On kohutav, kui provintsiaalseks on muutunud meie meedia, aga on topelt kahetsusväärne, kui sellesse segatakse meie progressiivse Eesti riigipead, kelle uusaastakõnele järgnes (sabaga) liputamine soliidseteks peetud väljaannetes, kirjutab Ivan Makarov.
Pildil: Hendrik Normann presidendina saates „Edekabel". Kuvatõmmis.
Iga uue aasta saabumisega on Eesti inimesed lootnud, et just nüüd saab alustada uut elu – jätta maha suitsetamine, loobuda liigsöömisest ja ohtrast alkoholist, remontida ära tuba, leppida ära sugulastega, hakata tegelema spordiga, osta auto, öelda ülemusele tõde näkku, kirjutada raamat, võtta endale koer. Enamasti olid need ootused seotud sellega, et miski läheks ikka paremaks, et midagi head saaks juurde…
See aasta saabus teisiti: inimesed nüüd loodavad, et ei kaotaks olemasolevat – et jääks alles töö, et jäksaks maksta arveid, et pere ei jääks haigeks, et hinnad ei kasvaks veelgi kõrgemaks, et ei tuleks uusi makse ja rumalaid eurokäske, et ei tuleks veel sada tuhat võõrast, et ei tuleks sõda…
Pidev rahulolematus oma elu üle – et teistes euroriikides on palgad suuremad, pensionid priskemad, et Soomes on rahvas õnnelikum, et Kreekas on õhk soojem – asendub nüüd arusaamisega, et tegelikult sai ju elada küll, ja mitte halvasti. Ja ei tahaks nüüd jääda lõhkise küna ette, nagu tolles muinasjutus kuldkalakesest.
Kõige rohkem meie elu kirunud peavoolumeedia ei saanud ikka mitte eputada oma korporatiivsete pidudega, kus lehe- ja teleneegrid kallites rõivastes hõiskasid suurtes saalides lookas laudade taga, šampusest ja kalamarjast läikivad näod kaamerate poole pööratud, maiad suud väljutades primaatide paarituseelset korinat.
Erakanalitele ei panekski seda pahaks, kui nad ei oleks saanud valitsuselt miljoneid toetuseks. Et räägiksid ikka tõtt, mis on ainult oravakujuliselt absoluutne. Milleks peab rahvas toetama oma taskust litsakate staarikeste laiamist ja räuskamist, nende ümberaugu juttu ja lamedaid nalju? Sealsamas räägitakse sellest, kui raske on rahval, korrespondendid lähevad kaameratega mingisugustesse hurtsikutesse ja urgastesse, näitavad roojaseid peldikuid, niiskeid külme tube, allakäinud naabreid, osaliselt alles jäänud jäsemeid, puhuvad kaastundlikku juttu… ja mõne aja pärast näevad kõik seda rasvast leemendavate hamstripõskedega seksuaalselt täitumatut tüüpi pidu panemas. Kasvõi Kadrioru roosiaias.
Kõik see meenutab tsaariaegsete Vene mõisnike pidusid, kuhu tulid kõik ümberkaudsete külade isandad, söödi ennast tuurakalast lõhki, tantsiti laudadel, supeldi šampanjavannis, söödeti kaaviariga karusid, kuulati mustlasmuusikute ulgumist ja pilastati sunnismaiseid tüdrukuid ja poissegi. Nüüd on uued ainult tehnilised vahendid, vaimne tase on sama.
Ja see on võib-olla kõige kahetsusväärsem, et meie Eesti, mis oli enne okupatsiooni üsna edukas riik, vene ajal ikkagi „nõukogude lääs" kõrge teenindus- ja rahvuskultuuriga, mida teadsid kõik, kõige rohkem raamatuid lugev rahvas, – et meie Eesti hakkab pärast aastaid taasiseseisvust ja muljetavaldavat arengut nii tohutu kiirusega provintsistuma.
Kui riigitelevisioonis ei osata enam koolitada diktoreid, kes ei eksiks iga natukese aja tagant, kui ilmateadustajateks võetakse kõnedefektidega inimesi, kes kokutavad vaatajad kurdiks ja siis teevad uudisteankrute karjääri, siis see on allakäigu sümptom. Kui ETV töötajad hakkavad massiliselt intervjueerima ja portreteerima teineteist, uurima oma sugupuud, tegema mõttetuid viktoriine, siis on see kolkatelevisiooni tunnus – nii tehakse Venemaal näiteks suuremate telekanalite saateid: stuudiosse tuleb tsehhi anekdootide paunik või muidu meister-brigadiir, ja nad pajatavad seal, tunked seljas, truualamlikku juttu, patsutades teineteist õlale ja vastu kintsu. Kui tark teleproff Marko Reikop jälle mälub midagi eetris, nagu vorstivabriku degustaator, laud lookas söödavast kraamist ja õllest, firmasildid kaamera poole pööratud, mida arenenud riikides peetaks kohe illegaalseks reklaamiks ja udutataks sildid ära.
Meie president degusteerib Reikopi eeskujul Kadrioru lossis Õnne 13 Morna küla naiste toodud kõrvitsasalateid pärast seda, kui prouad on juba suhelnud sel teemal Marko enda ja ka Anu Saagimiga. Meil on provintsiaalist president, kel pole tähtsamat teha, palju õnne. Uus kollase seltskonna lüli pikas ketis. Kui Jüri Ratas läks tantsusaatesse, tuli teiste poliitikute ja peavoolumeedia poolt torkeid, nagu zulude ja bušmanite hõimude kokkupõrgel assagaisid. Nüüd aga ollakse alandlikult vait, ja isegi Ratast kõvasti sarjanud peaminister Kaja Kallas ei puutu tüütus seebiooperis osalenud Kadrioru oravaonu teemat.
Õukonnameedia lausa nõretas vaimustusest: „TORE ÜLLATUS! „Hea näitlejatöö!" President Karis lõi kaasa tuntud Eesti telesarjas," hüüatas Postimehe pealkirjas reporter-toimetaja Annaliisa Köss. Kas peeti silmas, et president sõi oma lossi kabinetis lusikaga purkidest kõrvitsasalatit sama professionaalselt, kui teeks seda Jüri Järvet või Anthony Hopkins?
Sellised naeruväärsed komplimendid presidendile meenutavad mulle just põhjendatuse seisukohalt episoodi, kui legendaarse seriaali „Politseiakadeemia" kadettidel oli vaja neutraliseerida vihatud kapten Harrise veelgi lollimat abilist Proctorit, ja naljahambad saatsid tema juurde prostituudi. Proctor sõi sel hetkel suurelt vaagnalt kätega krevette ohtra ketšupiga, nii et suu ja nägu olid punased. Ajas näost sisse, nagu aastaid tagasi Krista Lensin mingil telekanali suurpeol kulbiga punast kalamarja.
„Ma jumaldan mehi, kes nii söövad krevette!" hüüatas ööliblikas, emmates Proctorit. Mis oli edasi, küllap kõik on näinud.
See on tegelikult kohutav, kui provintsiaalseks on muutunud meie meedia, aga on topelt kahetsusväärne, kui sellesse segatakse meie progressiivse Eesti riigipead, kelle uusaastakõnele järgnes (sabaga) liputamine soliidseteks peetud väljaannetes.
Postimees avaldas loo libitseva pealkirjaga „Kristiina Ehin: president ütles välja meie jaoks tähtsaima", mis algab õõvastavalt: „Presidendi kõne sõnastas kõige olulisema: meie ühise eesmärgi. Me ei tohi leppida poolikute lahendustega, vaid peame kogu jõuga kaasa aitama, et Ukraina ühemõtteliselt selle sõja võidaks."
Eesti on võtnud sadakond tuhat põgenikku ja osutanud Ukrainale relva- ja rahalist abi, rääkimata kiirabi- ja tuletõrjeautodest, džiipidest, toiduainetest, droonidest, arstidest jne. Arvestades Eesti väiksust on meie riik ja rahvas Ukraina suurim abistaja maailmas. Need on siis poolikud lahendused? „Kogu jõuga kaasa aitama" Ukrainat võitmas sõda – kas mõeldakse meie kaitsejõudude saatmist rindele? Kas Ehin saab üldse aru, mida kirjutab, mis asi on NATO jne?
„Meie Kihnu Virve pärast surma suureks saanud loosung „Vitt peab vaba olema" on tänapäeva maailmas saanud uutmoodi sisu. Praegust presidenti seda tsiteerimas ette ei kujuta, kuid usun, et ta ei vaidleks vastu," kirjutab Ehin. Kas ta kavatseb kohtudes Alar Karisega seda tsiteerida?
See ei ole loosung ja see ei ole suureks saanud, tegemist on hea lihtsameelse inimese nilbusega, mida on alatu panna pärast tema surma suure kella külge. Nagu ka juba mitu korda suurte väljaannete poolt tsiteeritud „Vaata, ma pole ju siia ilma sitale tulnud, ma tulin ju elama". See, et poeet Ehin üldse mõtiskleb selle üle, kas president seda tsiteeriks või mitte, räägib Ehini enda kultuurist: vanainimene ütles neid asju kitsale ringile eravestluses, ja seda nilbust kistakse nüüd postuumselt presidendi konteksti.
„Mul on hea meel, et Eestil on tark ja hooliv president," kirjutab Ehin. No siis võiks ju presidendist lugu pidada ja mitte siduda tema nime roppustega. Mis kirjanik ja feminist see on, kes kasutab suurimas ajalehes sõna „v..t", seda mitte kärpides? Kas selline naiste pale labastamine aitab neid kaitsta rõvetsejate ja vägivallatsejate eest?
Postimees märgib, et Kristiina Ehin „katsub täita jõudumööda rahva (ning ühtlasi ka rahvuse) südametunnistuse, mälu ja aju tänamatut rolli." Ikka te ei saa tollest Edasi taagast lahti: NLKP oli ju „meie ajastu aju, au ja südametunnistus".
Kuidas on võimalik laskuda selliselt „kõrguselt" provintsiaalist feministi tasemele?
Veel üks Postimehe retsensent ongi meelitaja provintsist: „Merca: Karise Alar om tark ja kultuuraarmastaja miis". Autor kirjutab: „Aga kõnest. Üllatusega märkisin, et Karise Alar pööras päris paju tähelepanu mõningatele pehmemat sorti väärtustele. Vägisi mõtlen, et kui Kerstile oleks terendanud veel üks ametiaeg, kirjutanuks ta midagi üpris sarnast."
No kes see „Kersti" veel on – kas mingi omakandi sõbrants? Või ikkagi „Karise Alari" eelkäija? Kas seto peab kindlasti olema „maalt ja hobusega"? Aga äkki Postimees ongi vallaleht?
Intelligentsele inimesele aga sõna anda ei saa: tehti seekord erand kirjaniku Mihkel Muti jaoks – ja mida ta siis kirjutas: „Tegelikult õige jutt. Kedagi eraldi letti ei võetud ja tema suunas sõrme ei viibutatud. Ma ei tundnud kuulates kordagi piinlikkust, et olen mees, ega vähimatki süütunnet, et olen eestlane – nagu vahel varem analoogiliste kõnede ajal."
Kardetavasti ei paluta härra kirjanikul presidendi järgmist kõnet kommenteerida. See on meie kiiresti provintsialiseeruvas riigis nüüd feministide, grafomaanide ja endiste punkarite privileeg.