Turujõudude pime usaldamine on andestamatu viga, ametnike ja andetute tädikeste usaldamine on aga katastroof. Tädidele, tädistunud onudele ja vürtspoodnikele ei saa usaldada Eesti kirjanduse kassigi, rääkimata kirjanduse elust ja väärikusest, kirjutab ( : ) kivisildnik raamatupoe ja kirjastamise ideaale otsides.
Eelmises essees kirjeldasin ma raamatupoodide nuhtlust ja kultuuripoliitika dementsust. Refereerin lühidalt: äriilma ei saa rakendada Eesti põhiseaduse teenistusse, see ei ole võimalik. Ettevõtja seab oma kasumi igal juhul ja alati põhiseadusest kõrgemale, sest kui ta seda ei teeks, siis oleks pankrot ja võlavangla või midagi sellist.
Turukiskjad ei halasta sellisele haledale ja kultuurisõbralikule ettevõtjale, ta kistakse ribadeks. Kultuuri toetamise mehhanismide, eriti Kultuurkapitali mõte ongi selles, et vabastada kunst turuorjusest. Kui turg on riigi poliitika, siis pole mingeid riiklikke toetusi üldse vaja, kes turul läbi lööb, see elab. Teised kõngevad.
Turg teeb kõik õigesti, mõned kirjanikud ja kirjastajad teevad ka õiget asja, aga see pole majanduse asi, riigi kultuuripoliitika on aga kas rumal või otse pahatahtlik ja reeturlik. Korraldada kultuurkapitali kirjastus toetused nii, et kunstiprojektide ainus reaalne kasusaaja on raamatukaubandus, pole millegagi põhjendatud, see praktika peab kaduma ajaloo prügikasti ja süüdlased tuleb hukka mõista ja neid vastavalt seadusele karistada.
Ei tohi unustada seda, et raamatupood ei loo mingit väärtust, trükikoda teeb midagi reaalset, kirjastajad langetavad otsuseid ja menetlevad käsikirju, kirjanikud kirjutavad. Pood lihtsalt tõstab raamatu hinna kahekordseks: see, kes panustab kõige vähem, krabab õige rasvase käntsaka. Mõistagi on ka raamatute maksupoliitika rumal, kõiki raamatuid koheldakse kui kultuuri. Nii see mõistagi ei ole. Kui nii, siis peaks kõik soperdajad ja klounid olema ka kirjanike liidu liikmed – mitmed siiski veel ei ole.
Ideaalne raamatupood
Ideaalne raamatupood peab lähtuma Eesti Vabariigi põhiseadusest ja tegutsema nii, et oleks tagatud Eesti kultuuri järjepidevus. Kommertsraamatupoed ei ole selleks võimelised oma ahnuse ja põhimõttelageduse tõttu, nad on nõus kaubastama kas või iseenda vanaema, kui see midagi sisse toob. Kaunis piinlikke näiteid toob raamatupoodide enda kirjastamispolitika, eriti luulekirjastamine.
Kui poed saavad aru, et neil on ise mõistlikum oma kommertslikku põhjamuda kirjastada, siis võiks ometi ka riik ja loomeorganisatsioonid aru saada, et mõistlik on ise müüa, mitte kapitalistidelt armuande oodata. Armu ei anta kellelegi, kõigi seljast nööritakse seitse nahka. Nii vaesele luuletajale kui ennast täis õginud tõlkekirjastajale valatakse ühe mõõdupuuga. Seega peab ideaalse raamatupoe eesmärk olema põhiseaduslik ja muid eesmärke tal ei tohigi olla. Kordan, Eesti kultuuri järjepidevus saab olla funktsionaalse ja seaduskuuleka raamatupoe ainus eesmärk.
Ühesõnaga selles poes tuleb müüa kunstikaaluga kirjandust. Kirjanikel ja kirjastajatel tuleb teha valik, kas heita ennast turustiihia meelevalda, sellisel juhul aga riigi abi loota ei ole. Kes tahab maksumaksja toetust, peab vastu pakkuma täisteenust, mis põhineb seadustel ja tervel mõistusel. Kui tahad kulka raha, siis käivad asjad nii ja nii ja nii. Mõistagi ei piisa ainult poe ümberkorraldamisest, ka kulka ja kirjastamine kui selline peavad muutuma.
Ka kirjanikud peavad muutuma, see tähendab paljud kratiinid ja kultuurparasiidid peavad minema tootvale tööle ehk maanduma sotsiaalabi pehmel padjal. Kultuuri rahaga ei pea lahendama ideoloogilisi ja meditsiinilisi probleeme, selleks on vastavad institutsioonid. Teie nurjumiste ja seksimurega tegeleb sm Tanel Kiik.
Ideaalse raamatupoe omadused
Siin müüakse ainult raamatuid ja ainult kunstikvaliteediga raamatuid. Äriprojektid suunduvad ärikeskkonda ja muud projektid kuskile mujale. Nii lihtne see ongi. Pole kunst, head aega, uks on seal. See raamatupood ei pea teenima kasumit, abistama hädiseid olendeid ega asuma maapealsetes lossides, võrgukeskkonnast piisab.
Kes ütleb, et tahab raamatut sirvida, selles on õigus ja ta saab lugeda osa raamatust onlainis, nii on see kombeks ka paljudes globaalsetes võrgupoodides. Meie muidugi ei ole globalistidelt ka kõige lihtsamaid ja kasulikumaid asju õppinud, näib et anaalfilosoofiast piisab. Tuleb õppima hakata, on aeg.
Pood peab olema usaldusväärne, hetkel mul küll usaldusväärseid poode peale Roosikrantsi Athena ei meenu ja selle taga on usaldusväärne kirjastus. Ekspertiisi küsimus on väga oluline, siiani ei ole suutnud ekspertgrupid ega ka loomeliidud asjalikke otsuseid teha, sest otsused teevad inimesed, kes oma igapäevase töö asjus kirjandusse puutuvaid otsuseid ei tee vaid istuvad kuskil kontorites ja roiguvad seal võõra raha eest.
Kes on üldse Eesti kirjanduses teinud õigeid otsuseid – kirjanikud, kes on midagi saavutanud, kirjastajad, kes on teinud õigeid otsuseid ehk ka mõni kriitik, aga usaldusväärse kriitiku fenomen on jäänud kaugesse minevikku. Usalda saab ainult neid, kes on ise midagi suurepärast teinud. Mida on aga teinud mingid suvalised kontorirotid ja hämarate silmadega tädid? Ainult häbi endale ja kahju maksumaksjale ning piinanud kultuuritarbijat.
Selle otsused on õiged, kes on teinud aastakümneid õiget asja, praktika on tõe kriteerium, selles küsimuses on isegi marksistidel õigus, paraku pole nad seda ise välja mõelnud, see on lihtne talupojatarkus. Seega ideaalse poe eksperdid on ideaalsed kirjanikud ja ideaalsed kirjastajad – kõik teised olgu vait, sest neil pole raamatute küsimuses mingit pädevust ega autoriteeti.
Mandumine ongi põhjustatud sellest, et teeneteta, oskusteta, ilma mingigi arusaamiseta isikud, kes kuidagi kirjandusse ei puutu või seda ainult rüvetavad, langetavad hämaraid otsuseid. Ekspertiis saab tulla ainult sealt, kust tulevad korralikud raamatud, seda nimetati vanasti katse ja eksituse meetodiks, tehti katse, kukkusid läbi, kõik. Nüüd kukud kirjanikuna läbi ja oled ekspert valmis, nii see ei lähe, armetud onkiloonid.
Kõik põhineb ekspertiisil ja immuunsussüsteemil
Ja kogu kirjanduselu on täielikus kaoses küündimatute ekspertotsuste tõttu. See väide kehtib kõigi kirjanduslike institutsioonide kohta – suvalisi isikud inkorporeeriv Kirjanike Liit on muidugi võhikluses esirinnas ja sealt läheb nakkus edasi nii Kultuurkapitali, žüriidesse ja kuhu iganes. Aga neid institutsioone me muuta hetkel ei saa, las hullavad, peaasi, et see hullus ei jõuaks raamatuhuvilisteni – ideaalne raamatupood on äärmiselt vajalik filter, immuunsussüsteem kui soovite.
Ei ole nii, et võtame aga kõik müügile, kahekordistame hinda, oleme ainsad, kes kulka rahast kasu saavad peale trükikodade ja kui pime mass midagi ostab, siis ongi kõik hästi. Aga kui raamatuid piisavalt palju ei osteta, siis müüme vannisoola ja vinüülplaate ja küll kuidagi ikka hing sees seisab. Eesti kultuuri hing ei ole vannisool, vannisool ei ole maasool.
Mingid projektijuhid, suvatoslemid, muuseumist välja karanud näituse korraldajad ega ühe hämara luulekogu autorid ei ole otsustajad. Need on suvalised tüübid ja kes nad ametisse on pannud, on kas idioodid või kurjategijad. Ja kui kirjanikud ja kirjastajad nende pooletoobiste ekspertide türanniaga lepivad, siis nad ongi väärt hävingut, alandamist ja unustust.
Saagu filter
Olemasolevate institutsioonide ümberkorraldamine ei ole mu arvates reaalne. Kirjanike Liit on mandunud, selles on võimust võtnud ideoloogiline diktatuur ja hall keskpärasus. Ümberkorraldused ei ole kellegi huvides, üksikud kirjanikud on vähemuses ja hirmul – nende moraal on murtud. Arvatakse et kui edasi kannatada, siis läheb kõik paremaks, otse vastupidi, tädistumine läheb veelgi hullemaks. Võimu haaranud suvalised on aga oma positsiooniga rahul ja võtavad liitu veel hullemaid, et ise veidigi paremad ja inimnäolisemad välja näha.
Kulka on täielik prügimägi, kogu aparatuuris ei ole näiteks ühtegi kirjanikku, kirjanduse ekspertgrupid on juhuslikud ja koosnevad valdavalt, vahel ka täielikult ametnikest. Vähesed kirjanike liidu esindajad, esindava hetkel harrastajaid ja tõlke. Milles seisneb Berk Vaheri ekspertiis? Kes ta selline üldse on? Aastapreemia andmine Pihelgale ja Ahile on head näited täielikust absurdist ja verisest ülekohtust. See palagan kordub aastast aastasse, piinlik on vaadata.
Olgu siis nii. Mis läinud, see läinud – las hullavad, las produtseerivad saasta, las mõtlevad igale vaimuküürakale kuldse kuu selga. Müügu seda kus tahavad, või ärgu müügu üldse, kelle asi see on. Siiski ma julgen oletada, et on veel mõned kirjanikud ja kirjastajad, kelle huvides on oma väärikuse ja õiguste kaitsmine, põhiseadusliku tegevuse alustamiseks on väga mõistlik organiseeruda ausa ja kultuurse kaupluse kaubamärgi alla.
Kuskil peab olema mingi filter, mingi usaldusväärne ekspertiis ja koht, kus sulle ei müüda raamatute asemel vannisoola või madalalaubalist feministliku agitatsiooni. Raamatulugejad on seda väärt, neil on vaja tervislikku vaimset toitu. Saasta saab ka telekast ja lehtedest, selleks pole vaja üleval pidada kirjanikke ega raamatupoode. Turg on ka ilma kulka abita olemas, loomastumine käib täistuuridel üle maailma. Globalistid ja kultuuriimperialistid saavad väga hästi ka ilma minu või sinu abita hakkama.
Kokkuvõtteks
Olukorda analüüsimata ei saa juhtuda midagi mõistlikku. Mingit hetkeolukorra analüüsi ma kusagil ei näe. Nii ei näe ma kirjanduse küsimustes ka mingit toimivat ekspertiisi, otsused on valed, mingit sihipärast ega ratsionaalset tegevust ei ole võimalik tuvastada. Puudub kirjanduspoliitika, puudub kirjanike initsiatiiv, teisejärgulised sikud on institutsioonid vallutanud, sageli ideoloogia malakaga vehkides.
Turujõudude pime usaldamine on andestamatu viga, ametnike ja andetute tädikeste usaldamine on aga katastroof. Tädidele, tädistunud onudele ja vürtspoodnikele ei saa usaldada Eesti kirjanduse kassigi, rääkimata kirjanduse elust ja väärikusest. Elu läks. Raamatupoe näitel on selge, miks ja kuidas kõik on halvasti ja kuidas olukorda saaks parandada – on vaja ekspertiisi, ekspertiisi ei saa olla neil, kes pole kunagi midagi saavutanud. Nad on luuserid, mitte eksperdid.
Järgmises essees kirjeldan ma kirjastamise ja kirjanike toetamise mehhanismide mõistusevastast olemust, ebaõiglust ja kultuuriimperialistlikke tendentse. Ning arukast kirjanduse toetamise ideest lähtuvalt tulen veel korraks tagasi ideaalse raamatupoe juurde. Milline saab olema ideaalne pood ideaalse kirjastamispoliitika tingimustes. Mõistliku kirjastamispoliitikata ei ole ühelgi raamatupoel sügavat mõtet. Kohtumiseni.