Isegi kui Eesti Vabariik eraldaks kõik olemasolevad vahendid Eesti kultuuri edendamiseks, jätaks nälga pensionärid, arstid, laskesuusatajad ja õpetajad, ka siis oleks Eesti kultuuri sõda globalistliku meelelahutuse vastu kaotatud. Nalja muidugi saaks. Samas ülimalt piiratud ressurssidega võidelda iseäranis lootusetut sõda on mu meelest idiootlik, leiab ( : ) kivisildnik.
Ilma raamatupoodideta oleks kindlasti veel halvem, ma ei vaidle. Sellega alustan ma kauaplaanitud artiklisarja eesti kirjanduse viletsusest. Olen kirjastanud, toimetanud, koostanud, ja produtseerinud sadu raamatuid, ma tean millest ma räägin. Olen ka raamatuid kirjutanud. Alustan raamatupoodidest, pood see on koht, millega paljude raamatusõprade kontakt kirjandusreaalsusega piirdub.
Raamatukogudest, kirjastustest, kirjanike organisatsioonidest, kirjandusasutustest ja asjasse puutuvast meediast, ekspertidest, kultuuripoliitikast, rahastajatest ja ka kirjanike allakäigust tuleb juttu järgmistes esseedes. Kuid tagasi raamatupoodi, kauplus on äriasutus, kirjandus ei ole äri, kirjandus on kultuur.
Müüa kunstilise pretensiooniga raamatuid ärikeskkonnas on mu meelest sama veider, kui korraldada Leonhard Lapini näitus Pärnu turu värske kala osakonnas. Kaladel ja turul ei ole iseendast mitte midagi viga, otse vastupidi, kõik on hästi. Aga see ei lõhna kirjanduse ega kunsti järgi. See on vale koht, turu eesmärk on raha, turul on turureeglid. Me mängime reeglite järgi, nii kalad kui väga austatud lapinid.
Eesti kirjanduse väärtuslikum osa, vähemalt teoorias, valmib Kultuurkapitali toel, see riiklik kark on kirjandusele visatud selleks, et luuletajad ja muud sarnased ei peaks vabal turul erootiliste ja maailmakuulsate tõlkebestselleritega nagu võrdne võrdsega võitlema. Ometi on see lööming ebavõrdne ja oleks seda ka piisava rahastuse korral. Asi pole ainult vabariigi kultuuripoliitilises popsimentaliteedis.
Fundamentaalne absurd
Isegi kui Eesti Vabariik eraldaks kõik olemasolevad vahendid Eesti kultuuri edendamiseks, jätaks nälga pensionärid, arstid, laskesuusatajad ja õpetajad, ka siis oleks Eesti kultuuri sõda globalistliku meelelahutuse vastu kaotatud. Nalja muidugi saaks. Samas ülimalt piiratud ressurssidega võidelda iseäranis lootusetut sõda on mu meelest idiootlik.
Kujutage ette meie nõtra kultuuriministeeriumi võitlemas Google'i, Amazoni ja Hollywoodi vastu. Ma tahaks näha nende võitlejate innustunud nägusid. Ma tahan öelda seda, et me ei ole selleks sõjaks võimelised, tahtelised ja me isegi ei näe, et taoline sõda käib ning et me oleme selle juba ammu kaotanud. Laibad vedelevad tänavatel.
Kui Kultuurkapital toetab Eesti algupärase raamatu kirjastamist ja raamatu autorit, siis toetatakse seda kui kunstiprojekti. See peab, rõhutan taas, peab, olema teoorias kunst, muid nõudeid kulka ei tohiks esitada ja muid kulusid ta ka ei kanna. Ma pean silmas kaubastamise, promotsiooni, avalike suhete ja muu sarnase kulusid. Olen ka reklaamialal töötanud ja tean, mis need asjad maksavad.
Igaüks võib raamatupoest küsida, kui palju maksab A4 reklaamplakati väljapanek või mingi koht, kus su raamat välja paistab, see ei maksa vähe. Arvestades tõsiasja, et olen palju raamatuid kuidagi ära teinud ka tuhandest eurost palju väiksemate summadega, siis võtke mingi 650 ja vaadake kui palju reklaami te selle eest ainuüksi poes endale lubada saaksite, mitte just ülemäära palju, aga see on kogu teie raha, mida ei jätku isegi hädavajalike tööde jaoks.
Näiteks raamatu disainiks, mis on ärikeskkonnas, eriti kui sa ei saa müügituge kasutada, su ainus ellujäämisvõimalus ja müügilootus. Seega riik toetab kirjandust kui kunstiprojekti, aga kui projekt on valmis, siis on tal minna ainult ärikeskkonda – kahte raamatupoodide ketti ja mõnda üksikusse sõltumatusse kauplusse. Raha sõltumatutest ei tule. Omafinantseering on aga vaja tagasi saada, see on igas projektis sees.
Kindel surm ärikeskkonnas
Nii ongi loogiline, et napilt rahastatud kirjanduslikud kunstiprojektid peavad ärikeskkonnas surema, nii nagu sureb väga hästi disainitud kingapaar, kui ta lõkkesse visata või nii nagu upub ka parim triikraud, kui ta basseini ujuma panna. Igasugused eeldused kunstikalduvustega kirjandusel ärilahingutes ellu jääda puuduvad. Kirjandus on siin abitu nagu laps. Tootmisraha ei päästa elusid. Sellest ei piisa.
Selles lootusetus olukorras, mida mu meelest keegi pole tähele pannud ja mis ei paista mitte ühtegi kirjandusametnikku ega kultuuripoliitikut segavat, on ainult kaks väljapääsu. Kas Kultuurkapital hakkab toetama kogu müügiprotsessi, mida ta oma eesmärke silmas pidades teha ei saa, seega oleks vaja luua kas kulka turundusosakond, mis töötab vastava seaduse alusel – see pole hea mõte, sest asutus, mis oma põhieesmärkidega on tõsises hädas, ei peaks võtma muid ülejõukäivaid kohustusi.
Või siis tuleb luua oma müügikeskkond. See on mu meelest on palju parem mõte. Võrgupood ei ole mõistusevastane kulutus. Kunstigaleriid on olemas, miks ei peaks meil olema kirjandusele spetsialiseeritud kaupluste ketti – muidugi mitte palju erinevaid poode, vaid üks suur ja mitmete osakondadega. Lõhustada maksumaksja niigi nappi jõudu ei ole mingit põhjust.
Milles seisneb raamatupoodide nuhtlus?
Eks sellest ole vahel ka ajakirjanduses juttu olnud, et jämedas joones teeb raamatupood kliendile raamatu kaks korda kallimaks. Kirjastaja kannab veel hulga lisakulusid alates enda logistikast, maksta tuleb mõistagi ka poodide kulusid, tasulistest lepingutest hulgibaasidega ja absurdne raamatute laovahet edasi-tagasi liigutamised, igale tagastusele järgneb peagi nõue tagastatud raamatuid taas müügile panna jne.
Kogu see ebamugavus ja nöörimine teeb kirjandusprojektid mõistagi veel ebamugavamaks ja kallimaks, eriti väikekirjastustele ja ennast ise kirjastavatele autoritele. Sul ei ole selleks tööjõudu ja sa ei saa kedagi palgata, see pole võimalik ega ka mõistlik. Või peaks riik palkama igale kirjanikule assistendi, samas kui kirjaniku enda jaoks raha ei jätku? Oluline on aga see, et üldjuhul võtavad auhindu ja pälvivad kriitikat just autorite enda ja väiksemate kultuurieesmärkidega kirjastajate raamatud.
Poeriiulid kui kirjanduse nutumüürid
Kirjanduse osakondi raamatupoodides ei ole, esiplaanil on menukid, tõlkesavi, üksikud kohalikud kommertstooted, milledest ilukirjandust on murdosa, arvutimängud, ingliskeelsete kirjadega kruusid, kirjatarbed, mänguasjad, vinüülplaadid ja muusika ning filmid erinevatel andmekandjatel, kuni mitmefunktsionaalsete tööriistadeni välja. Tean inimesi kes vihkavad raamatupoode, sest raamatuid tuleb sealt otsida laternaga – nagu inimest Diogenese turult. Jõuame jälle turu teema juurde.
Kirjandusprojektid on haledas olukorras, sest nende disainimiseks, reklaamimiseks ja kasvõi müügikeskkonnas esiletõstmiseks puuduvad vahendid. Nii leiabki autor oma teose kusagilt alt või tagant, põlvekõrguselt, keeleraamatud olid ühes Tasku nimelises keskkonnas nii kavalasti riiuli ja välisseina vahele ära peidetud, et ainult EKSA kirjastajalt võis teada saada, kuhu tema aarded on peidetud.
Kirjandus on raamatupoes nagu vallasant, vallaslaps või kutsumata külaline. Niikuinii leiad sa otsitava teose kas ainult uudiskirjanduse riiulilt või internetipoest. Nii et pole mingit põhjust nuumata erakapitali, mis teeb ilukirjanduse ostmise ja müümise ainult keeruliseks ja kalliks. Selle asemel olgu kirjandusele spetsialiseeritud võrgupood, mis on seotud riikliku kirjanduse toetamisega, raamat vajab ka müügituge.
Väga tähtis on ka see, et raamat ei püsi müügil kuigi kaua, kui ta ei ole menuk. Standardlepingutes on punkt, mille kohaselt kirjastaja peab raamatu müügilt ära võtma või selle hinda langetama, kui loetud kuude jooksul ei müüda ära suurt osa kaubastada antud raamatutest. Ei mingit kultuuri järjepidevust, müü või kao kus kurat mõne kuuga, selline on turu kirjandusloogika ja see ei sobi põhiseaduse kultuuri järjepidevuse põhimõttega.
Kokkuvõtteks nii palju, et kirjeldatud mõistusevastane olukord raamatuturul, mis välistab oma äriloogika tõttu kirjanduse piisava leviku, on võimalik ainult sellepärast, et kirjanduse hea käekäigu eest vastutavad institutsioonid on võhiklikud, abitud, tädistunud ja silmapaistvalt vastutustundetud ning rumalad. Järgmises loos visandan ideaalse kuid teostatava kirjandusele spetsialiseeritud raamatupoe projekti.
8. veebruar 2021
Pärnus, ajaloolises kirjanduspealinnas