Laulurahva meelsus on nädalaga pea pealt jalgadele maandunud. Sellise rahvaga ei saa luurele minna, kui siis ainult selle 8 protsendiga, kes ei oska ühegi küsimuse peale midagi kosta, nemad vaikivad nagu partisanid ülekuulamisel ja ilmselt ei aita siin ka ühe elektrimolekuli hinna tõstmine miljoni jüääni tasemele ja kõigi laste müümine või küüditamine Venemaale.
Luulukontroll on eriti tagurlik meediakriitika žanr, mille viljeleja ei suuda enam vaikides välja kannatada peavoolumeedia kinnisideid, sundmõtteid ja haiglaseid luuluprojekte. Meediaeetika kohustab ajakirjanikke ja muid avalikus ruumis sõna võtvaid isikuid püüdlema tõe poole. Luulud ei ole tõde.
Luul on Wikipeedia definitsiooni järgi „haiguslik (väär), veendumuslik ja kriitikale allumatu mõtlemishäire." Meditsiinilise luulu omadused on järgmised:
- Haiguslik (väär) – ilmselgelt tõele mittevastav. Näiteks haige räägib, et tema eksistentsi ohustab verejanuline kliimasoojendajate jõuk.
- Veendumuslik – haige mitte ei avalda arvamust, vaid esitab oma mõtteid kui tõeseid fakte. Haige on veendunud, et kurjategijad kliimat soojendavad.
- Kriitikale allumatu – ratsionaalsed seletused ei kummuta haige veendumust.
Luulukriitika ei ole meditsiiniline instants, siin ei ravita kedagi, tasuta diagnoosi ei anta, kuid vajadusel antakse soovitus pöörduda perearsti või apteekri poole.
A. Küsitlus: keegi ei taha enam näha Kaja Kallast
Eelmise luulukontrolli ajal, see oli veidi enam kui nädala eest, oli va Kaja Kallas kõige populaarsem eesti peaminister kogu galaktikas. Galaktikaga on vahepeal midagi väga olulist muutunud, sest nüüd ei taha kaks kolmandikku galaktika eestimaalastest enam va peaministrit ja tema valitsusest midagi kuulda. Kaks kolmandikku ei ole valitsuse ja isevalitseja tööga rahul.
Just äsja olid galaktikas edu tagatiseks piisavad maksutõusid, vihakõne vaenamine, homoseksualism, süstimisteenus ja Vene transiit, täna see enam ei tööta. Ära on tüüdanud, tahaks midagi muud, midagi hingele. Nagu deklareeris kunagi noorkirjanik Albert Kivikas: maha lüüriline šokolaad, tahan karbonaadi!
Olukord Vabadussõja järgses kirjanduses ja tänases päevapoliitikas on enam kui sarnane, siis valitses skeenet Marie Under ja tema sukad, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud. Sukad muidugi ei olekski ära lõppenud ja erootiline meeleolutsemine oleks jäänud kirjanduse peavooluks aegade lõpuni, aga publiku ja konkurentide isu sai täis.
Siiani on Kallase militaarne ja homoseksuaalne lüüriline šokolaad päris hästi müünud, aga enam mitte, iga omasooihar mood saab ükskord läbi, ükski transiidipuu ei kasva taevasse ja ühegi Underi loomelaad ei ole muutumatu – Marie kirjutas publikule vastu tulles peagi "Verivalla" ja "Pärisosa" ja "Hääl varjust", mis olid õige sünge ja kange kraam ning elu läks edasi. Kõiki sukki ei pandud hiljem isegi kogutud teostesse.
Kaja Kallas ei saa oma käekirja ja stiili kuidagi muuta, sest ta ei aja enda asja, tal on globalistide koorem kanda ja see jääb homoseksuaalseks kuni aegade lõpuni ja aina võikamaks läheb, peagi tuleb translokku lööma hakata, lapsi kohitseda ja pedofiiliat legaliseerida, kuulake mu sõnu.
Under on siiani klassik ja kõlbab lugeda nii tema sukkade kui ka sokkide periood, va Kaja Kallas aga võib juba poole aasta pärast olla kas sõjaohvrite pikas nimekirjas, eksiilvalitsuse hämarates nurgatagustes ehk mõnes globalistide institutsioonis või tiblade nafta- ehk teemandiäris karbonaadi võimaldaval palgal. Läheb siis nii või teisiti, homojuttu jätkub kauemaks ja kui üleval pool kästakse, siis tehakse ka vaktsiiniklistiiri.
Paha lugu küll, laulurahva meelsus on nädalaga pea pealt jalgadele maandunud. Sellise rahvaga ei saa luurele minna, kui siis ainult selle 8% kontingendiga, kes ei oska ühegi küsimuse peale midagi kosta, nemad vaikivad nagu partisanid ülekuulamisel ja ilmselt ei aita siin ka ühe elektrimolekuli hinna tõstmine miljoni jüääni tasemele ja kõigi laste müümine või küüditamine Venemaale.
Ma ei hakka siin pikemalt rääkima ei valijate ega valitavate moraalsest kompassist ega üldse mitte millestki. Pimedal ei ole kompassi, temal on valge kepp ja must karvane koer parajalt pika nööri otsas ja kui selle nööri teine ots on kuskil süvariigi või süvalombi transatlantiliste limukate käes, siis ei ole niikuinii pikka pidu ega midagi head oodata.
Mida teha? Natoga on nagu on ja aina enam on põhjust rääkida plaan B teemal, mingi plaan B peab olema ka va Kaja Kallase ja tema nuhtlusvalitsuse küsimuses. Rahvas ei ole rahul, ometi enne oli rahul, sest Kaja oli naine. Mida me sellest järeldame, on vaja olla veel rohkem naine ja kõik laabub. Minu plaab B valitsusele on lühem seelik, kõrgemad kontsad ja pikemad ripsmed. Kaks naist hea, neli naist parem.
Igal juhul on hea lugeda uuringut, mis aitab vaimset tervist säilitada, vähemalt järgmise nädalani või antidepressantide ja unerohu pealt kokku hoida, kuhu need üüratud summad investeerida, seda teab vaid idatuul ja tuuleajamiga moraalne kompass.
B. Antti Kammiste leidis pärast skandaali uue töökoha: kui see kõne tuli, siis ehmatas isegi natuke ära
Milles seisneb kodanik Kammiste osa meie kultuuriloos, milline ja kui räpane skandaal täpsemalt ja miks on vaja minna tööle ning seejuures veel ehmatada, jääb meile ja ma loodan, et ka meie lugejatele saladuseks. Kõiki lugusid ei pea lugema. Üldse oleks väga raske elada maailmas, kus tuleks kõik mida keegi ei tea ja miks kirjutab ilmtingimata läbi lugeda.
Vaimse tervise aluseks ei ole küll kirjaoskamatus, aga oskus Anti Kammistet puudutavad lood ja muu sarnane lugemata jätta on alati abiks. Olgu kiusatus kuitahes suur, sellise mahlaka skandaali kohta peaks ju ikka lugema, eks ole, aga ei ole ja ei loe. Ja kellel ei ole nii kõva tahtejõudu, see lugegu ainult pool. Ja lugegu vaikselt, nii et teised ei kuuleks. Lood jagunevad üldse kaheks, need mida ei pea lugema, sest nad ei ole olulised, nagu see näide siin.
Teiseks on lood, mis on küll olulised, nagu näiteks va Kaja Kallase veretransiidi seiklused ja äpardused, aga asi on ju ka lugemata selge. Teen ettepaneku vaimse tervise huvides ja selleks väga sobival ajal, nüüd kus uuring näitab midagi ilusat, teha meediapaast kuni järgmiste reitingute ja uuringuteni.
Või ka ülejärgmisteni, ilm on ilus, saab väljas jalutada, taevas on alati nähtaval, nagu ütles Hesse, maailma rahvaste kultuuripärand on rikkalik, võib kuulata klassikat, lugeda klassikat või vaadata klassikat. Rikkamad võivad klassika hunnikusse kühveldada ja selle otsas külitada, midagi hakkab ka nii külge, selles pole vähimatki kahtlust.
Ma ei välista seda, et oli hea skandaal, kasulik ja eetiline, on ka selliseid, kui nii siis suur tänu vaevanägijatele, aga ma ei loe. Ja ei soovita lugeda. Tervislik lugemine on lihtne, üks klassikaline sõna ütleb rohkem kui tuhat suvasõna. Klassika on juba väljasõelutud ja kvaliteedikontrolliga sõna.
Hea kui eeltöö on ära tehtud, oleks ju hirmus tüütu kui peaks enne omleti tegemist ise munema hakkama. Seda ei ole vaja, see töö on juba tehtud. Ka suvasõnade hulgas võib leida tera, juhul kui on lõputult aega ja eesli kannatus. Tavaliselt ei ole, seega kasvatage iseloomu ja ärge lugege asju, mis kohe kindlasti ei ole klassika. Ja nädal aega ei ole kuigi pikk aeg, selle saab ka ilma lugemata olla.
INVAKATEGOORIA
Eelnevast lähtudes kinnitan teile, et pea kõik lood kuuluvad siia kategooriasse. Valet pole vaja lugeda, tõde on teada ka ilma küsitlusteta. Hingesööbivat, roojast, alatut, tühist, labast, vaenlaste sepitsetud või küündimatute isikute haledaid ponnitusi ei tõuse käsi täna jagama.
Antagu mulle see otsekohesus andeks.