Elektri- ja kliimaluulud pannakse külma ilmaga proovile, kelle usk on nõder, see läheb planeedi vaenlaste poole üle ja mõistetakse hukka. Mina tühistaks sellised nadikaelad kohe ära ka. Kelle usk on aga külmakindel, see teeb kliimakirikus karjääri ja saab vanuigi peapiiskopiks.
Luulukontroll on eriti tagurlik meediakriitika žanr, mille viljeleja ei suuda enam vaikides välja kannatada peavoolumeedia kinnisideid, sundmõtteid ja haiglaseid luuluprojekte. Meediaeetika kohustab ajakirjanikke ja muid avalikus ruumis sõna võtvaid isikuid püüdlema tõe poole. Luulud ei ole tõde.
Luul on Wikipeedia definitsiooni järgi „haiguslik (väär), veendumuslik ja kriitikale allumatu mõtlemishäire." Meditsiinilise luulu omadused on järgmised:
- Haiguslik (väär) – ilmselgelt tõele mittevastav. Näiteks haige räägib, et tema eksistentsi ohustab verejanuline kliimasoojendajate jõuk.
- Veendumuslik – haige mitte ei avalda arvamust, vaid esitab oma mõtteid kui tõeseid fakte. Haige on veendunud, et kurjategijad kliimat soojendavad.
- KriitikaInimõiguste keskus pöördub Palestiina meeleavalduse tõttu kohtussele allumatu – ratsionaalsed seletused ei kummuta haige veendumust.
Luulukriitika ei ole meditsiiniline instants, siin ei ravita kedagi, tasuta diagnoosi ei anta, kuid vajadusel antakse soovitus pöörduda perearsti või apteekri poole.
A. Kliima annab vastulöögi ehk elektriautode surnuaed
Nagu me kõik hästi teame, on kliima soojenemas, kohati lausa keemas ja suved on rekordpalavad, aga ilm, see reo, on asunud ebademokraatliku külmenemise teele, on tuvastatud -27-kraadist pakast, mille peale elektriautod kas omadega sassi lähevad või üldse funktsioneerimise lõpetavad. Palju kliimakisa, vähe elektrivilla.
Tunneme siinkohal kaasa elektriauto entusiastidele, kes on langenud ebateadusliku kliima ilmavaate ja roheäri ohvriks. Tahes-tahtmata tuleb neil nüüd elada 15 minuti külmalinnas või -maal, sest vaevalt nad terve päeva väljas vastu peavad. Põrgulikult külm on see kliimasoojenemine, väga külm.
Oli elektriauto, midagi on nüüd ka veel lumehanges, aga vot, ei liigu, või kui ka natuke liigub, siis jääb üht-teist ikka puudu, ei tööta see ega teine. Mida sellises olukorras soovitada? Kutsu elektritakso või vajuta veloriksa pedaali, mõlemad on kliimateadlik valik, kui aga mõtlema hakata, milleks kliimaaskeedile üldse auto?
Kui tõesti on vaja homoühiskonna ja vaimse majanduse arengusse panustada, siis võib seda teha kontoris, magada saab laua all, nii nagu seda teevad Korea ja muud sealtkandi orjad, tööta, tööta ja veel kord tööta. Kui enam ei jõua, keera ennast laua alla kerra ja maga, kui ärkad, töötad edasi.
Milleks kodu ja pere? See kõik on üks suur ja andestamatu jalajälg ning planeedi rüvetamine. Elektriauto muidugi peab olema, see on usuasi ja sellisena väljaspool kriitikat. Autoga sõitmine on aga ikkagi taunitav, kui, siis homoparaadile ja tagasi. Muud vajadust ma teadlikul globaalkodanikul ennast töökohast välja vedada ei näe. Toidu toob lauale umbkeelne kuller, rõõmustab klienti ja rikastab omanikku.
Kui lõuna jõuabki kohale järgmisel hommikul, et kulleri elekter ja kliima on nugade peal, siis on see ainult tervislik. No küll on tore, kui kõigil oleksid elektriautod, siis ei toimuks mingit arulagedat ringisebimist ja kliima oleks täielikult kontrolli all ja neutraalsus 200 protsenti tagatud. Hea on ikka see elektriparsa, tark ja hea.
Eks elektri- ja kliimaluulud pannakse külma ilmaga proovile, kelle usk on nõder, see läheb planeedi vaenlaste poole üle ja mõistetakse hukka. Mina tühistaks sellised nadikaelad kohe ära ka. Kelle usk on aga külmakindel, teeb kliimakirikus karjääri ja saab vanuigi peapiiskopiks. Palju õnne! Mõlemad on ju päris head variandid, mis saab kliimarindel minna halvasti?
B. Tuleb kiiresti kehtestada kaotusemaks
Korduvalt on juttu olnud vajadusest kehtestada Maarjamaal kas sõja- või rahumaks ehk siis mõlemad. Minul ei ole maksude vastu midagi, kui on ikka õiglane sõda ja eesti asi veel pealegi, ikka tuleb maksta, sõda ei ole odav asi. Hea sõda on aga kindlasti kohe väga kallis. Nagu ütles klassik, eesti demokraatia ema: selliste asjadega ei koonerdata.
Idarindelt ja ka tagalast tuleb ärevaid teateid, vant on väljunud kontrolli alt ja pommitab otsasaanud rakettidega, nii et maa must. Ka ammulõppenud droonid teevad liitlastele paksu ja vedelat peavalu, osundan: "Kiievi sõnul näitavad viimased rünnakulained selgelt, et lääneriigid peavad kiirendama õhutõrjevarustuse, lahingdroonide ja kaugmaarakettide tarneid."
Lääneriikidel, see oleme meie, tuleb tarnida, pääsu pole. Hea et meil on alustatud mõningase viivitusega õhusüsteemide hanget, mille vastu oli ajutine vastseis, kui nüüd lõpuks õnnestub midagi hankida, siis saab selle kohe ära kinkida ja iseseisvus ongi tagatud. Jah, nii see kahtlemata on.
Sellepärast on vaja kehtestada uus õiglane, kaasav ja progressiivne militaarmaks, mida võiks ebameeldivate arengute ja vastutustundetute uudiste valguses nimetada kaotusemaksuks. Võiduretoorika ei innusta kukrut kergendama, mis sa ikka maksad nagu surnud hobust, kui võit on kindel ja vältimatu nagu talv või abort.
Kui aga maksu kurjakuulutava nimetusega teha massidele selgeks, et kaotus on käeulatuses ja sellest lähtuvalt ka surm suu juures ja ees ootab uus orjaaeg ja ehk ka kohustuslik heteroseksualism, siis pannakse viimane välja ja raha laekub lademetena. Küll need võidujoovastuse jutud ka ununevad, kui korralikult kaotusekuljuseid kõlistada.
Psühholoogiliselt on kaotusemaks igati positiivne, aitab valetamisest, tõde on nii haruldane meie avalikus ruumis, et inimesed on kindlasti ka tõepudemete eest korralikult pappi välja käristama. Lõpuks ometi räägitakse nii nagu on, raha niikuinii ei ole, aga nüüd on tuvastatavad teatavad tõe ilmingud. Mina küll olen nõus tõetööstusse investeerima. Pole probleemi.
Kutsun kõiki tõde ja Ukraina vabadust armastavaid kodanikke raha koguma, et kui see maks kohe homme veel ei tule, siis ei raisataks raha ära, vaid pandaks tõe ja kaotuse huvides tähtajalise hoiuse peale, vot kus siis kasvab! Ja tõde ja kaotus kasvavad koos meie veeringutega nagu ka demokraatia või inimõigused. Ma ei tea midagi head, mis ei kasvaks, kui sa oma raha riigile annad.
INVAKATEGOORIA: Suleliste meeletud kannatused
Kõige empaatilisemad meist teavad juba ammu, et maailma kõige olulisem asi on kõikvõimalike siilide ja konnade heaolu, ka suleliste kannatused ei ole kõrvaline asi. Kõrvalised teemad on õpetajate kannatused ja muude palgavaeste virelemine. Peaasi, et konnal on hea, et põhjatihane ei külmeta jne.
Vaeste ja haigete peale mõtlemine paneb pea valutama nagu vinguhais. Erandkorras võib küll kaasa tunda ukrainlasele või Aafrika ajukirurgia eksperdile kaelalõikamise osakonnast, aga inimene pole ikka see – inimene on planeedi vähkkasvaja ja ta rüvetab kõike, seda tuleb kindlasti silmas pidada. Valged on pealegi süüdi.
Kohe hing laulab sees, kui loed kohalikust lehest murekirja meie tiivuliste vendade raskest elust. Kakul on külm, porril on paha, puukoristaja on vaevas ja krigistab nokka, hunt, põder, metskits ägavad. Ägame siis meie koos nendega, kergem hakkab.
Hingel on hea, raisakull külmub kuskil Uugametsas kringliks, aga mina, hea inimene, olen ahastuses, nii õilis olen ma, minusugused on isegi konnadele ja siilidele eeskujuks. Nii ma siis kannatan koos piilupardiga ja maailm on tööpäeva lõpuks jälle palju parem koht.
Kõik algab positiivsest mõtlemisest, ole positiivne, ole kliimaneutraalne, poeta pisar 5-grammise pöialpoisi pärast, keda sa kunagi näinud ei ole ja kõik laabub. Mina soojendan kliimat nii nagu jaksan ja kes teab, mitme haki või pasknääri elu ma sel kombel päästan. Ikka päris palju päästan, tuleb ausammas püstitada juba eluaegu.