Kenno Põltsam väljendas oma Tartu Postimehes ilmunud rasestumisvastaste vahendite kasutamist kritiseerivas arvamusartiklis katoliku kiriku igivana positsiooni. On ignorantne pidada Põltsamit üksinda sellise positsiooni pooldajaks ja on näotu ajaloolist tausta eirates noormeest kooris mõnitada, kirjutab Oto Tuul.
Hiljuti avaldas EKRE noorpoliitik Kenno Põltsam Tartu Postimehes arvamusartikli, mis on tekitanud ägedat vastukaja sotsiaalmeedias ja mujal.
Artiklis kritiseerib Põltsam rasestumisvastaste vahendite ehk kontratseptiivide kasutamist, mis on viljatu ja naudingule suunatuna võrreldav homoseksuaalsete aktidega ning osutab, et sündivuselt jätkusuutliku Eesti jaoks oleks vaja nende kasutus ühiskondlikult hukka mõista.
Põltsam ei ole oma arvamuses üksi.
Objektiiv on samal teemal varasemalt avaldanud ligikaudu 25 artiklit, nende hulgas viis põhjalikumat käsitlust. Elukultuuri Instituut on tõlkinud ja avaldanud muuhulgas kontratseptiivide küsimust käsitleva paavst Johannes Paulus II entsüklika "Evangelium Vitae". Katoliiklastena oleme Põltsamiga põhimõtteliselt nõus. Siiski tuletame meelde, et kui tsiteeritakse sõna-sõnalt teise autori tööd, on viisakas sellele ka viidata.
Keeld kasutada kontratseptiive on pika ajalooga katoliiklik õpetus, mida teoreetiliselt peaksid ka täna järgima ligikaudu miljard kiriku liiget maailmas. Tegelikkuses ei pruugi asi sedavõrd ühetine olla, kuid see ei muuda fakti, et kirik on mitmete paavstide suu läbi kontratseptiivide kasutuse korduvalt hukka mõistnud. Järgnevalt toome esile mõned teemakohased tsitaadid paavstidelt ja veel paarilt nimekalt mõtlejalt.
Vastusena moodsate kontratseptiivide leiutamisele ja levikule kirjutab paavst Pius XI 1930. aasta ringkirjas „Casti Connubii":
„Kuid pole olemas ühtegi nii rasket põhjust, mis võiks seesmiselt loomuvastase teo muuta loomukohaseks ja kõlbeliselt lubatud teoks. Abieluakt on aga loomuse poolest määratud eostama uut elu. Seepärast need, kes selle teostamisel röövivad sellelt teadlikult tema loomukohase jõu ja eesmärgi, tegutsevad loomuvastaselt ning panevad toime häbiväärse ja seesmiselt ebakõlbelise teo. […]
Kirik […] kuulutab uuesti: igasugune abielu kasutamine, mille puhul inimlik omavoli röövib abielule loomukohase uut elu eostava jõu, on vastuolus jumaliku ja loomuseadusega ning need, kes sellise teo toime panevad, rüvetavad oma südametunnistust raske patuga."
Järgmine paavst, Pius XII ütleb oma kõnes katoliiklastest ämmaemandate konverentsil 1951. aastal:
„Meie eellane, Pius XI, kuulutas rõõmsa mälestusena oma entsüklikas „Casti Connubii" 31. detsembril 1930. aastal, pühalikult abieluakti ja abieluliste suhete fundamentaalset seadust: et mehe või naise iga katse abieluaktis või selle loomulike tagajärgede arengus võtta sellelt olemuslik jõud ja takistada uue elu loomist, on ebamoraalne; ja et ei mingi „näidustus" või vajadus ei saa olemuselt ebamoraalset akti seaduspäraseks teha.
See ettekirjutus on täna täies jõus, nagu oli seda minevikus, ja on ka tulevikus ja alati, sest see ei ole lihtne inimlik tuju, vaid loomuliku ja jumaliku seaduse väljendus."
Keset seksuaalrevolutsiooni möllu 1968. aastal avaldab paavst Paulus VI ringkirja „Humanae Vitae", mis defineerib katoliikliku positsiooni järgnevateks aastateks:
„Samamoodi tuleb välistada, nagu õpetusega tegelevad kirikuvõimud on seda korduvalt kuulutanud, otsene steriliseerimine, olgu see siis sooritatud alatiseks või ajutiseks, ja olgu see tehtud mehele või naisele. Veel tuleb välistada kõik teod, mis abielulise akti ootusel, teostamisel või selle loomulike tagajärgede arengus näevad ette eesmärgina või vahendina muuta uue elu sünd võimatuks. „
Samas tekstis sätestab Paulus VI ka loomuliku pereplaneerimise lubatavuse:
„Niisiis, kui on olemas tõsised motiivid sünnituste vahele pikemate ajavahemike jätmiseks, mis tulenevad kas abikaasade füüsilisest või psüühilisest olukorrast või välistest tingimustest, siis on kiriku õpetuse kohaselt õigustatud võtta arvesse generatiivsetele funktsioonidele sisemiselt omaseid loomulikke rütme ja astuda abieluühendusse üksnes perioodidel, mil rasestumist ei toimu, ning sel viisil reguleerida sündimust, patustamata moraaliprintsiipide vastu, milledest me eelnevalt rääkisime."
Paavst Johannes Paulus II jätkab sama liini ja võtab kontratseptiivide vastu sõna mitmel korral. 1981. aasta jutluses sõnab ta:
„Jumal tahtis, et mehe ja naise armastav liit oleks uue elu allikas. Jumal soovib, et see tohutu võime luua uut inimelu oleks tahtlikult ja armastavalt vastu võetud nende poolt, kes otsustavad vabal tahtel abielluda. […] Enda poolest võlgnen oma apostoolsele ametile kinnitada nii selgelt ja tugevalt kui võimalik, mida Kristuse kirik on selles osas õpetanud, ja korrata innukalt tema keeldumist kunstlikest kontratseptiividest ja abordist."
Innukalt kordas ta seda tõepoolest, näiteks 1983. aasta ettekandes preestritele:
„Kui abikaasad võtavad kontratseptiive kasutades oma abieluliselt seksuaalsuselt ära potentsiaalse võimekuse paljuneda, omistavad nad endale voli, mis kuulub ainult Jumalale: voli otsustada ülimuslikult inimisiku eksistentsi alguse üle. […]
Selles perspektiivis peab kontratseptiivide kasutust pidama objektiivselt nii sügavalt lubamatuks, et seda ei saa kunagi, mistahes põhjustel õigustada. Mõelda või öelda vastupidist on võrdväärne ütlemisega, et inimelus võib olla olukordi, kus on kohane mitte tunnistada Jumalat kui Jumalat."
Paavstid ei ole ainsad usujuhid, kes rasestumisvastaseid vahendeid hukka on mõistnud. Nende hulgas on ka reformaatorid Martin Luther ja John Calvin ning isegi kodanikuaktivist hindu Mahatma Gandhi:
„Rasestumisvastastest vahenditest võib olla kaks arvamust. Aga ainus minevikust pärandatud meetod on enesevalitsus või Brahmacharya. […] Kunstlikud meetodid on nagu pahe premeerimine. Nad teevad mehed ja naised hoolimatuks. […] Kunstlike meetodite kasutuselevõtt kutsub tingimata esile imbetsiilsust ja närvivapustusi. Ravim leitakse olevat hullem kui haigus."
„Tung seksida on kena ja üllas asi. Selles ei ole midagi häbiväärset. Aga see on mõeldud ainult loomise aktiks. Kõik muud kasutused on patt Jumala ja inimkonna vastu." ütleb Gandhi teisal.
Üllatavalt langeb kiriku hinnang kontratseptiivsele aktile olulisel määral kokku Sigmund Freudi arvamusega:
„[…] reproduktiivse funktsiooni hülgamine on kõikide perversioonide ühine tunnus. Tegelikult me kirjeldame seksuaalset tegevust perverssena, kui see on loovutanud reproduktiivse sihi ja püüdleb sellest sõltumatuna seksuaalse naudingu poole. […] kõigele, mis eirab [paljunemist] ja püüdleb ainuüksi naudingu saamisele antakse 'perversse' laitev nimetus ja on sellisena keelatud."
Nagu oleme näinud, on katoliku kirik hilisemalt 1930. aastast, tegelikkuses pea kogu oma eluea jooksul, kontratseptiivide kasutamise ühemõtteliselt hukka mõistnud. Kuivõrd see positsioon on kiriku ametliku õpetusena järgimiseks kohustuslik kõigile kiriku liikmetele, ei saa seda mingil juhul pidada marginaalseks arvamuseks.
Tõde väärib tunnistamist ja antud juhul annavad Põltsamile hääle paavstid läbi sajandite ning planeedi võimsama religioosse institutsiooni, katoliku kiriku autoriteet. On ignorantne pidada Põltsamit üksinda sellise positsiooni pooldajaks ja on näotu ajaloolist tausta ignoreerides noormeest kooris mõnitada.
Ka Objektiiv kutsub üles pidama Eesti ühiskonnas arutelu kontratsepiivide kasutuse üle, eriti demograafilist olukorda silmas pidades. Kumm ei ole seks.
Kenno Põltsamile aga soovime püsivust tõe tunnistamisel liberaalse kisakoori sõimust hoolimata.
Fookuses: perekonnakultuuri kriisi põhjustab kontratseptiivne vaimsus ja praktika
Paavst Paulus VI ja entsüklika "Humanae vitae" – lühike sissejuhatus
"Humanae vitae" 50 aastat hiljem ehk unustatud tõde abielust ja inimelu edasiandmisest