Karol Kallas: lõpuks ometi elagu Brexit!

Briti konservatiivide uus liider ja Ühendkuningriigi uus peaminister Boris Johnson. Foto: Scanpix

Ühendkuningriigi ja Boris Johnsoni ees on valla uus ja paljulubav maailm. Sellest on järgmistel Euroliidust minejatel palju õppida, sest tänasel Head Uut Ilma ehitaval kujul on Euroliit ennast ammendanud, olles pealegi võimetu muutuma, kirjutab Karol Kallas. 

Theresa May valitsus oli vandenõu demokraatia vastu! Ühendkuningriigi inimesed valisid Brexiti. Õnneks May vandenõu ebaõnnestus ja riigil on uus aktiivne peaminister, Boris Johnson, kes lubab Brexiti saja päevaga ära teha.

Brexit paljastas hästi Euroopa Liidu totalitaarse palge – alustades sellest, kuidas Komisjoni president enne Brexiti hääletust Ühendkuningriigi inimesi hääletama õpetas ja lõpetades sõna otseses mõttes koolikiusamisele sarnaneva ahistamisega, mis saareriigi eelmist peaministrit Theresa May’id ametisolekul saatsid. “Neid seal” Brüsseli pimedates klaaspaleedes tavalise inimese arvamus ja demokraatia ei huvita. Pööbel peab õigesti valima. Kasvõi mitu korda, kui esimese korraga välja ei tule.

Euroopa Liit oma Hea Uue Ilma (HUI) kurjusest läbi imbunud manipulatiivse käitumise ja idiootselt ebademokraatliku suhtumisega oleks pidanud demokraatia ülevuse peale kasutama võimalust vaikida. Oleks pidanud austama rahva vaba valikut ja koostöös saareriigiga otsima mõlemile parimaid kokkuleppeid.

Mis tegelikult toimub? Viimased kolm aastat on nii Ühendkuningriigi inimestele kui meile eestlastele seletatud kui rumala otsuse britid referendumil langetasid. Aitäh, demokraatia on rumal, saame aru.

HUI eurokraadid ja neid toetav nomenklatuur oma ülbuses on osutanud demokraatiale teene. Maskid on maha kistud. Euroliit on totalitaarne impeeriumi ehitamise projekt ja rahvusriigid “düstoopia”.

Here comes Boris!

Ühendkuningriigi uut peaministrit, 1964. aastal sündinud Boris Johnsonit võib isiksusetüübilt võrrelda Igor Gräziniga. Ta võib olla kloun, kuid temas on midagi, mis lubab tal tõusta poliitikataeva seniiti.

Oma karjääri alustas Boris ajakirjanikuna, 2001. aastal sai temast parlamendiliige, 2008. aastal Londoni linnapea, 2016. aastal riigi välisminister ja 24. juulil kinnitatakse ta Ühendkuningriigi peaministriks.

Boris ei ole üheselt mõistetav inimene. Ta on konservatiivse Tooride partei liige, kuid toetab kohati vägagi liberaalset maailmavaadet. See võib olla põhjuseks, miks ta suudab lummata inimesi kogu poliitiliselt maastikult.

Mis on aga kindel – Boris võib paista klounina, kuid ta on seda tüüpi kloun, kellest ei saa aru, kas ta teeb nalja või mängib vaatajatega. Oma karjääri jooksul on ta suuremas osas teinud pigem siiski viimast. Brüsseli HUIkraatidel on tema taltsutamine kui mitte päris võimatu, siis vähemalt väga keeruline. Pigem võimatu, sest peaministriks sai ta Brexiti lubadusega “do or die” – teen ära või “suren”. Inimene on oma karjääri Brexiti külge riputanud.

Viimaste aastate uudiste põhiteemaks on väide, et Brexit on Ühendkuningriigile kahjulik. Kindlasti siis, kui tehakse valesid otsuseid ja antakse Euroopa Liidule liialt järele.

Milline on olukord tegelikult?

Ühendkuningriik on maailma rikkuselt seitsmes riik. See on Rahvaste Liidu (Commonwealth) osa. Rahvaste Liitu kuuluvad maailma suurimad majandused Austraalia, Kanada ja India.

Maailma suurima majanduse USA president Donald Trump on lubanud Ühendkuningriigile peale Euroliidust lahkumist “väga head majanduskokkulepet” ja tänaseks on juba teada, et Donald ja Boris kohtuvad enne Brexitit kolm korda.

Theresa May ilmutas Brüsseliga läbirääkimistel sihikindlat saamatust. Isegi nii hullumeelset, et sõlmis Brüsseliga lepingu, mis võttis Ühendkuningriigile kohustuse maksta Euroliidule üle kolmekümne kuue miljardi euro lahkumishüvitist. Täiesti jabur, sest Brexiti üheks lubaduseks oli, et Ühendkuningriik ei pea enam Brüsseli eurokraate toetama. Õnneks ei saanud see lepe parlamendi heakskiitu – kuigi käesolevale pseudodemokraatia ajastule omaselt üritas May seda läbi suruda mitu korda ja selle nurjumise tõttu ta ka tagasi astus.

Ühendkuningriigi eliidile on Brexit üdini vastukarva. Selle vältimiseks on nad käivitanud “hirmuprojekti” (ing.k. Project Fear), mis peab näitama, kui halb kõik olema saab, kui UK peaks Euroliidust lahkuma ja veel hullem, kui see toimub ilma leppeta. Majandust ootab hirmus tagasilöök, inimesed jäävad nälga ja kõik suurfirmad kolivad riigist minema.

Kui lahkumine toimub ilma leppeta, siis kõige halvemal juhul peab Ühendkuningriik hädade leevendamiseks laenama esimese aasta jooksul lisaks mõne protsendipunkti ulatuses riigieelarvest. See on muidugi suur summa, aga mitte midagi erakordset. Kõige selle juures oleks riigi majandus jätkuvalt paremas seisus kui näiteks Prantsusmaa oma.

Kogu “hirmuprojekti” jauramise juures on hoopis välja tulnud tõsiasi, et Euroliit ei ole Ühendkuningriigi majanduse jaoks üldsegi nii väga tähtis. Euroliidul on Ühendkuningriiki rohkem vaja kui viimasel esimest.

Hirmu õhutamiseks on muuhulgas esitatud väide, et London on oluline panganduskeskus ja suurpangad kolivad peale Brexitit minema, kuna ei pääse enam ligi Euroopa turule. See jutt on kummaline, sest kui mitte päris kõigil, siis suuremal osal suurpankadest on olemas kontorid ka Frankfurdis. Loomulikult tekitab see ebamugavusi, aga pangad on viimased, kes on huvitatud “paadi kõigutamisest”. Pigem jätkub kõik peale suuremaid või väiksemaid ümberkorraldusi suhteliselt samamoodi ja Londoni City jääb jätkuvalt üheks maailma finantskeskuseks.

Lisame kõigele veel tõenäolise “väga hea diili” USA-ga ja vabakaubanduslepped Rahvaste liidu riikidega, ning asi võib osutuda vastupidiseks. Ühendkuningriigi majandus saab Brüsseli kammitsaist pääsedes uue hingamise.

Ühendkuningriigi ja Borisi ees on valla täiesti uus ja paljulubav maailm. Sellest on järgmistel Euroliidust minejatel palju õppida, sest tänasel Head Uut Ilma ehitaval kujul on Euroliit ennast ammendanud, olles pealegi võimetu muutuma. Euroliit sai alguse suhteliselt lõdva rahvusriikide ühendusena ja niisugusena võib olla tegemist isegi meeldiva plaaniga. Paraku on tänaseks sellest saanud kurja ideoloogiaga impeeriumi ehitamise projekt.

Ometigi – viimane asi, mida teha, on suhtuda Borisi kui päästjasse. Poliitika on segane ja pime ning Boris on lihtsalt parem kui kõik, mis siiani on olnud. Talle on antud võimalus ennast tõestada ja ootused on pigem positiivsed.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!