Konstantin Pätsile põstitatava monumendi kavand. Illustratsioon: ERR

Pätsi kuju kavand muutub monumendiks saades näkku sülitamiseks eestlastele nende enda maal – kõigile neile, kes end veel eestlasteks julgevad pidada, põhjendab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev, miks Pätsi monumendi kavand ei sobi mitte.

Mõni aeg tagasi avalikustati Eesti  inforuumis kunagise Eesti Wabariigi presidendile pühendatud monumendi võidutöö. Seda nähes tabas mind sügav masendus. Mõistagi oleks võinud selle võidutöö vaikselt teadmiseks võtta ja alla neelata, aga miski minu sees ütles, et seekord ei ole võimalik toimuvale kõrvad longus vaikimise nõusolekut anda.

Eesti esimese presidendi ajalooline ja poliitiline kuvand võib tekitada ja tekitabki hinnangulisi vaidlusi ja eriarvamusi. Eesti Wabariigi president kui omaaegne ajalooline institutsioon ei tohi olla mõnitamise objekt. Eesti president kui institutsioon peab olema kaasaegsete seltskonnategelaste suhtumistest puutumatu ja ühiskondlike organisatsioonide haardeulatusest väljaspool.

Läbi kauakestva okupatsiooniaja, siis kui kõik tundus täiesti lootusetu ja eestlasi ähvardas võõrvõimu all vähemusrahvuseks jäämine koos sellele järgneva kadumisega ajaloo areenilt, soojendas alates varajasest koolipõlvest minuvanuseid ja minust vanemaid eestlasi teadmine, et kunagi oli eestlastel oma riik ja sellel riigil oli oma president ning ka vägede ülemjuhataja.

Need ajaloohõlma vajunud ja punaste poolt maha vaikitud persoonid olid Eesti Wabariigi president Konstantin Päts ja vägede ülemjuhataja Johan Laidoner.

Eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel esines minu ema Estonia teatris Wabariigi aastapäevale pühendatud kontserdil. Tol kaugel ajal oli ta koolitüdruk. Teatris mängis raadio ja seal kanti üle presidendi kõnet. Ema mäletab siiani, kui soojalt rääkis oma rahva poole pöördudes Wabariigi aastapäeva kõnes president Päts.

Vanaema rääkis omalt poolt sama soojalt Johan Laidonerist, kes käis avamas üht Tallinna uut rahvamaja. Need mälestused ja rahva seas levinud jutud aitasid tihti uskuda, et võib sündida ime ja Eesti võib pääseda punakaru haardest välja. Liiga jõhker oli sellele rahvale osaks saanud ülekohus ja liiga elajalik tema kallal toime pandud vägivald.

Emad ja vanaemad uskusid tõesti, et kord tuleb tagasi sõjaeelne Eesti riik – Eesti Wabariik. Eelmise sajandi lõpus juhtus ime ja Eesti iseseisvus taastati. Eesti ajaloolased hakkasid oma tõeliste mõtetega, arutlustega ja analüüsidega „kapist  välja tulema“ ning poleemika Pätsi ajaloolise ja poliitilise figuuri ümber kestab siiani raugematu innuga.

See on loomulik protsess ja siin ei ole midagi halba. Samal ajal on kavandatav monument Eesti esimesele presidendile mälestusmärk mitte kodanik Konstantin Pätsile vaid just nimelt president Pätsile.

President oli loomulikult inimene oma iseloomu ja vigadega ning inimlike nõrkustega, kuid institutsioon  „Eesti Wabariigi president“ ei ole mõõdetav ainult inimliku mälu ja poliitilise ning hinnangulise skaala mõõdupuuga. Samamoodi nagu ei ole, ega saagi olla, vaieldav Eesti riigi vapikujutis kolme lõviga ja riigilipu kolm värvi, ei ole mõõdetav ka presidendi, kui omaaegse Eesti Wabariigi ühe peamise sümboli, institutsioon.

Tänapäeva poliitikud ja kohaliku võimu kandjad ei suuda hoomata, mida tähendas Konstantin Päts eesti rahvale. Tema saatus oli sama traagiline kui kogu meie punaokupantide poolt hävitatud riigi saatus. Need saatused olid omavahel põimunud. Päts oli Eesti ja Eesti oli Päts kõigile meile, kes elasid üle raske okupatsiooniaja.

Võõra rahva hulgast pärinevad praeguse linnavõimu kandjad ei saa kunagi mõista ega tunda, mida tähendas sõnaühend „Eesti president“ meile, kes me siin punavanglas pool sajandit virelesime. Seega ei saa neilt ka midagi muud oodata, kui praeguse võidutöö kinnitamist monumendi võidukavandiks.

See Saamuel Pliuhkami ja kohvri segu kujutav pea ei sobi kujutama meie kunagist presidenti. Kui meenutada neid etteheiteid, mida on tehtud Pätsi poliitilisele käitumisele Eesti Wabariigi lõpupäevadel, võib tunduda, et selles praeguses monumentaalses ebaõigluses on kübeke õiglust. Umbes selline mõttekäik, et müüs meid Stalinile maha ja nüüd on paras, et teda sellisena kujutatakse.

Aga jällegi – suhtumine poliitik Pätsi peab taanduma suhtumisse institutsiooni ees. Mitte kodanikule, vaid just presidendile on kavandatav monument pühendatud. President on ja jääb alatiseks meie omariikluse sümboliks.

Pieteeditunnet ja aupaklikkust on hädasti tarvis praeguse olukorra lahendamiseks. „Kui Päts on president ja Laidoner juhatab väge ja maksab Eesti sent“  – nii lauldi salaja ja poolsalaja eestlaste keskel hirmsal punasel ajastul.

Neid sõnu ei tohi unustada, nagu ka suhtumist oma riiki, mis küll punasele kiskjale kaotati, kuid mida sisimas armastati ja millest iialgi mõtetes ei loobutud. Praeguste soss-seppade õudus toetub tänaste särtsakate ja ambitsioonikate ühiskonnategelaste egotsentrismile ja muulastest pärinevate linnavõimurite ükskõiksele, et mitte öelda kahjurõõmule – “tahtsite nii väga, noh võtke siis!“ 

Nii ei saa.

Selline kavand muutub monumendiks saades näkku sülitamiseks eestlastele nende enda maal – kõigile neile, kes end veel eestlasteks julgevad pidada.

Samuti on see näkku sülitamine Eesti Wabariigi ajaloole läbi tema sümboli, president Pätsi mälestuse mõnitamise.

Nii ei saa, nii ei lähe mitte.

Kusagil jookseb piir, millest taganeda ei tohi. Sellise sotsiaalsigadusega on leppida võimatu. Kujutada ette, et kogu selle jura ja õuduse taga on inimesed, kelle on sünnitanud Eesti emad, tundub mulle võimatuna. Oh aegu, oh kombeid!

Rahvas  – ärka ometi ja ütle oma kaalukas sõna Eesti Wabariigi presidendi mälestuse kaitseks.