Kas kultuursed ateistid suudavad päästa meie tsivilisatsiooni?

Vatikani Püha Peetruse väljak. Foto: Alessandra Tarantino, AP/Scanpix

Ainult naasmine tõelise religioosse usu juurde võib päästa meie tsivilisatsiooni mõlemast antikristlikust süsteemist – nii Foucault’ relativislikust võimuvõitlusest kui ka islamist, millel on Roger Scrutoni hinnangul “kurjus südames”. Kolmandat teed ei ole. Me kas koguneme taaskord Risti alla või on aeg mässida lipp lääne tsivilisatsiooni kirstule ning mängida Mozarti “Reekviemi”, kirjutab Lea Singh.

Tänu oma muljetavaldavale intellektile ja silmapaistvatele poliitilistele vaadetele on briti filosoof Roger Scruton saavutanud legendi staatuse nii konservatiivide kui liberaalide hulgas. Ühena vähestest konservatiividest meretäie vasakpoolsete akadeemikute hulgas on temast saanud lääne tsivilisatsiooni Robinson Crusoe. Raamatus “Kultuur loeb” (“Culture Counts”) selgitab Scruton, miks läänemaailma kultuuripärand on määramatu tähtsusega varandus, mis tuleb noorematele põlvkondadele tingimata edasi anda.

Veel mõned kümnendid tagasi oli Scrutoni kaitstav seisukoht nii enesestmõistetav, et ei vajanud selgitusi. Täna aga on tema katse tõestada “vanade surnud valgete meeste” teoste tähtsust vägilasetöö, milles tal on vähe lootust edule. Enamikust ülikoolidest on saanud osavad mustkunstnikud, mis kasseerivad vanematelt sisse suuremaid summasid kui majapidamine aastas teenib ning produtseerivad seejärel üllatava käeviibutusega tudengeid, kes eelistavad feministlikku kirjandust Shakespeare’ile, Jay-Z’d Mozart’ile ning pissuaari Leonardo da Vinci teostele.

Scrutoni sõnul on selle segaduse põhjuseks Michel Foucault’ neomarksistlik filosoofia. Foucault oli prantsuse filosoof, kes oma mõju tõttu humanitaarainetele paistab tänapäevase Aristotelesena. Foucault’d ei ole enam meie seas – ta suri 1984. aastal AIDSi –, ent tema vaateid õpetatakse ülikoolilinnakutes üle kogu maailma ning need eksitavad põlvkondade viisi tudengeid põlgama lääne klassikalist muusikat, kirjandust, kunsti, arhitektuuri ja isegi filosoofiat kui seksistliku, rassistliku, elitaristliku, kapitalistliku ja rõhuvalt judeokristliku pärandi mürgiseid vilju.

Foucault ei uskunud tõde, vaid üksnes võimu. Tema kreedo võiks kokku võtta sõnadega “sinul on sinu tõde ja minul minu oma” ning “tõde on see, mida võitja ütleb selle olevat”. Scruton kutsub seda süsteemi “pimeduse kultuseks” ning see nimi tundub väga sobiv. Foucault’ relativistlikus maailmas ei hinda inimesed kunagi teise inimese arvamuse tõesust või mõistlikkust. Selle asemel treenitakse neid vaatama argumentide taha. Nad keskenduvad taustale, sotsiaalsele kontekstile, kõnelevale inimesele. Scrutoni sõnadega: “Küsimus pole enam, “Mida sa ütled?”, vaid “Mis on su taust?”.” Isiklik taust saab tähtsamaks kui argument ise, sest Foucault’ järgi on isegi loogiline mõttekäik kui selline kahtlane ning seda võib kasutada rõhumise vahendina.

Kasutame siis sama metoodikat ning uurime Foucault’ tausta. Foucault oli avalikult praktiseeriv homoseksuaal, kes tegeles valimatute seksuaalsuhetega ja narkootikumide tarbimisega. Ehk pole see üllatav, et ta pidas lääne kultuuri heteroseksuaalseid norme iganenuks ja türanlikuks. Inimese kohta, kes ei uskunud objektiivset tõde, kulutas Foucault üllatavalt palju aega ja energiat, püüdes filosoofiliselt diskrediteerida ja hävitada nii traditsioonilist abielu kui monogaamiat, pühendades sellele eesmärgile kolmeköitelise teose “Seksuaalsuse ajalugu”. Juhtumisi oli Foucault’l ühtlasi kinnisidee enesevigastamise ja enesetapu suhtes ning oma hilistes teostes ülistab ta enesetappu.

Teismeliste vanemad, teid on hoiatatud: Foucault on tänaste ülikoolide isa ja prohvet – ülikoolide, kus professoreid palgatakse just seetõttu, et nad halvustavad vanu väärtusi, vanu hierarhiaid ja vanu sotsiaalse korra vorme ning põlgavad ära traditsioonilise õppekava, mis sisaldas lääne kultuuri kõrgemaid saavutusi. Ühes teises raamatus kirjutab Scruton, et “Foucault’ nägemust Euroopa kultuurist kui rõhuva võimu institutsionaliseeritud vormist õpetatakse kõikjal kui evangeeliumi – õpilastele, kellel pole ei piisavat kultuursust ega piisavat religioossust, et sellele õpetusele vastu panna”.

Sellega avaldab Scruton väga lihtsalt need kaks relva, mida ta peab efektiivseks Foucault’liku pimedusekultuse vastu: kultuur ja religioon. Scruton usub, et mõlemad neist annavad edasi hädavajalikke teadmisi elu kohta ning treenivad meie võimet anda õigeid hinnanguid. Religioon on neist kahest tähtsam, sest kultuur ehitub religioonile. Tähelepanuväärne on aga see, et Scruton usub, et kultuuri saab edasi anda ning edendada ka siis, kui religioon, mis oli selle aluseks, on hääbunud.

Scruton leiab, et meie parim võimalus Foucault’ nihilismi võita on järjekindlalt edasi anda lääne kultuuritraditsiooni, hoolimata sellest, et meie kristlik usk on surmakrampides. “Kristluse iseloom on rohkem intiimse mälestuse kui vallutava evangeeliumi oma,” kirjutab Scruton, kes peab religioosse usu vähenemist eliidi ja intellektuaalide seas üheks Foucault’ ligitõmbavuse põhjuseks.

Võib-olla sooviks Scruton hea meelega näha lääne religioosset taassündi – ühes oma töös viitab ta paavst Johannes Paulus II “Keha teoloogiale” (“Theology of the Body”) kui lootuskiirele –, aga tema eesmärk pole üleskutse tulihingelisele kristlusele. Pigem tahab ta meid veenda, et võime ka ilma religioonita peatada lääne ühiskonna “maa pealt pühkimise” – kui me ainult hoiame kinni oma kultuurist: “Lääne kultuur on mõõk, mis kaitseb “tavalist inimest” ja tema väärtuseid kaitseingli abil, milleks on teadmised.”

Suurem osa raamatust “Kultuur loeb” on pühendatud selgitustele, miks ja kuidas kultuuriline haritus arendab meie arusaamist tõest, ilust ja moraalist ning õpetab meid neid hüvesid hindama. Scruton käsitleb ükshaaval erinevaid kultuurilisi väljendusi, keskendudes eriti muusikale, mis on tema isiklik lemmikala. “Lääne muusika pole mitte ainult meie kultuuri kõrgeim saavutus, vaid ka selle tervise mõõt mistahes perioodil,” kirjutab ta. Scruton käsitleb üsna üksikasjalikult kaasaegseid heliloojaid ja “treenitud kõrva” tähtsust ning nuhtleb korralikult popmuusikat kui “steriilset jõudu, millest ei tulene midagi peale hajeviloleku harjumuse.”

Arvestades meie kultuurilise allakäigu masendavat seisu on muljetavaldav, et Scruton jääb lootusrikkaks. Ta ootab ilu taassündi klassikalises muusikas: “Olen veendunud, et toimub tagasipöördumine meloodia, harmoonia ja kontrapunkti juurde ning et postmodernistliku orkestri troostitud müravabrikud on peagi minevik.” Scruton leiab ülendavaid näiteid traditsiooni ja ilu poole pöördumisest ka kunstist, kirjandusest ja arhitektuurist.

Need näited – Scrutoni kultuuriapoloogia kulminatsioon – peaksid meid täitma optimismiga tuleviku suhtes. Mina pean aga tunnistama, et mu usk lääne kultuuri säilimisse sai tänu tema raamatule üsna suure löögi.

Minul ei ole Robert Scrutoni hiiglaslikku aju, seega võibolla jääb mulle midagi märkamatuks, aga mind ei veennud tema kinnitus, et postkristlik kultuur saab hoida kinni oma pärandist ning seeläbi end Foucault’ eest tõhusalt kaitsta. Kas Bach, Rembrandt ja Tolstoi võivad tõesti olla sama tõhusad kui Jeesus, hoidmaks tagasi “lahtiütlemise kultuuri”? Lühiajaliselt võib see neil õnnestuda, aga mitte kuigi kaua. Ma ei usu, et ateistid, isegi väga kultuursed ateistid, suudaks alal hoida ühest maailmavaadet ning vastu panna ahvatlevatele ja populaarsetele trendidele.

Üks näide tundub mulle eriti kujundlik. Tunnistusena lääne kultuuri “filosoofilise pärandi tugevusest, mis ei sõltu religioonist, vaid üksnes lääne tsivilisatsiooni ideaalist ja “hinge eest hoolitsemisest”, mida Platon pidas polis’e ülesandeks”, nimetab Scruton tšehhi kirjanikke Milan Kunderat, Vaclav Havelit ja Ivan Klimat.

Tõtt-öelda šokeerivad mind need näited. Mul on raskusi, et leida lootust Ivan Klima, paljukannatanud abikaasaga kurikuulsa naistemehe töödest, ning Milan Kundera misogüünsetest ja süngetest romaanidest piisab, et viia lugeja depressiooni. Tõsi, dissidendina oli Vaclav Havel inspireeriv ning tema arusaamad “võimutute võimust” ja “tões elamisest” kõlavad tänini kokku paljude totalitaarse režiimi all elavate inimeste mõtetega. Ent see, mis mulle – tšehhile, kes Havelit kommunismi ajal imetles – silma torkab, on tema moraalse kompassi häired, mis tekkisid pärast seda, kui kommunism kukutati ning läänemaailm lainena Tšehhist üle käis.

Ilma kristliku õpetuse kindla aluseta ei suutnud Havel vastu panna “inimõigustele”, mille eest teatud huvigrupid võitlevad, ning liitus varsti erinevate vasakpoolsete liikumistega. 2006. aastal rõõmustas Havel kooseluseaduse kehtestamise üle Tšehhi Vabariigis, öeldes:

“Ülekaal oli küll väga väike, aga mul on väga hea meel, et seaduseelnõu parlamendis läbi läks. Debatis oli minu jaoks kõige huvitavam kristlike demokraatide ja Klausi poolt propageeritav absurdne ideoloogia, mille kohaselt perekonnal peaks olema ühiskonnas eeliseid, sest erinevalt homoseksuaalsetest paaridest toob perekond ellu lapsi. Selline nägemus perekonnast meenutab vasikalauta, kus pullid viljastavad lehmi, et sünniks vasikaid… Selles pole midagi vaimset, midagi intellektuaalset. See on täiesti materiaalne perekonnakäsitlus. See häiris mind debatis kõige rohkem.”

Kui need on parimad näited, mida Scruton suudab leida kultuursetest ateistidest, kes lääne moraalset pärandit elus hoides astuvad vastu barbaarsuse pealetungile, on võitlus juba kaotatud.

Seega näib, et ainult tagasipöördumine tõelise religioosse usu juurde võib päästa meie tsivilisatsiooni allumisest ühele kahest antikristlikust süsteemist, mis meie uksele koputavad: kas Foucault’ relativistlikule võimuvõitlusele või islamile, millel Scrutoni järgi on “kurjus südames”. Kolmandat teed ei ole. Me kas koguneme taaskord Risti alla või on aeg mässida lipp lääne tsivilisatsiooni kirstule ning mängida Mozarti “Reekviemi”.

Tõlkinud Maria Vooglaid

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!