Kui "meediavabadus" tähendab tsensuuri, siis ainukene, mis väga lühikese aja järel järele jääb, on ainult tsensuur, kirjutab Karol Kallas.
Iga kord, kui ma kuulen, kuidas mingid raagrebased ja jaurovad jauravad midagi ajakirjandusvabadusest, hakkab minu terve mõistus oigama – no ei suuda enam! Kuidas inimesed saavad olla nii rumalad?!
Siinkohal ei hakka taas pikemalt seletama, miks ma nii arvan – kolm aastat tagasi kirjutasin ühe arvamusloo "Olukorrast ajakirjanduses ehk miks kõik käib alla".
Küll aga tahaks korrata ühte aluspõhimõtet: kui me peame kartma välisriigi propagandat, siis tuleb vaadata esimese hooga meie koolisüsteemi, mitte Vladimir Putini poole. Kui me peame tundma hirmu välisriigi propaganda ees, siis tuleb karta nõtra haridust, mitte Sputnikku.
Mis teeb meie hariduse nõdraks? Rumalus, väärastunud "õiglus" ja lapsi lolliks tegev ajupesu! Looduses ei ole sada sugu ja "abieluvõrdsus" ei ole ühiskonna alustala. Positiivne diskrimineerimine on igas vallas ühiskonna lõime jaoks saatanast ja moraal selle kümne käsu mõttes tähendab ka tugevat kaitsetahet. Olenemata sellest, mis teavet "Tänane Venemaa" või "Xinhua" eetrisse külvavad. Putin on teabesõja juba võitnud, kui teda peab tsenseerima.
Kui ma näen kuskil jälle kellegi jaurova, või raagrebase kommentaari, kuidas "väärteabele tuleb ligipääsu piirata", siis ma küsin endalt: miks inimesed sellist rumalust külvavad? Keelatud vili on alati magus ja ma mäletan aega, kui kaugetel kaheksakümnendatel pea kogu minu tutvusringkond luges "Eesti rahva kannatuse aastaid". Järgnevad raamatud polnud küll keelatud, aga midagi ehk mingite asjade kohta näitab, et "Dekameron" ja "1001 ööd" said juba algkoolis läbi loetud.
Seda enam võib küsida, olles täiesti kindel, et raagrebased on lugenud läbi "1984", siis kuidas nad saavad millegi tsensuuri laadsegi kehtestamisest rääkida? Mis urrima "infosõda"? Alustame näiteks sellest, et lõpetaks oma lastele kognitiivset dissonantsi tekitava "mitmekesisus, kaasamine ja õiglus" (DIE) süsteemse ajupesu. Nii kaua kui Putin saab Lääne kallal ilkuda, kuidas see ennast saja soo, blõmmluse ja lääneilma päris väärtuseid põrmustava hariduse "dekoloniseerimisega" hävitab, pole mõtet rääkida ka võidetavast infosõjast. Nii kaua kui hariduse alusmüüriks ei saa ülenisti Ratio Studiorum, pole mõtet rääkida ka koolihariduse "uutesse kõrgustesse" tõstmisest – see käib alla ja jääbki alla käima.
Teiselt poolt, kes natukenegi viitsib süveneda tsensuuri toimimise süsteemi, siis saab ta aru, et kui midagi hakatakse ühest otsast tsenseerima, siis jääbki lõpuks alles ainult nomenklatuuri poolt ametlikult heaks kiidetud ja inimeste räige ajude loputamise huve teeniv väärteave.
Seda enam, et Euroopa Liidu tänane propaganda on puhas Orwell. Terve Euroliidu süsteemi progressiusklike jõuk kiunub "õigusriigi põhimõtetega" üdini demokraatlike Ungari ja Poola kallal, samas kui jäetakse täiesti tähelepanuta, kuidas maffia on üle võtnud Itaalia – ja terve Euroopa Liidu – põgenikeäri, kuidas Euroopa Liitu (nagu ka HUI ÜROd) valitseb progressiusklike ja islamistide ebapüha liit, kuidas enamuses Vana Euroopa riikides ei saa rääkida vabadest valimistest, kus saaksid võrdsetel alustel osaleda konservatiivid.
Euroopa Liidu suures tsensuurihimus ja meie "meediaekspertide" selle peale saba liputamises pole midagi imekspandavat – Euroopa Liit on üdini HUI (hea uue ilma) projekt ja nii nagu leidis Trotski, saab uut ilma ehitada ainult uue inimesega ja uut inimest ei saa luua ilma ajupesuta. Ajupesurevolutsioon peab olema permanentne ja selleks on vaja permanentset tsensuuri. Üks progressiusk kõik!
Esimene ja paraku väga oluline kaitsevall – peavoolu/korporatiivne ajakirjandus – on juba langenud. Meediamajad (või oleks õigem öelda meedialaudad) on normaalsete inimeste vastu ja progressiusufanaatilise nomenklatuuri poolt. Peavooluajakirjandus on pea läbi ja lõhki äärmusvasakpoolne ning ajakirjanikud, kelle puhul oleks normaalne – ja moraalne – oodata, et need seisaksid koos rahvaga koroovatürannia vastu püsti aetud barrikaadidel, määgib suuremas osas kaasa hoopis apartheidirežiimi kehtestanud nomenklatuuriga.
Või kolmandat pidi – riik langeb siis kui see on sisemiselt mäda ja tsensuur võimendab ainult roiskumist.
Ülikoolis kunstiteaduse algkursusel rääkis professor Jaak Kangilaski, et kunstis on ainult üks tabu ja see on pedofiilia. Tänaseks muidugi on aeg paraku "edasi liikunud", kuid see on teemade piiramise mõistes hea alustala. Moraali poolelt vaadates, siis võiks ehk lastest pornograafiagi võimalikult eemal hoida. Ülejäänud peaks olema vaba maa, kus igaüks saab oma järelenägemise järele ringi uidata. Jah, olles katoliiklane, leian ma, et inime peaks saama soovi korral soetada omale mõne LaVey raamatu. Nagu pean ma meediavabaduse mõttes satanismiks arvamust, et inimene ei tohiks vaadata NTVd.
Kui Eesti tahab võita infosõda, tuleb taastada inimeste funktsionaalne lugemis- ja kirjaoskus. Ehk üldse inimesed uuesti lugema panna – aju on muskel ja lugemine, mitte videote vaatamine, ega taskuhäälingu kuulamine, on selle treenimiseks kõige parem vahend. Ühiskond, mis ei loe raamatuid, on vaimselt nõder ja ajupesualdis. Mitmekesine teave on nagu mineraalid ajumullas. Kui aju ei saa mineraale, siis võib seda võrrelda maitsetu Hollandi tomatiga. Igaüks peaks saama aru, et päris tomatid on paremad kui tilga otsas kasvanud marjad. Paraku Euroopa Liit, meie nomenklatuur, suured m-laudad ja raagrebased seda ei taha. Need tahavad meist meie surematu hinge välja juurida ja asendada selle tilga otsas elava "uue inimesega".
Ja kindlasti pole Euroopa Liidu progressiusu ajupesu kuidagi parem kui Venemaa – või Hiina – oma. Kuigi viimane, kui ilusad pildid välja arvata, on suhteliselt piinlik.