, vanemteadur
- Kristel Uiboaed – keeleteadlane