Tuleb tunnistada, et mulle meeldivad romantiseeritud maffiafilmid, kuigi rutakalt tõttan kohe siluma, et maffia institutsioonina mulle nii väga ei sümpatiseeri. Ajastul, mil arvamuste, häälte ja tõdede paljususes eksleb üksik inimhing nagu viksitud kingadega inglise härrasmees mõnel põhja-aafrika keskturul, kujutab maffiafilmi üllas institutsioon endast eetilist oaasi, kus silmamoondajate, veiderdajate ja hüään-kaupmeeste poolt räsitud rännulisele pakutakse juua tõeliste ja igavikuliste väärtuste hingeturgutavat nektarit.

Sinnamaani, kus üleüldise laostuse keskel mõjuvad röövlitest ja kõrilõikajatest tehtud filmid kuidagi eetiliselt värskendavana, viib aga pikk ja valuline ideeajalooline protsess, mille üheks etapiks võib lugeda ka kodumaise poliitilise eliidi omakasupüüdlikud vassimised ja ülbe näoga, ilma igasuguse moraalse närvi võbeluseta teostatud vangerdused. Käesoleva lagunemisprotsessi üha kiirenevat kulgu jälgides poleks vist üldse võimatu, kui 40-50 aasta pärast tundub barbaarsete ahvide hüplemise ja kultuuri varemeil teostatava lausrüüste raames Reformierakonna praegune rahastamisskandaal veel härrasmeheliku skeemitamise ja rahva soliidse pügamise musternäitena, mida mõned tsiviliseeritumad isendid ohates taga nutavad. Siis oli meil ikka kultuurne värk – eesti rahva ristiisad käisid ringi pintsak-lipsus ja rääkisid demokraatiast ja eurotsooni stabiilsusest, nüüd aga turnib kirjaoskamatu pärdik kunagise Välisministeeriumi maja seinal ja kangutab sealt enda tarbeks küprokit.

Uudise pealkiri 24. augustist 2012.

Paari kuu taguste TNS Emori uuringute kohaselt on kahe skandaalidest räsitud partei toetus tõusnud. Silvergate jõudis Reformierakonda räsida terve kuu vältel, kuid kõikide mõistuslike eelduste vastaselt kasvas rahva toetus erakonnale 30 protsendilt 31 protsendini. Keskerakonna skandaalide loetlemiseks ei piisa enam ammu ühe käe sõrmedest, kuid sellest hoolimata võis Keskerakond maikuu lõpus teostatud uuringute järgi hoobelda 19 protsendilt 23 protsedile tõusnud toetusega. Paljud kommentaatorid tunnistasid, et neid arve nähes võtab kõhu alt õõnsaks. Võiksin eelpooltoodule lisada veel mitmeid psühhosomaatlilisi häireid, mida selline teave minus kui kodanikus esile kutsub, kuid sellest poleks olukorra mõistmisel siiski suuremat abi.

Kui palju on vaja, et sünniks protestiliikumine, mis moodsat terminit kasutades okupeeriks Riigikogu ja hõivaks pehkinud struktuurid? Viimasel ajal on kindlasti paljude meeles tahenenud painajalik tulevikuvisand laulurahvast, kes tervikuna sinna punkti ei jõuagi. Antud kaemuse võivad põhjustada mitmed isegi vastandlikud tegurid, kuid minul on see tekkinud üpris jahedast ja samas peaaegu banaalselt lihtsast strukturaalsest hinnangust, mis puudutab rahva ja poliiteliidi, “meie” ja “nende” suhteid. Et kuidagigi seletada eesti ühiskonna poliitilist tardumust, eetilisest peataolekust tingitud osavõtmatust ja kodanikuühiskonna kroonilist aneemiat, võiks viidata kahele võimalikule mudelile.

Modernistlik vabastusideoloogia

Tundub üha enam, et käesolevate andmete valguses on vaja asuda ümber hindama klassikalisi ideoloogilisi kontrapositsioone, mis poliitilis-vabastuslikus retoorikas hõlmavad tavaliselt üpris keskse osa: rõhuja vs rõhutu, valitseja vs valitsetav ja bürokraadist või partokraadist korruptant vs aus tööinimene. Pole sugugi võimatu, et need mõisted kujutavad endast paradoksaalselt hoopis mugavat tööriista võimu käsutuses, toimides üheltpoolt rahva nördimuse kanaliseerijana ja seega hädapärase ventiilina ning teisepoolt põlistades fatalistlikult läbitunnetatud vastuseisu poliitiliseks osavõtmatuseks ehk idiotismiks stiilis “Toompea isandad varastavad ja valetavad, ülbitsevad ja riisuvad, meie oleme nende vaesed ohvrid, kuid oma olukorrale me midagi parata ei saa”.

Modernistlik vabastusideoloogia kujutab kontrapositsioone reaalsete ühiskondlike seisustena, mis oma tavaolekus ehk dialektilises ja kohati liikuvas nihestatuses teineteist põlistavad ning taastoodavad. Eelneva mudeli kriis võiks ilmneda kõige lihtsamal kujul uue inimjõu pealetungil vanadesse struktuuridesse näiteks siis, kui vahetub poliitiline kaader või toimub võimuvahetus. Mudeli revolutsioon teostub aga põlistatud vastandite ümbermängimises ja ümberpööramises, mida võis näha kommunistlikus revolutsioonis, kus endine nn alistaja heideti alistatu positsiooni ja traditsiooniliselt teineteise suhtes vastanditena toimivad klassid asetati tervikuna hoopis teise taustasüsteemi.

Eestis peaks eeltoodud mudeli valguses teostuma kas totaalne võimuvahetus uute parteide või muude poliitiliste jõudude näol ja/või veel radikaalsem sotsiaalne nihe täiesti alternatiivse ühiskondliku paradigma poole, milles väärtustatakse hoopis teisi ideaale kui nn vaba turumajandust, välismaiste pankade domineerimist või pürgimusi, mis seavad Eesti sõltuvusse ameerika geopoliitilisest agendast ja välismaiste kommertspankade jultunutest päästeprogrammidest.

Rahvas kui võimu ja vastutuse kandja

Eesti Vabariigi Põhiseadus ütleb, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Juba sellest peaks piisama, et esimese mudeli lihtsaid vastuolusid ümber hinnata. Rääkides eesti sotsiaalsest kultuurist tervikuna, tuleb silmas pidada hoopis peenekoelisemat ja sügavamate ühiskondlike tasanditeni ulatuvat seisu, mis on põlistatud rahvastiku eduka ja edasipürgiva osa vaiksel heakskiidul. Teatavas mõttes aga osaleb selles protsessis virtuaalselt kogu rahvas, sest valitsevate erakondade eetiline pale kajastab ja peegeldab rahva enda hoiakuid.

Iga mõistlik ärimees teab, et tulusale ettevõtlusele tuleb kasuks toetada parasjagu mõnes vajaminevas ministeeriumis võimul olevat erakonda ametliku annetusega, kuid äriplaanide eduka läbiviimise tagatiseks on soovitatav poetada ka antud partei poliitilisele konkurendile kilekotti pakitud soliidne nutsakas, mille ideeline noorpoliitikust broiler kuulekalt partei peakorterisse toimetab. Võimuerakondades istuvad meie tuttavad ja sõbrad, vennad ja õed, isad ja emad, tädid ja onud. Vahetevahel saame me nendega kokku ja arutleme Eesti elu üle. Võib-olla tuleb kohati ette olukordi, kus me vajame nende abi? Kultuuriinimene pole peaaegu kunagi oma loomingu baasilt isemajandav, vaid suurel määral sõltub ta Kultuurikapitali toetustest, mida teatavasti haldab juba pikemat aega Kultuuriministeeriumit valitsenud Reformierakond. Millist vabadust võimaldab antud olukord kunstnikule, kes sooviks oma loomingus kritiseerida Eestis lokkavat partokraatiat ja selle raames teostuvat korruptsiooni?

Valitsev klass ja rahvas ei asetse teineteise suhtes mitte dialektilistel vastandpoolustel, vaid eliidi ja rahva olemuslik seotus on praeguste poliitiliste skandaalide valguses ilmnenud oma tões – saavutatud on ühiskondlikult tardumusliku status quo ideaalne ökonoomia, kus eliit taotleb rahva toetust ja samas põlastab tema pürgimusi, sest näeb nendes enda kuulsusetut minevikku, ning rahvas ihaldab võimu, kuid vihkab selle esindajaid oma luhtunud soovide sümbolina. Kõik moraalsed tõekspidamised ja käitumismudelid, mis on omased eliidile, kuuluvad ka rahva loomusesse ja vastupidi. Põhjus ja tagajärg langevad massi ja tema eliidi orgaanilises ühtsuses kokku – meie kehamis vohavad masside eetiline leigus, poliitiline osavõtmatus, rahulolematus, kuid samas arglik pürgimus ise võimustruktuuride poolt etteantud ideelistes raamides läbi lüüa. Status quo tunnuslause, mida eales avalikult välja ei öelda, sosistab ühiskondlikult aktiivse eestimaalase kõrvu täpselt õigel ajal: “kõigile parajal määral”. Edulootusi hellitava kodaniku probleemiks pole niivõrd see, miks nii tehakse ja kas see on õige, vaid miks mina pole seal, kus midagi tehakse.

Seda grotesksemas valguses paistab päevalehtede veergudel suusoojaks harrastatud võimukriitika, mis pole midagi muud, kui perversne ja sadomasohhistlik mäng, kus võim laseb ennast piitsutada piisavalt, et tekiks teatav hüvitusmoment oma tõendatud varastamiste ja kelmuste eest, ja rahvas portreteerib ennast enesehaletsejalikult rõhutud ja viletsa kannatajana, ise arglikult võimu suunas malakat vibutades või vähemalt kätt taskus rusikasse pigistades. See on korruptantide ühine surmatants, rõve karglemine, mille käigus jagatakse vastastikku hoope ja hellitatakse vaikseid lootusi, ühistest keelatud naudingutest kantud spasmiline võbelemine kuristiku suunas. Seda tantsu saadavad argus ja omakasu ning looritab ausust teesklev häbi.

„Niisiis — ring sulgus? Ja väljapääsu tõepoolest ei ole? Ja meil jääb üle ainult tegevusetult oodata: äkki juhtub iseendast midagi? Kuid iseendast ei juhtu midagi, kui me päev päeva kõrval seda süsteemi tunnustame, ülistame ning kindlustame, kui me ei ütle lahti tema kõige õrnemast kohast – VALEST! Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: ISIKLIK OSAVÕTMATUS VALEST! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu MINU VAHENDUSEL!“

Raske on ületada Aleksandr Solženitsõni väljenduse suursugusust ja tabavust 1974. aastal kirjutatud manifestis “Elagem ilma valeta”. Tõepoolest, kui probleem on oma olemuselt lihtne, on selle lahendus veelgi lihtsam, kuigi valuline. Reaktsioon, millega kogu eelnev jutt hetkega purustada – ja kuidas ma seda sooviksingi! – nõuab meie igaühe hinges sügaval paiknevat teadvust, et vales on küll võimalik elada, kuid mitte kunagi väärikalt, mitte eales oma nime ja au säilitades.

Artikkel avaldati algselt kärbitud kujul Maalehes.