Riigikantsler Adolf Hitler ja Saksamaa president Paul von Hindenburg Potsdamis 21. märtsil 1933. Foto: Scanpix

Hitleri võimulesaamist ei saa kasutada "postdemokraatia" ehk sellise olukorra õigustamiseks, kus sisulisi otsuseid teeb õhuke eliit. Minevikuolukorrad ei kordu, aga kui soovitakse Hitleri võimuletulekut hoiatusena kasutada, siis on see hoiatus neile, kes soovivad ühiskonna enamust otsustamise juurest eemal hoida, kirjutab ajaloolane Jaak Valge ajakirjas Tuna ilmunud essee põhjal tehtud kokkuvõttes.

Adolf Hitleri võimuletulek Saksamaal 1933. aastal ja sellele järgnevad sündmused muutsid maailma järsult, oluliselt ja kaugeltki mitte ainult tema võimuloleku ajaks. Natsionaalsotsialismi ideoloogia ja praktika on mõjusalt kujundanud filosoofide, ajalooteoreetikute, poliitikanalüütikute ja poliitikute mõtlemise ja tegutsemise raame ning ilma kahtluseta jätkub see mõju ka tulevikus.

Need raamid on asjakohased juhul, kui nad on kujunenud reaalsete sündmuste korrektse tõlgendamise alusel. Väide, et Hitleri võimuletulek Saksamaal demonstreeris "tahte triumfi", millega võideti järk-järgult ühiskonna enamuse poolehoid, oli natsi-Saksamaa enda propaganda osa, kuid on hiljem mitmel põhjusel pisut muutununa leidnud koha paljude poliitikute ja poliitikaanalüütikute argumentatsioonis, sõltumata nende maailmavaatest. Kuid näib, et see väide on jõudsalt paljunenud just viimastel aasta(kümne)tel, ning nii Eestis kui mujal maailmas võimendunud seoses Donald Trumpi valimisega USA presidendiks ja Briti rahvahääletustulemusega Euroopa Liidust lahkumiseks. Nimelt püütakse Hitleri võimuletuleku näite toel vaidlustada demokraatliku ühiskonna enamuse võimet teha pädevaid otsuseid.

Kas ja mil määral see siiski paika peab ning kas ajaloolased sel puhul Hitleri näitega nõustuvad? Kas Saksa rahva enamus valis tõesti vabalt otsustades diktatuuri demokraatia asemel?

1930. aastate alguse Saksamaa aluseeldused demokraatia säilitamiseks – hoolimata sellest, et ühiskond ise oli kõrgeltmoderniseeritud – olid erakordselt kehvad ning radikaliseerumise potentsiaal samavõrd kõrge. Rammusa pinnase Saksa ühiskonna poliitiliseks radikaliseerumiseks kujundasid kolm tingimust.

Kõigepealt oli selleks suur majanduskriis. Majandushäired ongi üheks demokraatiat kõige enam ohustavaks teguriks. Kriisiaegne tagasilangus kodanike sissetulekus kujunes Saksamaal Austria kõrval raskeimaks Euroopas, tööpuudus kasvas aga kõigi aegade suurimaks. Kuna vaevalt kümmekond aastat tagasi oli maad laastanud ränk hüperinflatsioon, mis muuhulgas oli hävitanud keskklassi – demokraatia peamise toe – siis pole põhjust imestada, et paljud kodanikud uues kriisis midagi maailmalõpu või vähemalt senise majanduskorralduse lõpu taolist nägid.

Teiseks põhjuseks oli 1919. aasta Versailles' rahuleping, mille Saksamaale pealesurutud tingimused olid mitte ainult ebaõiglased, vaid ka sedavõrd rasked, et neid oli peaaegu võimatu täita. Majanduskriis osutus Saksamaal sedavõrd tugevaks asjaolu tõttu, et Weimari vabariigi poliitika üheks eesmärgiks kriisi esimesel kahel-kolmel aastal oli liitlaste veenmine, et Saksamaa ei ole võimeline talle pealesurutud kohustusi täitma, hoolimata kõigist jõupingutustest.

Ning kolmandaks poliitilise radikaliseerumise põhjuseks oli noorte erakordselt suur osakaal ühiskonnas. Saksamaa läbis oma rahvastikuarengus toona sedasama faasi, mida mõned moslemirahvad 21. sajandi alguses. Noorte kõrge osakaal muudab ühiskonna loominguliseks ja käärivaks, aga võib muuta ka konfliktiohtlikuks ja radikaliseerida mõned tema kihid. Saksamaal oli selleks kriis. Kommunistid ja natsid pakkusid noortele töötutele meestele poliitilise tegevuse võimalust, visiooni paremast ühiskonnast ning uut elueesmärki.

Need olid aluseeldused, kuid esialgu oli natsionaalsotsialistide tee võimule suletud. Selle võis avada vaid Saksamaa võimueliidi loobumine demokraatia kindlustamisest.

Järk-järgult maksimaalse võimaliku määrani laienenud presidendivõimu tõttu oli Saksamaa juba 1932. aastaks lakanud toimimast parlamentaarse demokraatiana. 1932. aasta juulis toimunud valimistel suurendasid natsionaalsostsialistid oma esindatust parlamendis 38 protsendini. Novembris toimunud vaimistel tabas neid aga tagasilöök. Propagandamüüt nende edu pidevast kasvust purunes, ent NSDAP jäi siiski 34% mandaatidega suurimaks parlamendierakonnaks. Järgnenud poliitiliste intriigide käigus toimunud Hitleri kantslerikssaamine ei toimunud küll riigipöörde tulemusena, ent ka mitte parlamentaarse enamuse toel. Ta valitsus oli presidentaalne, nii nagu kõik eelnevad alates 1930. aastast.

Edasine oli vormistamise küsimus, mida kiirendas kommunistist üksikvõitleja Marinus van der Lubbe, kes süütas Saksa Riigipäeva hoone 27. veebruaril 1933. Järgmisel päeval kehtestati presidendi dekreediga erakorraline seisukord, millega tühistati kõik Weimari vabariigi põhiseaduses sisalduvad isikuvabadused ja kaotati liidumaade autonoomia. Hüsteerilises õhkkonnas toimunud valimistel said natsionaalsotsialistid 44%, sotsiaaldemokraadid 18% Tsentrumipartei 11% ja kommunistid sedakorda 12% Riigipäeva kohtadest.

Kuid neil valimistel enam teema seisukohast tähtsust ei ole, sest nüüd ei olnud enam tegemist vabade demokraatlike valimistega, vaid valimistega, mille tulemused kujundasid erakorralised dekreedid ja terror.

Nii oleks väga raske väita, et Hitler tuli võimule demokraatlikul teel, rahva tahte tulemusena. Suurem osa saksa rahvast ei osalenud poliitilistes intriigides, ei olnud neist teadlikud ega suutnud mõjutada poliitilisi draamasid, mis määrasid tema saatuse.

Michael Burleigh teeb raskestivaidlustatava järelduse, et parlamentarism oli Saksamaal kokku varisenud juba mõni aasta enne Hitleri võimuletulekut ning natsionaalsotsialistid lihtsalt kasutasid ära demokraatlike institutsioonide atrofeerumise presidentaalse valitsemise kolme aasta vältel. Colin Storer leiab, et võtmeteguriks natsionaalsotsialistide võimuletulekul ei olnud niivõrd rahva toetus, kuivõrd võimuka poliitilise eliidi toetus. Ian Kershaw väidab, et Hitleri kantslerikssaamisel mängisid suurt osa poliitilise eliidi vääraarvestused, ning tegelikult oli vabariik juba enne Hitleri võimuletulekut kokku varisenud. "Otsustamata oli vaid, milline autoritaarne süsteem selle välja vahetab."

Niisiis ei pea paika väide, et Saksa rahva enamus valis vabalt otsustades diktatuuri demokraatia asemel. Saksamaa kaotas demokraatia nii, nagu kümned ühiskonnad enne ja pärast seda – paljude ning Saksamaa puhul ka eriti ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu. Hitleri võimulesaamist ei saa kasutada "postdemokraatia" õigustamiseks, s.t olukorra õigustamiseks, kus sisulisi otsuseid teeb õhuke eliit. Minevikuolukorrad ei kordu, aga märkigem, et kui soovitakse Hitleri võimuletulekut hoiatusena kasutada, siis on see hoiatus neile, kes soovivad ühiskonna enamust otsustamise juurest eemal hoida.

Artikkel on täielikul kujul ilmunud ajakirjas Tuna nr 3, 2017