Kui peaks tõesti olema nii, et Eesti rahvas valis igati ausalt endale liberalistlikud valitsejad, siis ta peab saama tunda oma valiku tagajärgi. Kurb on vaid see, et Reformierakonna laastava poliitika tagajärgi peavad kannatama ka need, kes valisid konservatiive, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Seltsimees Jossif Vissarionovitš Stalini sõnul „inimesed, kes hääletavad, ei otsusta midagi. Need, kes hääli loevad, otsustavad kõik." Või siis: „Tähtis pole see, kuidas hääletatakse, tähtis on see, kuidas hääli loetakse."
Ja tõepoolest, seltsimees Stalini 70. surma-aastapäeval, 5. märtsil 2023, loeti riigikogu valimistel hääled kokku nii, et kolme tunni jooksul EKRE-le üle Eesti väga suurt edu näidanud valimistulemused varisesid e-häälte lisandudes põrmu. Valimiste ülekaalukaks võitjaks osutus Reformierakond, kes saab Riigikogu uues koosseisus 37 kohta. Teiseks võitjaks on Reformierakonna puudliks kippuv paduliberalistlik Eesti 200, kes sai esimest korda parlamenti ja pälvis kohe 14 kohta.
Vasakpoolse Eesti Päevalehe juhtkiri manitseb võitjaid EKRE esialgset edu siiski mitte unustama: „Ent selle hetkeni, kui valimiskomisjon avaldas Reformierakonnale ülekaaluka valimisvõidu toonud e-hääletuse tulemused, oli Eesti valimiskaart üsna EKRE-värvi. … Erakonnad, kes uut valitsust kokku panema hakkavad, peaksid neid eilse õhtu kolme tundi meeles hoidma. Seda, et Eestis eksisteerib ka hulk inimesi, kelles Reformierakond ja/või Ukraina toetamine tekitab tugevat frustratsiooni. … Seepärast peaks uus koalitsioon – ükskõik, kelle Reformierakond kampa võtab – muuhulgas mõtlema ka sellele, kuidas ära hoida valimistulemuses pettunute radikaliseerumist."
Reformierakonnal on järgmiseks neljaks aastaks täiesti vabad käed teha, mida nende süda lustib. Nad võivad kokku panna liberaalse koalitsiooni ja ellu viia kõik globalistide-liberalistide unistused. Nad võivad teeselda ka ühiskonna konservatiivsema poolega arvestamist, kaasates mingisse koalitsioonivarianti Isamaa.
EKRE-l, kes tõusis nendel valimistel selgelt paljude väljaspool Tallinna elavate inimeste lootuseks, võimu juurde asja pole ja ta oma valimislubadusi realiseerida ei saa.
Milliseid esmaseid järeldusi me saame nendest valimistest teha?
Esiteks, e-hääletamise süsteem ohustab igal juhul Eesti demokraatia legitiimsust, sõltumata sellest, kas ja kui suures ulatuses võltsiti. Selleks, et demokraatia saaks toimida, peab süsteemi vastu olema üldine usaldus. Praegu seda usaldust ei ole – kaks aastat tagasi lasi äsja võimule saanud Reformierakond EKRE algatatud e-hääletamise rahvusvahelise auditeerimise põhja – ja nii süveneb üha rohkemates kodanikes tunne, et süsteem võimaldab võltsimist. Valimistulemuste kindlakstegemine peab nii võitjate kui kaotajate jaoks olema vaieldamatult läbipaistev ja vajadusel kontrollitav.
Teiseks, EKRE tulemust mõjutas kahtlemata ka nn Prigožini-spinn. Ei ole võimalik uskuda, et see on kõigest juhus, et kaks nädalat enne Riigikogu valimisi tuuakse mängu dokument aastast 2019, mis justkui kinnitab Venemaa soovi teha koostööd EKRE-ga. On väidetud, et kaks nädalat on just see aeg, mis avalikkusel kulub sööda allaneelamiseks. Antud juhul näib kõik klappivat.
Prigožini-spinn heidab sünget varju mitte EKRE-le, vaid avalikkuse jaoks varju jäävatele struktuuridele ja jõududele, mil on võimekus sedalaadi infooperatsioone korraldada ja mis võtavad endale õiguse valimistesse sekkuda. Sest sekkumine valimistulemuste mõjutamiseks see antud juhul tõesti oli. Delfi oma infotöötajatega nagu Martin Laine või Holger Roonemaa olid kõigest plaani elluviija rollis.
Ei ole võimalik rääkida ausatest valimistest, kui valimisi suunatakse taoliste kõrgetasemeliste infooperatsioonidega.
Kolmandaks. Kui aga peaks tõesti olema nii, et Eesti rahvas valis igati ausalt endale liberalistlikud valitsejad, siis ta peab saama tunda oma valiku tagajärgi. Kurb on vaid see, et Reformierakonna laastava poliitika tagajärgi peavad kannatama ka need, kes valisid konservatiive. Globalistide poolt hääletanud heal järjel linnaliberaal ei pea taluma oma vaateväljas tohutuid tuuleparke või kolima välja oma põlisest kodust, et teha ruumi hiidpolügoonile. Eesti täielik tuksi keeramine jõuab temani alles viimases järjekorras.
Kas konservatiivid saavad üldse siin riigis midagi muuta? Meie vastas seisab rahvusvaheliste globalistlike struktuuridega läbi põimunud nomenklatuur, valikuline justiitssüsteem ja korporatiivse meedia massiivne propagandamasin. Olles saavutanud suure võidu ühiskonna konservatiivsema osa üle, läheb liberaalne front ulatuslikule pealetungile. Võib-olla saavad osad nende poolt hääletanud inimesed ühel hetkel oma veast aru, aga siis võib olla juba hilja ning Eesti kui rahvusriik kaob jäädavalt.